Skandaalse tantsijanna elulugu, millesarnast ise välja mõelda ei oskaks
/nginx/o/2022/12/21/15039542t1h9d9b.jpg)
Raske on välja mõelda pöörasemat elusaatust kui naisel, kelle tõusust ja langusest kõneleb Maryline Martin biograafias «La Goulue. Moulin Rouge’i kuninganna».
Louise Joséphine Weber sündis 1866. aastal lihtsasse töölisperesse ning abistas oma vanemaid, vendi ja õdesid lillemüüja ja pesunaisena. Kuid tema kireks oli tantsimine – ta näppas klientidelt peenemaid riideid ja jalanõusid, et õhtuti Pariisi tantsusaale külastada. Tüdruku talent ei jäänud märkamata ning peagi sai Louise’ist professionaalne tantsija artistinimega La Goulue. Temast sai algul Élysée Montmartre’i, siis Moulin Rouge’i esitantsijanna ning teda hakati nägema prantsuse kankaani kuningannana. Ta pälvis oma kaasaegsetelt ohtralt muidki tiitleid: Montmartre’i iidol, Allilma Veenus, Sääremarjaprintsess, naudingute suursaadik, lihalikkuse jumalanna…
Peale tantsusaalide esines La Goulue edukalt ka tsirkuses. Tõelise staarina suples ta rahas ning tema ümber tiirlesid ajastu säravaimad kultuuri- ja seltskonnategelased, teiste hulgas Renoir, Toulouse-Lautrec, parun de Rothschild ja tulevane Suurbritannia kuningas Edward VII. Paljudega neist olid tal ka armusuhted.
La Goulued jumaldati, ent ühtlasi saatsid teda pidevad skandaalid, millele ta tujuka ja kiuslikuna, koguni agressiivsena sageli ise hoogu juurde andis, pälvides lisaks tiitli «skandaalide müüjatar». Teda süüdistati labasuses ja kõlvatustes ning paljude jaoks polnud ta muud kui üks räme, ebaintelligentne ja lõtvade elukommetega «kahtlane lambuke». Kuid ta ise vaid vilistas toonastele kodanlikele moraaliprintsiipidele, armastades nii mehi kui ka naisi ning soovides, et muusika muudkui mängiks ja šampanja otsa ei saaks.
Ent juba enne kolmekümnendat eluaastat oli La Goulue väsinud, äärmuslikest eluviisidest kurnatud naine. Ta esines veel laatadel, oli isegi lõvitaltsutaja ja rändloomaaia omanik, kuid enneaegselt vananenu, tüseda ja alkoholihimulisena kaotas ta uue sajandi teise kümnendi alguses kiiresti publiku viimasegi huvi ning oli lõpuks sunnitud hinge sees hoidma tänavakaubitseja ja koristajana. Belle Époque’i aegse Pariisi kabaree esinduskuju ja kunagi kõikjal oodatud ning ihaldatud Moulin Rouge’i pärl suri viletsuses ja unustatuna 1929. aastal.
La Goulue biograafia tugineb hulgale arhiivimaterjalidele ja tema isiklikule päevikule, teost illustreerivad toonased joonistused ja fotod.
Artikkel ilmus esmalt ajalehes Raamat.