Carl Hermann Hesse: selle niinimetatud vaesusega on omapärane lugu. See ei takista midagi

Carl Hermann Hesse. Foto: Korporatsioon "Livonia" (AIS)/Rahvusarhiiv

Ilmunud on Loomingu Raamatukogu selle aasta viimane raamat – Carl Hermann Hesse «Tema peab kasvama, mina kahanema. Paide tohtri mälestusi» (LR nr 38–40, 2022). Raamatu on Marbachis Saksa kirjandusarhiivis talletatud käsikirjadest koostanud, tõlkinud ja järelsõnaga varustanud Tiiu Relve.

Carl Hermann Hesse, «Tema peab kasvama, mina kahanema». Foto: Raamat

Kirjanik Hermann Hesse vanaisa Carl Hermann Hesse (1802–1896) sündis Tartus, elas seal kuni ülikooli lõpetamiseni ja tegutses seejärel pea kuus aastakümmet Paides Järva maakonnaarstina, rajas orbudekodu, korraldas suurejoonelisi pidusid ning osales aktiivselt linna kultuuri- ja usuelus. See äärmiselt elurõõmus ja isepäine vanahärra pani mälestused mitmes jaos kirja küll ainult oma pereringile, aga juba Hermann Hessegi pidas neid sedavõrd tähelepanuväärseteks, et pühendas nende tutvustamisele lühikese kirjutise, mis on lisatud sellessse raamatusse. 2007. aastal ilmusid need Saksamaal ka eraldi raamatuna.

Pildid lapsepõlvest, pere- ja tööelust, reisidest ja suhtlusest mõttekaaslastega on täis lustlikku vunki, kannatamatut uljust ja leppimist saatusega ning annavad ka hea sissevaate tolleaegsesse baltisakslaste elukorraldusse. Kindlasti tasub üles otsida ka Carl Hermann Hesse lähikondse Monika Hunniuse raamat «Minu onu Hermann» (LR nr 31–32, 2000), mis kõneleb sellest vanahärrast lapse perspektiivist.

***

Loe katkendit peatükist «Üliõpilane, meedik, doktor 1821–1826»

Ema küll nuttis, kui ma talle oma kindlast otsusest teada andsin, kuna tema pastori-idüll oli seega hävinud, aga ta rahunes peagi, sest mind armastas ta ikkagi palju rohkem kui teoloogiat ja pastorit, ja nii on ju ka õige. Tundsin end peagi meedikute fakulteedis väga hästi, õppisin innukalt ja mõnuga. Olin ülimalt õnnelik üliõpilane, esimese aasta saatsin mööda otsekui magusas uimas, miski ei seganud mind, kõigel oli määratud mulle kõige paremini kasuks tulema ja tegema mind vabaks, värskeks ja rõõmsaks.

Tollal, 1821. aastal, koondusid tudengid Jena eeskujul ühtsesse Burschenschaft’i¹. Minu vastuvõtmine oli pidulik, toimus suur rebaste kommerss vana riituse järgi. August Vogelsangiga oli mul hea sõbralik suhe, eriti kui oli tegemist lustlikkuse ja romantikaga; tõsisem ja mulle ustavam oli Gregor von Helmersen². Loengud meeldisid mulle hästi, eriti anatoomia Zichoriuse ja füüsika vana Parrot’ juures. Loogika oli rohkem lõbu pärast, botaanika huvitav ja mineraloogia Engelhardti juures väga köitev ning sellega sai ka innukalt tegeldud.

Ühelt oksjonilt oli isa ostnud kürassiirisaapad, niinimetatud kahurid, leidsin need pööningult ja lasksin ära parandada ja ilusasti läikima lüüa, muretsesin paari kannuseid ja olin õnnelik, et need tekitasid nõnda palju müra ja sobisid hästi saabastega, kuid ei sobinud minu ega ka millegi muuga. Need saapad jalas, lühike kalevist kuub seljas, väike müts peas ning punase särgikrae ja siidrätikuga ehitud, läksin ma jalutama ja tundsin sellest hoopis suuremat rõõmu, kui lapsena eales jõulupuust olin tundnud. Oo vanitas, oo narrus! Ja siiski ka jälle: sa armas noorus, sa õnnelik üliõpilane! Keegi tubli usin kuramaalane oli minu õde Jettet solvanud, lasksin ta välja kutsuda ja me võitlesime vehklemispõrandal nõnda, et mõõgakorv peaaegu vastu kiivrit puutus, alles palju hiljem leppisime ära.

Tuli suvevaheaeg, õnneliku tudengielu esimene aasta oli läbi. Ma ütlen, õnneliku, sest minu jaoks eksisteeris ainult rikkumata rõõm ja mu südametunnistus ei teinud mulle mingit muret peale pisukese hirmu duelli ajal. Vaheaeg kulges amüsantselt ja sellest kavatsen nüüd pajatada.

August tuli meelsasti kaasa. Aga kas ka tema vana ema sellega rahul oli, kahtlen ma väga. Ta ei sallinud mind, kuna ma tegin tema poja, tema memmepojukese ja ainsa lapse, üha tõrksamaks. Minu kannused tegid emale äratusmuusikat ja minu aknaparaadid³ polnud talle meelt mööda. Aga burš peab silmas ainult oma armast mina, ta ei anna midagi, võtab aga kõik vastu.

Selle niinimetatud vaesusega on omapärane lugu. See ei takista midagi, kuid võib kõike edendada, saime seda seekordki kogeda. Kuidas ja millega küll oma reis teoks teha? Aga tahtmist ja julgust oli meil ohtralt, ja emad olid järeleandlikud ja minu vana suurepärane ema oli alati liitlane ja tuli kõigega kaasa, ja nõnda oli see tema, kes meid edasi aitas. Saime reisikaaslaseks ühe väikest kasvu sulase ühes truu musta hobuse ja väikese troskaga. Jõudsime õnnelikult Walki⁴, seal keeras troska otsa ringi ja sõitis tagasi, meie läksime jalgsi edasi. Järgmisel päeval saime veovankri peale ja jõudsime Wendenisse⁵ oma sõbra Woldemar Silemanni juurde. Temaga koos läks sõit edasi Lindenhoffi⁶ ühe lühikest kasvu õpetatud vanapoisi juurde, kelle nimi oli parun von Boy ja kelle tudengikolu katsid hõredad juuksed; ta laskis meil osa saada kõige hõrguma söögi mõnudest, mida ta väga elava ja rõõmsameelse vestluse käigus meiega jagas.

Põhikülaline oli aga jurist Petzold, kellel oli närvipalaviku põdemisest paljas peakolu ja pidevalt tühi jaanalinnumagu. Selles peas leidus palju ideid ja neid tuli sealt lakkamatult. Ja jaanalinnumakku läks sisse kõik, mida sel rikkal Lindenhoffil pakkuda oli. Elasime kuninglikult, magasime poole päevani, suplesime Aa jões⁷ ja mängisime jõekaldal roheliste salude varjus. Millist ülemeelikust ja nooruse lusti seal ka polnud! Ometi oli kõik kombekas ja me jäime parimateks sõpradeks, ükskõik kui palju üksteist ka ei aasitud ega tögatud. Meie kell oli tühi kõht, läksime koju, kus parun võttis meid jahedas saalis vastu küllusliku söömaajaga. Õhtul käisime temaga jalutamas ja ta oli meie jaoks väärtuslikum kui kolm Dorpati⁸ professorit kokku.

Nii möödus kaheksa õndsat päeva, aga mulle tõid need veel ühe asja. Istusin üksinda kõrgete pärnade all, kui üks hääl küsis: «Ütle, kas selline elu pole mitte naljategemine? Kas elu ei peaks täitma sügav tõsidus? Kuhupoole sa tõttad?» Ma andsin ka vastuse, minu jaoks polnud küll veel see päris hetk käes, aga heleda kella pihta oli juba löödud, inglihääl käis mu järel – ja leidis mu.

Toimetaja märkused:

1 Üliõpilaste poliitiline organisatsioon, kuhu kuulusid kõik üliõpilased päritolust hoolimata.

2 Gregor von Helmersen (1803–1885), baltisaksa geoloog, korporatsioon Livonia asutajaliige, Vene geograafiaseltsi asutaja.

3 Tudengite komme jalutada või sõita mööda silmarõõmuks välja valitud neiu akna alt.

4 Valga.

5 Cēsis.

6 Līvāni.

7 Koiva ehk Gauja jõgi.

8 Tartu.