Rein Veidemann ise ongi eesti kirjakultuuri elav järjehoidja

Kirjandusteadlane Rein Veidemann. Foto: Mihkel Maripuu

«Ükski kultuur ei saa läbi ilma enesekirjelduseta,» nendib nüüdne emeriitprofessor Rein Veidemann oma mahuka uudisteose avalauses.

Kirjakultuurile (ei piirdu kitsalt kirjandusega) on juba enam kui pool sajandit sellist enesekirjeldust ja tagasisidet võimaldanud autor ise. Kuidas täpselt, seda saame teada lugedes teose saatesõna ning «Eesti mõtteloo» sarja jõudnud kogumikku «Eesti kirjanduse mõte» (2021). Ja kui siinvaadeldav raamat «Järjehoidja» on Veidemanni professoriaja järjehoidja, siis on ta ise eesti kirjakultuuri elav järjehoidja!

Saatesõnas avaldab autor lootust, et tema uut koguteost võetakse vastu kaaskajadest koosneva kaleidoskoopilise eesti kirjandusloona, täpsemalt meie kirjanduskultuuri omamoodi apokriivaraamatuna. Siinkirjutajale tundub, et mõlemad lootused saavad triiki täidetud.

Kirjandusloo aspektist on «Järjehoidja» paksem ja tihedam kui viie autori kanooniline «Eesti kirjanduslugu» (2001) ning annab lugejale tagasi Oskar Lutsu, kelle nimetatud «tartlaste kirjanduslugu» maha unustas. Kaanonile vastanduvat apokriivalisust esindab aga kõige paremini dateeringu järgi pidevalt muudetud ja täiendatud kirjatükk Kr. J. Petersonist (lk 410–414), mis mängib lugejale kätte võimaluse Petersoni üldse fiktsiooniks (!) pidada. Lisaks ei piirdu autor üksnes kirjanike portreteerimisega. Tema raamatu lehekülgedele mahuvad ka ajaloolane ja poliitik Mart Laar, hingehoidja ja poeet Toomas Paul ning usuisa Vello Salo.

Kirjanikest leiab lühemat või pikemat käsitlust üle 120 autori, kes reastatud alfabeetilises järjekorras. Küllap mängib siin oma rolli asjaolu, et nii sai autor raamatu põhiosa alustada 1993. aastast pärineva järelehüüdega oma õpetajale ja mentorile Valmar Adamsile. Sealt jõuame kaarega üle kohustuslike J. Hurda, L. Koidula, Fr. R. Kreutzwaldi, A. H. Tammsaare jt. Tõnu Õnnepaluni välja. Kõige enam lehekülgi on pühendatud kahe Jaani – Krossi ja Kaplinski – loomingule. Napilt jäävad maha Hando Runnel ja Mats Traat. Noorimad vaadeldavad autorid on 1980. aastate keskpaiku sündinud matemaatik-luuletaja Juhan Aru (ajakirjandusloolase Krista Aru poeg) ja luuletaja Maria Lee, kes on autori poolt aadlitiitliga Poetessiks nimetatud Doris Kareva tütar. Viimasega seoses taaselustab Veidemann juba aegade hämarusse vajuva verbi leema (olema saama) ning kuulutab lootusrikkalt: «Maria Leel leeb tulevik» (lk 278).

Kuid Doris Kareva pole ainus metafoorse tiitliga pärjatud kangelane ses raamatus! Just Veidemann tõi kirjandusuurimises laia käibesse termini metakirjandus ja raamatu lõpus Kulkale tänusõnu öeldes nimetab ta sedagi teost metakirjanduslikuks. Otsekui möödaminnes, end selle määratlusega sidumata.

Ent raamatu tekstist (enamasi lugude pealkirjadest) jääb silma mitmeid metafoorseid täppismääratlusi: vaikne maag Andres Ehin, kirjandusarheoloog Toomas Haug, kombekohtunik Kalev Kesküla, allveesukelduja Rein Kruus, metakirjanik Arno Oja, vaimusöe rikastaja Jaan Undusk... Rida pole lõplik!

Ent tagasi algusesse. Selle raamatu proloogina on autor taasavaldanud oma esimese kirjatöö «Kuhu lähed, eesti kirjandus?», mis algselt ilmus aastal 1971 EPA (nüüd Eesti Maaülikool) ajalehes. Muuhulgas leiame sealt tõdemuse «Kirjandus on rahva tundeskaala peegeldaja» (lk 13), mis kehtib (peaks kehtima) igal ajal. Ent 2008. aastal kirjutas mures professor Veidemann Ain Kaalepile: «Emakeele ja emakeelse kirjanduse õpetamine muutub koolis ning küllap siis varsti ülikoolideski perifeerseks nähtuseks» (lk 116).

Ma võiksin ju teda lohutada, et viimase 14 aasta jooksul ongi muutunud, aga kas see ikka on lohutus? Pealegi kipuvad kirjandust õpetama õpetajad, kes ise ei tunne Eesti kirjanduse ajalugu. Oleks hea, kui nad loeksid «Järjehoidjatki»!

Artikkel ilmus esmalt ajalehes Raamat.