«Pane see kuradi muusika vaiksemaks ja … võta endale koer või midagi, kui liiga igav on»

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Heli Künnapase romaanist «Sõbrad nii ei tee», mille iga peatükk on inspireeritud ühest ansambel Terminaatori laulust. Tõeline maiuspala Terminaatori muusika fännidele. Samas on enese- ja armastuse leidmise lugu loetav ka neile, kes kõnealustest lauludest midagi ei tea.

Romula

See on minu hetk pärast nõmedat koolipäeva. Aeg, kui saan kõik muu unustada ning Terminaatori muusika saatel mööda tuba ringi karelda ja ennast tühjaks laulda. Täpselt nagu olen aastaid teinud. Ammu enne seda õudust.

Kes ütles, et linna 10. klassi tulemine on tohutu samm edasi? Kes ütles, et uusi sõpru on lihtne leida ja varsti on elu vanades rööbastes?

Muusika täidab kogu mu toa. Suur kõlar oli üks olulisemaid asju, mille esmajärgus oma eelmisest kodust siia kolisin. See lihtsalt on aastaid olnud osa minust. Päris muusika, mis ei vaju otse läbi kõrvade su pähe, vaid mis täidab kogu ruumi, nii et võid seda iga pooriga sisse hingata.

Vanemad arvasid, et linna kolimine on mulle hea võimalus. Minu teadmistega polnud kooli sisse saamine muidugi mingi probleem. Keeruliseks läks siis, kui tuli võõraste inimestega rääkida, suures ja hullumeelses koolimajas oma klass üles leida ja teha seda iga tunni järel, sest kõik ained toimuvad eri ruumides, riietuda nii, et seda poleks liiga palju ega liiga vähe, õigest meikimisest rääkimata. Vot, see kõik oli keeruline.

Püüdsin välja näha nii tavaline kui võimalik, kuid ikka nägin aeg-ajalt minu poole suunatud pööritavaid pilke. Tavaliselt ei saanud ma aru, millest need tulid. Nii püüdsin välja näha veelgi tavalisem. Nüüdseks olen üle kahe kuu 10. klassis käinud ja jõudnud selleni, et mind enam väga ei märgata.

Oma toas olen taas mina ise.

«Kallis, palun võta endal teadmiseks, et mu hing on müüdud varuosadeks ... nüüd mind ootab romula ... keegi enam mulle halba teha seal ei saa ...» üürgan kaasa laulda. Iga sõnaga vabaneb minus mingi jupike koolipäeva jooksul kogunenud pingest. Silmi sulgedes tunnen ennast juba täitsa endana.

«Helena, sulle on külaline,» koputab ema mu toa uksele. Õigemini trambib, sest «Romula» möirgab nii kõvasti, et ükski vaikne hääl sellest üle ei kostaks.

Miski minus kratsib ärritunult ootamatu sekkumise pärast. Vajan seda aega ja neid laule, et pärast koolipäeva väikenegi osa endast üles leida. Sellest endast, keda pikalt kuhugi peitnud olen.

«Ma ei oota kedagi,» vastan samuti üle muusika karjudes.

Ema on ukse paokile lükanud, nii et ma ei saa temaga suhtlemist vältida.

«Palun pane muusika vaiksemaks,» hüüab ta.

Tavaliselt pole tal mu möirgeõhtute vastu midagi. Ju nad isaga on aru saanud, kui keeruline see väikesest kohast linna kolimine ja uude kooli minek minu jaoks on olnud. Mõnel korral on nad püüdnud minuga neil teemadel ka rääkida, aga Terminaatoriga oma tuppa peituda on mõjuvam meetod, kui vanemate loenguid kuulata. Kui nad enne linna kolimist ei teadnud, et tegelikult pole see üldse hea idee, siis miks peaksin neid nüüd kuulama?

Sisemisest protestist hoolimata püüan rahulikuks jääda ja keeran muusika vaiksemaks.

«Mulle ei saa ühtegi külalist tulla,» vaatan emale otsa nii, nagu oleks sellise teate väljaütlemine täiesti üleliigne. Nad peaksid seda juba isegi ammu teadma.

«Aga ometigi on ta siin,» veab ema näole veidra naeratuse. Ilmselt on see keegi toas ja kuuleb meie vestlust. Kõhus hakkab keerama. Ainus, kes mu aadressi võiks teada, on noorsoopolitsei, kes saaks selle oma andmebaasist välja nuhkida. Aga ma ei suuda välja mõelda ühtki põhjust, miks ma peaksin nende huviorbiiti sattunud olema. Täpselt nii väike on mu suhtlusringkond linnas.

«Kes?» julgen lõpuks küsimuse välja öelda, kuigi usun jätkuvalt, et kedagi päriselt ei olegi.

«Ma ei tea,» kehitab ema uudishimulikult naeratades õlgu.

«Kuidas sa tead, et ta minu juurde tuli?»

«Sest ta ütles, et soovib kohtuda meie pere Terminaatori fänniga,» noogutab ema kõiketeadvalt pead.

Sel hetkel on minu jaoks ainus loogiline variant, et keegi püüab mingit tüngakõnet või varjatud kaamera videot teha. Pööritan ema poole silmi. Täiesti uskumatu, et ta mingis sellises jamas osaleb. Ema nookab peaga esiku poole. Kehitan õlgu, astun emast mööda ja liigun näidatud suunas. Olgu mis jama on, aga parem on sellega kiiresti ühele poole saada.

Mõne sammu pärast tardun. Seal seisabki keegi. Poiss. Ilus. Loodan, et ma seda viimast kõvasti välja ei öelnud.

«Tere,» ütleb võõras ja naeratab poolikult. Kõigi teiste puhul võiks jääda mulje, et see tähendab, et inimesel pole väga häid uudiseid tuua. Selle poisi puhul aga tulevad nii välja põselohud, mis teevad ta lihtsalt veelgi silmatorkavamaks.

«Tere,» vastan areldi. Kogu lugu muutub iga hetkega veidramaks. T-särk, mille alt paistab varjamatult, et poisil on treenitud keha, annab märku, et väga kaugelt ta tulla ei saanud. Isegi sellise sopase novembri kohta jääks väljas käimiseks sellisest riietusest väheks.

«Sina siis oledki see, kellele meeldib Terminaator,» poiss pigem nendib, kui küsib.

Kas enam paremaks saabki minna? Minu esikus seisab tõeline südametemurdja välimusega poiss, kes küsib mu lemmikbändi kohta. Olen kõik need aastad teadnud, et ühel päeval ristuvad mu teed kellegagi, kellel on samad huvid. Ma ei julgenud kunagi unistada, et ta on nii silmipimestavalt silmatorkava välimusega.

«Jaa,» noogutan innukalt. Püüan ennast pisut tagasi hoida. Ei ole kõige viisakam ennast põhimõtteliselt kaela riputada esimesele võõrale inimesele, kes mitme kuu jooksul su uue kodu uksest sisse astub.

«No vaata, mulle meeldib ka,» alustab poiss. Rõõmusädemed hüplevad mu sees üles-alla ja kilkavad suurest õnnest. «Aga kindlasti mitte nii palju, et peaksin sellepärast laest kogu krohvi endale kaela saama ja samal ajal kurdiks jääma.»

Mida?

«Pane see kuradi muusika vaiksemaks ja … võta endale koer või midagi, kui liiga igav on,» nähvab poiss, pöörab selja ja astub uksest välja.

Seisan liikumatult, kui poiss sõnagi lausumata tuldud teed ukse taha kaob.

«… sinna lähen ma, kus on murtud südamete romula … seal võin üksi liikumatult lamada, keegi enam mulle halba teha seal ei saa,» kostuvad mu toa pooleldi avatud ukse vahelt sõnad, mis teevad toimunu hästi selgeks.