Kuhu kadus moraal jalgpallis?

Argentina vs. Prantsusmaa. Pildil Lionel Messi ja Kylian Mbappé. Foto: Rodolfo Buhrer/Fotoarena via ZUMA Press

Jalgpallist räägitakse hetkel tavatult palju – jalgpalli MM kipub varjutama isegi jõulude ettevalmistuse siginat-saginat. Jah, jalgpalli tähendust ei tule ülehinnata, kuid seda ei või ka alahinnata. Enamik meist on vähemalt kaudselt selle spordiga seotud – mängija, fänni, tugitoolisportlasena, jalgpalluri lapsevanemana või jalgpallihuvilise sõbrana.

Soome teadeteagentuuri toimetajad ja kirglikud vutifännid Hannu Aaltonen ja Tapio Keskitalo on kirjutanud jalgpallitööstuse varjupoolt käsitleva raamatu «Jalgpalli must raamat. Kuninglik ala ja raha võim», mis juhib tähelepanu selle palavalt armastatud mängu pahupoolele ja otsib vastuseid paljudele küsimustele. Miks jalgpalli MM-turniir leiab aset riigis, mis on saanud võistluse korraldamise õiguse tõenäoliselt altkäemaksu abil? Miks MM-matšid toimuvad staadionidel, mille ehitamise käigus on hukkunud tuhandeid võõrtöölisi? Kuidas tippklubid saavad osta mängijaid sadade miljonite eurode eest, kuigi ise on kõrvuni võlgades?

MAAILMAMEISTRIVÕISTLUSED KÕRBES

Hannu Aaltonen ja Tapio Keskitalo, «Jalgpalli must raamat». Foto: Raamat

Detsembrikuu 2. päev 2010 vapustas jalgpallimaailma. Otsus pidada 2022. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlusi Pärsia lahe kaldal paiknevas tulikuumas kõrberiigis Kataris tipnes arengutega, mida paljud jalgpallisõbrad ei oleks kunagi tahtnud kogeda. Suveolümpiamängude kõrval maailma suurim spordipidu ja pisike kõrberiik kõlasid hullumeelse võrrandina. Maailmameistrivõistlused otsustati anda riigile, mille jalgpallikultuur ja sporditaristu on nõrk, suvised temperatuurid ulatuvad kuni 50 kraadini ja meeste rahvuskoondis on parimal juhul keskpärane. Muret valmistas ka inimõiguste vilets olukord Kataris ja kahtlused, kas korraldaja määramine ei olnud seotud altkäemaksudega.

Kui turniiri korraldatakse osaliselt orjatööd kasutavas riigis, mis tõenäoliselt on saanud võõrustajaks altkäemaksu abil, ja takkatippu lammutatakse pärast turniiri suur osa võistluspaikadest, siis ollakse juba säärase idiootsuse tipus, mis paneb sportmängu sõbrad häbis oma putsade ninasid vahtima.

Samal ajal kui jalgpall pakub mängijatele ja vaatajatele jätkuvalt unustamatuid elamusi, on selle taustal ahnust ja rõhumist. Kuninglikust spordialast on saanud toode, mida müüakse suure tasu eest nii oma avalikku kuvandit läikima nühkivatele diktaatoritele kui ka ülemaailmset nähtavust igatsevatele suurettevõtetele.

REEGLITEGA MÄNG

Jalgpallifännide truudust oma klubile teavad kõik. Oleme lugenud lugusid, kuidas paarid on abiellunud jalgpalliväljakul, kuidas truude fännide tuhk on puistatud staadionile või sünnituspalatis jälgitud oma meeskonna tegusid lapsukese ilmale aitamise ajal. Aga mis juhtub, kui klubist on saanud välismaiste oligarhide mänguasi? Kas liiga meistritiitel on sama magus, kui see on ostetud musta rahaga? Kas armastus klubi vastu on piiritu või võib seegi otsa saada?

Jalgpalli sügavaim olemus, nagu kõikidel mängudel, tuleneb reeglitest. Mängul on oma reeglid ja ainult selline võit, mis saavutatakse neid reegleid järgides, on väärtuslik. Isegi kui mäng ise jääb samaks ja põhimõtteliselt reeglitele vastavaks, siis mis juhtub, kui kõik muu selle ümber on ostetav, korraldatav ja kui mitte just otse kriminaalne, siis vähemalt ebamoraalne? Kuigi matš või turniir iseenesest on täiesti aus ja okei, ei ole sel tähendust, kui keskkond on mäda.

Jalgpallil on oht muutuda savijalgadel seisvaks hiiglaseks. Seetõttu ei tohi me autorite sõnul suunata oma tähelepanu vaid sellele, et armastatud mäng saaks mängitud reeglite kohaselt. Peame mõistma, kus, kelle tingimustel ja eelkõige keda välja jättes seda mängitakse. «Jalgpalli must raamat» aitab vutimaailma telgitaguseid avada ja süvendada arutelu moraali kadumise üle jalgpallis. Ei tohi unustada, et mängu väärtus peitub mängus endas.