Nõmme kannibali võigas lugu, mida eriti nagu ei tahakski lugeda, aga peab

Johannes-Andreas Hanni. Foto: Vikipeedia

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab Ville Hytöneni romaani «Johannes-Andreas».

Hiljaaegu Soome Kirjanike Liidu esimeheks valitud Ville Hytönen toimetab juba tükk aega peamiselt Eestis ja on juba peaaegu sama palju eesti kirjanik kui soome oma. Pole ime, et just tema on kirjutanud mastaapse romaani me lähimineviku vastikumatest aastatest. Ei ole ka tegelased mingid rõõmurullid, parajad jälgandid ja probleemipuntrad, kurjategijad niikuinii.

Ville Hytönen, «Johannes-Andreas». Foto: Raamat

Nõukogude okupatsiooniaja masendavust tuleb aegajalt meelde tuletada, nagu ka üheksakümnendate aastate nürimeelset sumbumust. Hytönen teeb seda meistrikäega. Mõistagi pole omaaegne kuulus inimsööja ega ta lähedased miskid tüübilised sovetiaja inimesed – aga jõhkramate isendite kaudu saab kirjanduses väljendada just ajale iseloomulikke suundumusi. Paigast loksunud meelega inimesi leidub igas ajas, ent mõni aeg väljendub meelehaiguses eriti kirkalt. Isegi kui ajas eneses midagi üleliia kirgast ei paista.

Mõnikord mõni hakkab kelbast ajama ja mõtleb Breznevi aja millekski nostalgiliselt kauniks. Meenutagu parem tühjade lettidega toidupoe põrandal vedelnud talveporist saepuruläga ja arvaku uuesti. Tervendav on lugeda sedavõrd elutruud lugu jõledatest aegadest me elus, eriti nagu ei tahakski lugeda, aga peab. Natuke nagu arstirohu võtmisega – mõru on, aga terveks teeb. Palju pole lisada, kõik vajalik on raamatus sees.

Seda ehk, et raamatu kujundus viib miskipärast mõtte mingile keskaegsele ajaloopõnevikule. Seda see kindlasti ei ole. Järgmise trüki võib julgesti disainida okupatsiooniaja halvimate kujundusviiside laadis.