«Kui miski mulle meeldib, siis enda teada ma seda ei jäta»

Heli Künnapas. Foto: Erakogu

Loe katkendit Heli Künnapase romaanist «Sõbrad nii ei tee», mille iga peatükk on inspireeritud ühest ansambel Terminaatori laulust. Tõeline maiuspala Terminaatori muusika fännidele. Samas on enese- ja armastuse leidmise lugu loetav ka neile, kes kõnealustest lauludest midagi ei tea.

Sünnipäevakontsert

«Oo, see on nii äge, et nad minu sünnipäevaks nii suure kontserdi korraldasid,» keksin plikalikult Saku Suurhalli poole. Autot parkida oli olnud peaaegu võimatu, kuid lõpuks õnnestus ikka koht leida.

«See pole sinu sünnipäevaks. Terminaatoril endal on sünnipäev,» vaatab Mona mulle teeseldud etteheitega otsa.

«Ja sa vaata vaid kõiki neid külalisi,» ei tee ma sõbrannat kuulmagi ja viipan käega meie ümber, kus tuhanded inimesed samuti sissepääsu poole liiguvad, et oodatud üritusele pääseda.

«Jaa, nad tulevad samuti kontserdile, sest Terminaatoril on sünnipäev,» noogutab Mona rahulikult, nagu räägiks hullumeelsega, keda ta ärritada ei taha.

«Ole nüüd! Minul oli kaks päeva tagasi sünnipäev, täna on sünnipäevakontsert ja Terminaator esineb. Pane kõik kokku ja saadki tulemuseks, et nad korraldasid ürituse just minu sünnipäeva tähistamiseks,» teatan õndsalt naeratades ja jätkan edukalt reaalsuse ignoreerimist.

Mona pööritab silmi.

«Mõnikord on mul tunne, et sa ei saanud nelikümmend, vaid hoopis viisteist,» vangutab ta pead.

«Hmm, tegelikult vahet pole. Termikat fännasin ma siis ja fännan nüüd, midagi pole muutunud,» püüan ennast veel meelitada. Mona tappev pilk tuletab aga meelde, et ma ei ole enam viisteist ja midagi on ikka muutunud. Mitte et tema seda teaks, sest Monaga saime tuttavaks alles ülikoolis ja enne minu üheksateistkümnendat eluaastat tal minust mälestused puuduvad. Vähemalt kõik need, mida olen tahtnud peita.

Meie kohad põrandal tähendavad, et sisenemiseks peame hoopis trepist alla liikuma. Peale mõneminutilist järjekorras seismist olemegi sees. Plikalik elevus minus kasvab iga hetkega.

«Nii äge!» ei suuda ma ootusärevust peita. Sõbranna pööritab muiates silmi, kuid lepib vaikides kogu mu säriseva olekuga. Nii palju on ta minu kohta ikka õppinud, et kui miski mulle meeldib, siis enda teada ma seda ei jäta. Lihtsalt pole eriti palju asju, mis mulle meeldiksid. Terminaatori muusika on aga kindlasti üks neist asjadest, mis on aastakümneid olnud osa mu elust ja mind kunagi külmaks ei jäta. Teadmine, et mu lemmiklood kõlavad kohe suurel ja võimsal kontserdil, tekitab kestvaid külmavärinaid. Seda teeb muusika, eks ole, püüan ennast veenda. Sellel pole mitte midagi pistmist …

Saali põrandale jõudnult vaatan ärevalt ringi. Tuhanded inimesed mu ümber on siia tulnud samal eesmärgil. Samas on igaühel oma lugu ja mõte, millega ta tänast õhtut ootab. Korraks tunnen, et inimeste peade kohal võiks olla mingi jutumull, milles on kirjas, kui palju ta Termikat fännab. Minu mullis oleks fännamise number saja maksimaalse punkti puhul kusagil 4600 ja 5000 vahel. Siis teaksin, kellele tohib kontrollimatult rõõmsalt naeratada ja keda eesootavate tundide ootuses segada ei tasuks. Mitte et mul oleks plaanis võõrastega semutsema hakata, aga lihtsalt see ühtsuse tunne hoovab minuni igast suurhalli nurgast. Kõigi nende tuhandete inimeste keskel aga tean, et tegelikult pole mu ootus seotud sugugi ainult kontserdiga.

Püüan ebamäärast surinat endas alla suruda, kuid minevik minus tegutseb kontrollimatult. Olen veidi üllatunud, et häirivad tunded sellise laviinina mu peale langevad. Püüan vähemasti väga ükskõikse näo ette manada, kuigi möll mu sees aina kasvab. Ootan kontserti! Muusikat, püüan ennast veenda.

Jah, ma tean mõistusega, et ilmselt me täna ei kohtu. Joonas ei saa siin olla. Joonas on läinud. Juba ammu.

Jaa, ma saan aru, et see on Termikas ja et ta võib isegi kusagil siin olla … aga peale meie on siin veel mitu tuhat inimest, seega pole mitte mingit reaalset võimalust, et me peaks juba enne kontserdi algust kohtuma. Tegelikult pole üldse võimalust, et me peaks kohtuma. Lihtsalt pole.

Hakkaks see kontsert juba pihta …