JÕULUMUINASJUTT ⟩ Jõulumuinasjutt öökullist ja tihastest

Foto: Shutterstock

17. detsembril selgusid Apollo ja rahvusraamatukogu jõulumuinasjuttude konkursi võitjad. 10-12-aastaste kategoorias jagas võitu 11-aastane Emili Adriana Joost.

Jõulumuinasjutt öökullist ja tihastest

On jõulud. Ilus aeg. Lumi langeb taevast alla. Puud on kaetud sädeleva luumekuuega, kõikjal on karge vaikus ja rahu. Öökull istub männioksal ja vaatab oma suurte silmadega öises taevas säravaid tähti ja kuud. Siis otsustab ta minna ja seada jõuludeks korda oma pesa.

Ühel jäätunud männi oksal istuvad kolm tihast. Nad näevad välja kui pisikesed kollased pallikesed. Tihastel on väga külm, sest õues on erakordne pakane.

Väikesed linnukesed istuvad suled puhvis ja hoiavad üksteise ligi, et käreda külma eest kasvõi natukenegi sooja saada. Äkki kuulevad nad suurte tiibade heljumise heli ja näevad, kuidas öökull männipuu õõnsuses asuvasse pessa siseneb. Tihased otsustavad minna ja küsida, kas öökull nad oma pessa sooja laseb. Mõeldud – tehtud. Nad koputavad oma väikeste nokkadega vastu männipuu koort. Öökull pistab oma ümmarguse pea puuõõnsusest välja ja vaatab üllatunud pilguga pisikesi linnukesi.

«Tere! Jõuluöö on kärekülm, meie jalakesed on jäätunud. Kas me saaksime pessa sooja tulla?» küsivad tihased kooris.

«Mul endalgi ruumi vähe!» vastab öökull pahuralt ja lööb pauguga pesaluugi kinni. Tihased on õnnetud, lendavad pettunult tagasi oma jäätunud oksale.

Öökull mõnuleb oma soojas ja hubases pesas. Ta sööb piparkookidest kõhu täis ja jääb tukkuma. Mõne hetke pärast kuuleb ta koputust. Ta ei taha pesaluuki avama minna ja püüab unne suikuda. Kui ta silmad looja laseb, kuuleb ta koputust jälle. Ta arvab, et need on jälle need tüütud tihased, kes tahavad tema pessa sooja tulla.

Öökull on pahane, et tal magada ei lasta. Nõudlik koputus kostab jälle. Öökull pistab pea välja, kuid ei näe mitte kedagi – jõuluöö on vaikne ja rahulik. Ta sätib end uuesti magama, kuid talle meenuvad väikesed külmetavad tihased ja ta kuuleb jälle tasast koputust. Seegi kord pole ukse taga mitte kedagi. Öökull istub vaikselt ja mõtiskleb.

Ta mõistab, et see on tema süda, mis nõnda valjusti tuksub – südametunnistus ei lase tal magama jääda. Öökull saab aru, et oli olnud isekas ja külma südamega. Ta otsustab tihased metsast üles otsida ja nad oma pessa sooja kutsuda. Ta lendab kõlekülmas öös mööda metsa ja otsib tihaseid. Õnneks näeb öökull pimedas hästi ja üsna pea leiab ta üles külmunud tihased. Ta kutsub nad oma pessa sooja. Tihased on väga rõõmsad ja tänulikud. Nad järgnevad öökullile ja saavad soojas pesas koos öökulliga jõule pidada.

Nüüd saab ka öökull rahulikult unne suikuda – ta süda on rahul.