Äsja ilmunud Läti uue luule antoloogia «Introvertide ball» tutvustab 18 autori loomingut. Need on luuletajad, kes tulid läti kirjandusse 1990ndatel ja hiljem. Küsimustele vastab kogumiku koostaja Contra.
Contra: «Introvertide ball» on pigem kummardus lätlaste suunas, mitte iroonia
Antoloogiasse pääses 18 luuletajat. Kuidas tegid valiku?
Valimine algas mitu aastat tagasi. Festivalide ja eesti-läti luuleõhtute korraldajad olid pakkunud mulle tõlketööd, ja eks esinema kutsuti ikka neid, kes olid juba endale nime teinud, keda oli teistesse keeltesse tõlgitud või keda lätlased olid tõlkimiseks välja pakkunud. Neist nimedest hakkas moodustuma nimekiri. Aga mõne luuletaja olin ka omal käel avastanud ja neid tõlkima hakanud, näiteks kui Valts Ernštreits ühele luuleõhtule kutsuti, oli mul juba paarkümmend tõlget olemas, mille vahel valida.
Kui antoloogiaplaan sai selgemaks, hakkasin uurima, kas keegi on kahe silma vahele jäänud. Lugemisväärset on palju, aga kuhugi pidin piiri tõmbama. Tundub, et mingist hetkest ei raatsinud ma enam loobuda skeemist, kus kõik tõlgitavad on minust nooremad, ja valitseb sugude võrdsus: üheksa meest ja üheksa naist. Kõige nooremad seevastu jätsin loodetava järgmise antoloogia jaoks. Või siis kontseptuaalluule kogumiku jaoks, mis vajab omaette lähenemist. Eelmine läti luuletajate kogumik ilmus Eestis 1997, loodan väga, et järgmist antoloogiat ei pea 25 aastat ootama.
Keda oli kõige kergem tõlkida, keda kõige raskem?
Võib-olla Inga Gaile oli kõige raskem, sest tema jätab luules päris palju ütlemata, mis tal mõttes. Ütlen seda sellepärast, et tema puhul pidin mitmes kohas kasutama joonealust märkust, et avada eesti lugejale konteksti, mis läti lugejale niigi selge. Või õigemini – võiks olla selge, sest Ingaga asja arutades sain aru, et ega ka väga suur osa läti lugejatest ei saa nendest vihjetest aru. Inga kirjavahemärkide kasutamise süsteem oli ka üllatusi täis.
Kergemate hulgast tulevad kõigepealt meelde Toms Treibergs ja Liepa Rūce, kelle tõlgete lihvimine nõudis justkui vähem vaeva. Aga eks sellega tuleb alati ettevaatlik olla, kui miski liiga kerge tundub, midagi võib jääda tähele panemata. Kārlis Vērdiņši luules on ka selline kergus ja selgus ja täpsus sees, et läheb iseenesest eesti keelde ümber, samas taipasin ühes luuletuses alles viimasel hetkel sõna «vārds» tähendust, sest läti keeles võib see olla nii «sõna» kui ka «nimi». Antud juhul oli kontekstis oluline vahe, kuigi jah – lätlane peab kontekstist ise aru saama, kumb see on. Pole kindel, kas saab.
Kas mõne läti autori loomingu puhul saab tõmmata paralleele ka eesti luulega?
Väga ei tahaks neid paralleele tõmmata. Kui mingi näitaja poolest on need kokkupuutepunktid olemas, siis järgmist luuletust ette võttes võib see mulje jälle hajuda. Mäletan, et tabasin Anna Auziņa luulekogu lehitsedes end mõtlemast sellist ürgnaiselikkust ja jõu ammutamist suguvõsast, aga iseasi, kui palju sellest antoloogia valikusse jõudis.
Mul on raske isegi öelda, kes sellest valikust oleks minu sarnane. Jānis Tomašsiga tunnen stiili poolest ehk kõige rohkem hingesugulust, aga võrdusmärki on raske tõmmata. Kārlis Vērdiņšiga sama lugu, mulle tundub, et Kārlisega on meil kokkupuutepunkt pigem lasteluules.
Kusjuures riimis luulet on antoloogias üsna vähe, mitte ainult sellepärast, et seda on keerulisem tõlkida, lihtsalt need ei kuulu üldjuhul luuletajate kõige olulisemate tekstide hulka. Anda Baklāne kirjutatud antoloogia eessõnast võib lugeda, et fs ja Contra on sellised luuletajad, kellele vähemalt mõnda aega tagasi Lätis vastet ei olnud. Loodan, et ka antoloogiasse valitud autorid mõjuvad pigem iseendana kui kellegi Läti vastena.
Miks on antoloogia pealkiri «Introvertide ball»?
Läti kirjandus on ennast aastaid välismaal, eriti suurtel raamatumessidel, tutvustanud kui kõige introvertsemat kogu maailmas. See tundub olevat hästi sisse töötatud kaubamärk, sest pildid või koomiksid introvertidest kirjanike uutest tegemistest mõjuvad väga värskelt, usutavalt ja tõtt-öelda tekitavad äratundmisrõõmu. Nii et see «Introvertide ball» on pigem kummardus lätlaste suunas, mitte iroonia. Eks antoloogiat lugedes võib sellest mõelda, kas nad tõesti on suuremad introverdid kui meie.
Intervjuu ilmus esmalt ajalehes Raamat.