«Kui ma saaks teada, et mul naine lapseootel, lõpetaksin päevapealt kogu selle jama»

Tomas Legrant. Foto: Erakogu

Äsja ilmunud «Hundi loomus» on kaasahaarav kelmilugu Tomas Legrantist, endisest Eesti karjäärikurjategijast. «Kelmi südame» teine osa räägib peategelase elust pärast Eestist lahkumist. Jätkub kriminaalne teekond, mis sedapuhku hõlmab valeidentiteetidega elamist, rahvusvahelisi pangapettusi ning Eesti kurjategijate argipäeva Soomes. Loe raamatust katkendit!

Paar nädalat pärast Liinale välja pakutud ideed Soomest ära minna helistas mulle tundmatu number.

«+358...,» vaatasin saabuvat kõnet ning võtsin kõne vastu.

«Tom? See olen mina, Katana,» alustas ta vestlust, mida tegelikult pikisilmi olin oodanud.

«Ma olen Helsingis. Kas näeme?»

«Sa ei pidanud enam lähiajal Soome tulema,» puiklesin kavalalt.

«Oli põhjust tulla. Tulin ihuüksinda. Kas näeme? Helsingi kesklinnas Forumi ja Kamppi keskuse vahel on üks kohvik, äkki seal?» survestas Katana mind edasi. Katana helistas, sest tal oli mind vaja. Olin selles kindel. Kuid kohese vastuse asemel jätsin ta veel sekunditeks praadima.

«Mul suht kiired ajad. Ma ei ole hetkel Helsingis.» Teesklesin ükskõiksust. Katana kohalolu tähendas vaid üht: poisid olid usinasti tööd teinud ning nüüd tuli võtta viimane risk – sularaha lennuki või autoga üle piiride tagasi koju vedada. Aasta alguses oli Euroopa Kohus otsustanud, et 10 000-eurose või suurema sularahasumma deklareerimise kohustus kehtib isegi Euroopa Liidu liikmesriiki läbivatele transiitlendudele. See tähendas, et lennureisijad peavad deklareerima sularaha isegi siis, kui nad viibivad Euroopa Liidu liikmesriigi lennujaama transiitpiirkonnas vaid lühikest aega. Tassides üle piiri suuremat summat kui kümme tuhat eurot, võivad tolliametnikud deklareerimata raha arestida. See on nendel juhtudel tavapärane.

Katana oli tulnud Helsingisse, et automaatidest välja võetud sularaha tagasi Rumeeniasse viia. Veel detsembris oli Katana Ristiisa vanglast vabanemise järel ise Soome lennanud, et päev hiljem jälle lennukile istuda, omal 60 000 eurot kotti pakitud. Raha, mis oli varastatud eraisikutelt, kes olid lootnud enesele interneti vahendusel sõiduauto osta. Rumeenlased panid internetti automüügikuulutusi, millega ahneid inimesi konksu otsa meelitada. Miks ahneid? Need müügikuulutused olid enamjaolt ebarealistlikult madalate hindadega. Nii juhtusid mitmed inimesed sama sõidukit ostma, saates raha ettemaksuna Soome pangakontole. Autodest võis vaid und näha. Nüüd oli Katana ajutiselt Soomes tagasi ning tahtis minuga kokku saada.

«Teeme homme ühe kohvi? Homme lõunast, enne kui ma minema lendan,» küsis ta uuesti, nüüd veelgi sõbralikumal toonil. Olin Katana jaoks jälle vajalik. Muusika minu kõrvadele. «Heakene küll, katsun sulle aega leida. Näeme homme kell 12. Küll ma selle kohviku üles leian,» vastasin külmalt ning panin toru ära.

Kõne järel helistasin ühele oma juhututtavatest ning palusin tal minuga kiirkorras kokku saada. Katariina oli Foxi sõbranna. Soomlane. Blondide juustega töntsakas tüdruk, kes armastas gintoonikut juua ja pidu panna. Midagi, millest mina lugu ei pidanud. Katariina lemmiklugu oli Nylon Beat’i «Rakastuin mä looseriin». Kord tuli meil terve tee Helsingist Lahtisse sõites seda lugu kuulata. Tol korral hoidis ta veel Foxi kätt ja laulis seda lugu veenvalt kaasa, ise samal ajal mind peeglist vaadates.

Kõik Soome Katariinad armastasid luusereid.

«Katariina, kuida sul läinud on? Kuidas Foxiga? Leek veel põleb?» küsisin temalt inglise keeles.

«Fox, Fox... Fuck Fox! Ma ei taha sellest jobust midagi kuulda!» «Okei, muidugi. Fuck Fox! Fox fux everybody, jah?» proovisin olukorda naljaks pöörata, hääldades sõna everybody sama vigases inglise keeles, kui Tanel Padar seda Eurovisioonil kord teinud oli.

«Kata, mul on tarvis sind näha,» ütlesin nüüd asja juurde asudes.

«Lõpuks ometi! Üks mees, kes mind päriselt kah tahab.» 

«Oota, misasja?» küsisin segadusse sattunult.

«Fox ei tahtnud minust muud, kui ainult pangakonto andmeid ja isikukoodi. Ta ei suutnud mind korralikult keppidagi!» Katariina kibestunud hääl pani mu kahetsema, et üldse talle helistanud olin. Olin vist kümmet sellist draamatsemist pealt näinud. Kord olime Liinaga isegi Katariinale mingisse külakolka tanklasse järele sõitnud. Selleks ajaks, mil me tol laupäeval tankla külge ehitatud baarist Katariina ülesse leidsime, oli too end juba ämblikuks kaaninud ning nuttis veel viimaseid pisaraid. Sinna baari ta meist jäi.

«Täis oled või?» küsisin Katariinalt ausa küsimuse.

«Miks ma täis peaks olema? Olen selline naine su meelest, kes kogu aeg täis on või? Siga.»

«Mul on sind vaja. Homme, Helsingis. Maksimaalselt tunniks. Ma annaksin sulle raha, kui sa muidu nõus ei oleks. Väga oleks vaja.»

«Tom!»

«Jah?»

«Ma ei taha sinu käest mingit raha! Ma ei ole lits! Tahan seda isegi väga!» ütles Katariina nüüd veidrat «kiisu häält» telefoni tehes.

«Kurat, millest sa inimene räägid? Mul on vaja, et sa tuleksid, istuksid kohvikus laua taga ja näeksid normaalne välja. Saad aru? Nagu tööinimene, kes on lõunale tulnud. Sul midagi pintsakulaadset on või? Kurat, või oled sa vaadanud, mida pangas tellerid tavaliselt kannavad? Saad sa end pangatöölise moodi riidesse panna? Ja saada mulle endast pilt.»

«Alasti pilti tahad või... kohe praegu?»

Nüüd sain aru, miks Fox teda Kiima-Katariinaks kutsus. Pärast hetkelist pettumust suutis ta end koguda ning kuulas mu ära. Saanud lõpuks kokkuleppele, käisin printisin talle kaela riputatava nimesildi. Sellise, mida Nordea panga töötajatel teinekord näha võis. Sinine plastik-kaart, millele inimese nägu ja nimi peale on prinditud, taustal Nordea logo suurelt säramas. Piisavalt silmatorkav, et see niigi tähelepanelikul Katanal märkamata ei jääks.

Järgmise päeva lõunaks parkisin auto Kamppi lähedale ning jalutasin Katanaga kohtuma. Katariinal palusin mõni minutit hiljem samasse kohta sisse astuda. Teineteist märgates tuli meil kerget teatrit teha.

«Sõber,» ütlesin Katana juurde maha istudes. Katana istus laua ääres, kohver kuulekalt jalgade kõrvale sätitud. Toolile asetatud õlakott oli lukust lahti. Katana tõusis minu tervitamiseks püsti ning embas mind vennalikult.

«Tom, kuidas läinud on?» küsis ta ameerikalikult, vastust ootamata.

«Kas sa kohvi tahad?»

«Lähen vaatan kohe endale midagi.» Panin jope nagisse ning libistasin telefoni lauale. Seejärel suundusin leti äärde.

Välisukse avanemist märkasid kõik. Katariina astus kohvikusse. Tema lahtiste hõlmadega mantli alt paistis kätte tumesinine, ümara kaelusega kleit. Katariina kaelas rippus lisaks kuldketile veel tumeda paela otsas Nordea nimekaart. Oma blondi pea ja sirgendatud juustega nägi ta välja nagu pangateller.

«Ilus,» mõtlesin seda vaatepilti vaadates. Mitte alkoholist ja tubakast läbi imbunud Katariina, vaid see hetk ise. See petlik pilt, mis kõigi silme all lahti oli rullumas. Olin oma pilgu tagasi kohvikutöötajale pööranud ning kuulsin üksnes lähenevaid samme.

Katariina puudutas õrnalt mu küünarnukki.

«Moikka, Tom,» ütles ta tasasel häälel nagu inimene, kes piisavalt kombekas, teadmaks, et kohvikutes räägitakse tasasel häälel.

«Katariina! Mitä kuuluu,» teesklesin hämmeldust, et kõikidest maailma kohvikutest just seal temaga trehvanud olin. Edasi rääkisime peaaegu et sosinal. Üksikute fraaside järel tellisin endale kuuma joogi ning suundusin tagasi Katana juurde. Kogu see teatraalsus ajas mind sisimas muigele. Olin sellistest hetkedest alati unistanud. Elu nagu Hollywoodi film, «Oceani 11» ja muu sitt.

«Oleksin ma varem teadnud, et Helsingis oled, oleksin sind hea meelega jälle sauna kutsunud,» pöördusin nüüd Katana poole.

«Ah, tead. Tulin ainult paariks päevaks. Kiired ajad. Aus olla, ei meeldinudki mul sedasi palja kerega kuuma käes istuda,» ütles Katana ning patsutas uhkusega oma õlakotti. Seejärel tõmbas ta sealt välja õhukese ümbriku ning ulatas selle minule.

«Seal on 700 eurot. See on sinule. Kümnekas on tasa. Kas sul oleks mulle kontosid anda?»

«On tasa, jah? Siis on hästi.» Võtsin ümbriku naeratusega vastu.

«Palju sa sealt läbi lasid?» küsisin seejärel teda põrnitsedes.

«Ausalt, Tom, ma ei oska sulle vastata. Võib-olla saimegi sealt kümme või üksteist tuhat kätte. Siis läks konto lukku.» Katana ei pööranud pilku hetkekski ära. Miks pidanukski? Ikkagi palju harjutanud mees!

«Tohohh. Siis oled sa minuga küll suuremeelne olnud.»

«Too naine, kes sinuga rääkis. Prõmmid teda või?» viitas Katana Katariinale, et edasist ebamugavust vältida.

«Kes? Too pankur või? Nalja teed või? Ei prõmmi. Pole minu maitse. Pealegi meil kodus kõik super. Liina on lapseootel. Saan neljandat korda oma elus isaks! Suudad sa seda uskuda?! Neljas laps!» ütlesin uhkusega, otsekui oleks see minu teha, palju Kõige Looja neid seemneid idanema laseb. Pealegi teha on neid lihtne. Katsu nad üles kah kasvatada!

«Mina ei tea, kuidas sa seda suudad! Kuidas sa, Tom, ikka veel seda elu elad? Endal pere ja lapsed! Kui ma saaks teada, et mul naine lapseootel, lõpetaksin päevapealt kogu selle jama! Sedasi oma pere heaoluga riskida...,» ütles Katana mõtlikult.

«Just nimelt! Pere heaolu nimel riskingi,» vastasin Katanale. Uskusin seda siiralt. See elu oli mind ise valinud! Minu asi oli härjal sarvist haarata ning teenida. Minu asi oli oma pere eest hoolt kanda! Vahendeid valimata. Minu lapsed saavad hea hariduse. Saavad näha välismaad ja teha väljasõite. Saavad nautima kõiki hüvesid, mida raha eest võimalik osta. Minu kanda olgu risk ja hirmuhigi. Nõnda nagu minusuguste meeste abikaasade asi on valada pisaraid ja laste asi kohaneda olukorraga, kus issit ei ole. Laste ja naiste asi olgu õppida toime tulema kõigega, mis selle eluga kaasneb. Nii hea kui halvaga.

«Ta töötab Nordeas või?» küsis Katana, andes märku, et oli mind ja Katariinat ikkagi hoolikalt jälginud.

«Nordeas jah, mis siis? Kusjuures selles samas kontoris siin. Forumist üle tee.» Pöörasin hetkeks pilgu Katariinale ning seejärel liikusin peaga Katanale lähemale, et öeldu mõjuvam näiks.

«Tead, mis ta kontoris teeb või? Jälgib kahtlaseid ülekandeid. Rahapesu tõkestamine. Usud või ei usu, aga päriselt kah,» ütlesin nüüd kerge muigega, ise kinnituseks peaga noogutades.

«Tegelt? Kust sa sellist inimest tunned?» küsis Katana umbuslikult.

«Päris tõsiselt! Süsteem võib ülekandeid üksnes summade suuruse järgi «punaseks» teha. Inimese asi on need «kahtlased» kanded käsitsi üle vaadata ning oma hinnang anda. Seda ta teebki,» vassisin Katanale ise surmtõsiseks jäädes. Mida teadsin mina pangasüsteemi mehhanismidest?! Üksnes seda, mida kuulnud või lugenud olin.

«Ei mäleta mina, kus ma temaga tutvusin. Vast mõne ööklubi vipsaalis. Nii harva, kui sinna ka satun,» viskasin järjekordse vale õhku. Helsingi ööklubi VIP-saali olin sattunud oma elus kõigest korra. Aastaid varem, kui ühe sõbra sünnipäeval käisin. Sünnipäevapeole sõitsin soomlasest sõbra palvel Eestist, endal «piruka-auto» kong maast laeni alkoholi täis tuubitud. Sünnipäevapidu toimus Helsingis Lauttasaares, otse Läänemere ääres, «Politseinike suvekodus». Politsei suvekodu (tuntud ka kui politseimaja), oli Helsingi politseijaoskonna suvekodude ühendusele kuuluv kompleks. Kohal oli ligi 200 inimest. Kohata võis bandiite, ärimehi, ilueedisid ja ajaleheveergudelt läbi käinud spordikuulsusi. Samas saunas, kus suviti korrakaitsjad end kütmas käisid, tõmbas kari kriminaale kokaiini. Politseimaja hoovis grilliti tervet siga, kes tantsiva tule kohal vardasse aetuna ringiratast keerles. Üks veidramaid pidusid, kuhu ma sattunud olin. Õhtu edenedes liigutigi tollasesse «Tigerisse». Helsingi kesklinnas laiutava ööklubi VIP-lounge’i terrassile. Aasta võis olla 2010.

«Võib-olla tuleb kunagi veel kasuks,» ütlesin peaga Katariina suunas näidates, et sel teemal rohkem mitte peatuda.

«Nüüd sinust. Räägi, mida ma sinu jaoks teha saan?»