Mees, kes veetis 17 aastat buda mungana: ma ei usu enam kõike, mida ma mõtlen

Björn Natthiko Lindeblad. Foto: BJÖRN ANDRÉN

«Ma olin ainult 26-aastane ja pealtnäha sujus kõik täpselt nii, nagu peab. Ma usun, et peaaegu kõik, kes on teiste silmis edukad välja näinud, avastavad ajapikku, et see ei garanteeri veel õnnetunnet. Edukas olla pole sama, mis õnnelik olla.»

Björn Natthiko Lindeblad jättis paljutõotava finantsjuhi karjääri, hakkas budistlikuks metsamungaks ja alles pärast seitsetteist aastat kloostrielu läks tagasi Rootsi.

Björn Natthiko Lindeblad, «Ma võin eksida». Foto: Raamat

Tema teekonnast sündis raamat «Ma võin eksida», kus mees jutustab soojalt ja huumoriga sellest, mida elu talle õpetas ja ka seda, mis tundub olulisim siis, kui lõpp läheneb – 2018. aastal diagnoositi Björnil ravimatu närvihaigus ALS ja ta suri 2022. aasta jaanuaris.

Kui tulla pealkirja juurde, siis elamine suhtumisega, et ma võin eksida, on avatud hinge ja avatud südame hädavajalik eeldus. See on tarkus, mis avab uksed veelgi suuremate teadmiste juurde. Tarkus, mis võib muuta elu ja avada südame igavesele rahulolule. Sellest maailmast raamat räägibki.

Sisimas me tunneme ju kõik tugevat tõmmet elu poole, milles on rohkem vabadust, kokkukuuluvust ja siirust. Kuid paljud püüavad seda tõmmet eirata, kuna sellele võib olla raske vastata.

Pärast seda, kui Björn oli mungaelust loobunud ja Rootsi tagasi tulnud, tegi üks ajaleht temaga intervjuu. Miks tahab üks edukas majandusjuht kogu omandi ära anda, pea nulliga paljaks ajada ja koos pundi võõrastega džunglisse minna? Mis on kõige olulisem, mida sa õppisid nende seitsmeteistkümne aasta jooksul, kui olid buda metsamunk?

Björn meenutas: «Mulle oli tähtis aus olla. Tahtsin, et vastus oleks mu enda jaoks täiesti tõsi. Seega püüdsin tunnetada ja peagi kerkis vastus minu seest ühest vaiksest kohast üles: Kõige enam hindan ma sellest seitsmeteistaastasest vaimsest treeningust seda, et ma ei usu enam kõike, mida ma mõtlen. See on minu supervõime.»

Artikkel ilmus esmalt ajalehes Raamat.