Sinijärv soovitab: muhe krimiromaan, mis paraku jäigi autori viimaseks

Lucinda Riley. Foto: IMAGO/Fotoarena/Scanpix

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab Lucinda Riley romaani «Mõrvad Fleat House’is».

Asjaolu, et üks lugu toimub Inglismaal, kaugema krahvkonna erakoolis ja üpriski väikelinnalises miljöös, ei pruugi vaikimisi tähendada, et meil on jälle üks mahedalt läbitav keskmise pikkusega nunnuvik. Mille hurmavalt hunnitu kuritöö ajendiks on viisakate inimeste viisakas vana vaen teiste viisakate inimeste vastu ning mis lahendub tassikese tee kõrval. See ei pea üldse nõnda olema – isegi, kui osaliselt on.

Lucinda Riley, «Mõrvad Fleat House’is». Foto: Raamat

«Mõrvad Fleat House’is» annab koodi ja võtme kätte juba pealkirjaga, ent ei lase lukkusid lõpliselt lahti keerata. Fleat House võiks tähendada mõnd häärberit või kõrvaltänava maja või ka suvalist hurtsikut, antud juhul siiski üht koolitiiba/ühiselamut. Mitte just Slytherin, aga jama jätkub tollegipoolest. Ja kruvib juurde. Isegi tiba uskumatult palju. Samas jamad ju sellest elavadki – õnnestub ots lahti saada, küll siis jälle rulliks ja laamendaks. Kuni keegi kupatusele kaane peale saab.

Eessõnast saab aru, et autor on taevastesse kirjastusse lahkunud ning see sari jääb esimese raamatu juurde pidama. Tänapäeval ei või kindel olla milleski, ent võimalusi jagub ja tegelased on isikupärased, nii et võimalusi on küll ja enam. Nii mitu lühidalt karakteriks kirjutet politseinikku, et jaga või mitme raamatu(sarja) vahel, kõik kõlbaksivad kasutada. Õnnelikke lõppe on kohe mitu ja see mulle meeldib!

Ma soovitan põhiliselt toopärast, et siin on nii mitu armastatud muheviku klišeed kindlal käel kokteiliks segatud, lisades just niipaljukest meie aega ja vanemaid aegu, et haigutama ei ajaks ja käimas püsiks. Tegelikult üpris perfektne krimilugu peaaegu igale maitsele. «Peaaegu igale maitsele» ei tähenda enamjaolt head. Siinkohal tähendab. Haakivat talvelugu (lumi lundab samuti!)!