JÕULUMUINASJUTT ⟩ Liisa salapärased jõulud

Foto: Shutterstock

17. detsembril selgusid Apollo ja rahvusraamatukogu jõulumuinasjuttude konkursi võitjad. 7–9-aastaste kategoorias jagas võitu 9-aastane Emma Demonnazi looga «Liisa salapärased jõulud».

Liisa salapärased jõulud

Detsembri algul läksin oma perega Saaremaale vanaisa ja vanaema juurde. Lennukis oli raske oodata kuni me Eestisse jõuame, kogu lennuaja tüütasid mind mu väikevend ja väike õde. Vahel tuli stjuuardess vaatama, kas me pahandusi ei tee. Mõned tunnid hiljem me maandusime Tallinna lennujaama, kuid pidime veel auto ja praamiga üle mere sõitma, et kohale jõuda. Praamiga polnud üldse igav sõita - me ostsime jäätist ja vaatlesime jäätunud merd. Tunnike hiljem olime vanaema ja vanaisa maja juures. Me jooksime autost välja ja hüppasime vanaemale ja vanaisale kaela.

Kui me lumelossi nägime, mille onu Tom meile ehitanud oli, siis tormasime sinna ja hakkasime mängima. Kui me olime sellest ära tüdinud, hakkasime lumesõda mängima. Varsti kutsusid vanemad meid frikadellisuppi sööma ja magustoiduks oli kohuke. Kuna vanaema maja on väike, pidin ma pööningul magama. Mu väikevend ja mu õde magasid veranda peal ja vanemad elutoas diivani peal.

Öösel oli mul natukene hirmus, sest oli veel detsember ja ma kartsin, et päkapikk unustab mu ära, kuna ma ei maganud kodus. Kust ta peaks mind otsima? Kui ma hakkasin magama jääma, kuulsin sahinat. See tuli õuest. Keegi tuli aknast tuppa ja ma tahtsin karjuda, aga hirm oli nii suur, et ei saanud häältki teha. Ma võtsin sussid kaissu, sest mul polnud kaisulooma.

Mõni hetk hiljem nuttis keegi suure kapi taga. Ma võtsin taskulambi ja liikusin aeglaselt ringi, kuni kohtusin väikese mehikesega. Ta nuttis veel valjemini kui enne ja ma küsisin talt hääle värisedes: «Miks sa nutad?» 

Väike mees lõpetas nutmise ja ütles mulle: «Ma…m…a nutan, sest jõuluvana ütles mulle, et ma pean need kommid lastele viima täna öösel, aga kõik need kommid on mulle liiga rasked! Ma ei saa sellega kunagi hakkama!» 

Ütlesin mehikesele, et ma saan teda aidata. Ma küsisin talt: «Mis su nimi on?» 

«Ma olen Tuti,» ütles ta.

«Mina olen Liisa,» ütlesin lahkelt.

Siis me hiilisime vaikselt riidekirstuni, kus vanaema hoidis voodilinu ja päkapikk avas selle küljes oleva väikese ukse, mida ma kunagi ei olnud veel tähele pannud. «Hüppa sisse!» ütles päkapikk.

Paar sekundit hiljem ma hüppasin sisse ja ta tegi sama. Ma otsekui kukkusin värvilisse auku, kus ma ei tundnud oma käsi ega jalgu, ma ei tundnud üldse oma keha. Mõni minut hiljem me potsatasime lumme.

«See auk tõi meid põhjapoolusele,» ütles päkapikk. Me seisime ilusa punase maja juures. «Seal on kommide ja kingituste vabrik, kus kõik päkapikud valmistavad komme ja kingitusi.» 

Ma küsisin: «Miks me siia tulime?» 

«Kuna siin on Kiirkompu, aga see on katki.» 

Ma ei saanud päriselt aru mis see Kiirkompu on ja küsisin «Mis see Kiirkompu on?» 

«See on masin, mida päkapikud kasutavad, et lastele komme jagada. Igal päkapikul on üks Kiirkompu, aga minu oma on katki.» 

Ta nuttis veel natukene aega ja ma ütlesin: «Ma saan sul aidata see ära parandada.» 

Ta muutus rõõmsamaks ja ta ütles, et me võime minna tema majja. Tutil oli väike maja (palju väiksem kui vanaema oma). Kahjuks ma ei saanud sisse, kuna uks oli kümme sentimeetrit pikk. Kui päkapikk tuli mõne minuti pärast majast välja koos oma katkise Kiirkompuga, oli mul tunne, et seda on lihtne parandada. Kunagi skautides käies oli meile õpetatud, kuidas katkiseid asju korda teha.

Me läksime mänguasjade ja kommide vabriku majja. Uksed olid seekord mulle paraja suurusega, kuna jõuluvana pidi ka sinna sisse mahtuma. Seal nägin ma tuhandeid päkapikke, kes töötasid masinatega. Ma istusin väikese laua taga toa nurgas ja päkapikud vedasid mulle tööriistu ette, et Kiirkomput parandada. Mõni tund hiljem sai masin parandatud, see oli nagu uus! Kui ma kella nägin, oleksin ma peaaegu toolilt maha kukkunud! Ma pidin otsekohe koju minema, varsti oli hommik ja kui mu vanemad näevad et ma pole voodis, hakkavad nad minu pärast muretsema.

Ma ütlesin päkapikkudele head aega ja lahkusin majast koos Tutiga. Ta võttis enda taskust välja tillukese, umbes kahesentrimeetrise kirstu ja pani selle lumme. Seejärel ütles ta paar võlusõna ja kirst suurenes piisavalt, et ma saaksin sinna koos Tutiga sisse minna. Me hüppasime kirstu sisse ja ma olin jälle selles miljonivärvises augus, mis keerles. Mõni hetk hiljem me maandusime pööningule madratsi peale, kus ma magasin. Tuti võttis enda taskust minikirstu ja pani selle enda koha peale tagasi. Ta ütles need samad võlusõnad kui enne ja kirst leidis oma endise kuju. Tuti ütles mulle head aega ja hüppas aknast välja.

Tänane öö oli tõeline seiklus mulle ja Tutile. Ma jäin kohe jälle magama ja hommikul oli mul sussi sees väike kirst ja kiri: «See kirst ei ole tavaline, see on võlukirst. Kui sa tahad meile, päkapikkudele, külla tulla, võta kirst välja, pane maha ja ütle võlusõnad: «Päike ja kuu, soe ja külm, võlukirst, vii mind teisele poole maad!» Tule meile külla, kui sa tahad, sa oled teretulnud!» 

Mulle meeldib väga see kirst, see pole lihtsalt tavaline mänguasi…