/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2022/12/23/15043725t1h7212.jpg)
Enne pühi jõudis veel ilmuda Lembe Mõttuse uus raamat «Muna seiklused Lapimaal». Tegu on laste reisiraamatute sarja «Maailm lastele» teise raamatuga.
Lugu Roosast Õhupallist, kel on plaanis kingitused jõuluvana käest varem välja lunida
Hologramm ja Roosa Õhupall sõidavad põhjapõtradega läbi talvise tundra, ööbivad kojas ja iglus, käivad suusatamas, kalal ja saunas. Nad tutvuvad kümne kollikoeraga ja kihutavad haskirakendiga. Teel kohtutakse šamaaniga, mängitakse nõiatrummi ning meisterdatakse koos jõuluvanaga lastele kingitusi.
Sarja raamatud tutvustavad vahvate tegelaste ja lõbusate seikluste kaudu eri riikide kultuuri, toitu ja kombeid. Igas raamatus on ka üks maitsva kohaliku toidu retsept.
Loe raamatust katkendit!
***
ROOSAL ÕHUPALLIL ON PLAAN JÕULUVANA KÄEST KINGITUSED VAREM VÄLJA LUNIDA
«Kaamos!» ütles Muna. «Äge!»
/nginx/o/2022/12/23/15043720t1hbff3.png)
«Õudne!» võdistas Roosa Õhupall õlgu.
«Viiskümmend kaks pimedat päeva järjest!» Hologramm ei teadnud tegelikult, kas see on või ei ole tore.
«Sel ajal on õhk ilus sinine,» teadis Muna.
«Ükskõik kas sinine, punane või roosa! Päike ei tõuse paar kuud üldse!» õiendas Roosa Õhupall.
«See on ju polaaröö!» sõnas Muna rõõmsalt.
«Suvel ma ei saanud magada, sest siis oli parasjagu polaarpäev.» Hologramm haigutas. «Päike ei läinudki looja!» Ta haigutas veel korra. «Ma olen siiamaani unine.»
«Muna, mulle tundub, et sa oled Lapimaa riigi järele hull! Saami nõiad on sind ära loitsinud!» nõkutas Roosa Õhupall kõiketeadvalt pead.
«Esiteks, Lapimaa ei ole riik, vaid territoorium!»
«Terri... mis?»
«Territoorium, piirkond, maa-ala.»
«Ahaa!» võttis Roosa Õhupall teadmiseks.
«Lapimaa on suur maa-ala Põhja-Soomes, Põhja-Rootsis, Norras ja väike piirkond Venemaal Koola poolsaarel. Teate, kui kõik Lapimaa osad kokku panna, on Lapimaa sama suur kui Belgia, Holland ja Šveits kokku.»
«Muna, küll sa tead palju! Kuidas sa nii targaks saad? Kas tänu porgandite söömisele?» uudishimutses Roosa Õhupall.
«Tänu raamatute lugemisele ikka ja veidike porgandite söömisele vist ka.»
«Alles harjusin Kreekaga ära! Nüüd sõidame juba kolmandat korda Lapimaale!» torises Hologramm.
Sõbrad olid Põhja-Soomes Lapimaal juba kaks korda käinud, suvel ja sügisel. Loomulikult tahtsid nad kõik sinna veel minna. Igaühel oli selleks oma põhjus.
Seiklusjanuline Muna tahtis tundrates matkata.
Edev Roosa Õhupall tahtis jõuluvanalt kingitused varem kätte saada.
Täpne Hologramm tahtis näha, kas tõesti polaarööl päike ei tõusegi ja kui kaua kestab sinine tund.
«Mis Lapimaal talvel on?» uuris Roosa Õhupall. «Peale selle kaamose.»
«Jõuluvana on kodus,» lootis Muna.
«Kohe vaatan.» Hologramm sahises natuke ja kributas otsaesist. Tema sinine läbipaistev keha hakkas helendama. Tema kaks numbritest silma vilasid ja pöörlesid veidike. Tema kolmas silm pilkus viis ja pool korda ning tähestikusuul jooksid tähed edasi-tagasi, moodustades sõnu ja pikki lauseid: «Seal on tundra. Seal elavad saamid ja uitavad põhjapõdrad. Koerad jooksevad lumes ja veavad kelkusid, seal on polaaröö ja talvel on seal üle neljakümne kraadi külma.»
«Brr…» Roosa Õhupall võdistas õlgu. «Pean veel ühe Muna vanaema kootud lambavillasalli kaasa pakkima.»
Muna vanaema Tuhandeaastane Muna oskas suvel eriti oranže ja magusaid porgandeid kasvatada. Talvel oskas ta jube hästi kududa. Ta oli kõigile sõpradele soojad villased sallid, käpikud ja mütsid kudunud, ja hunniku kampsuneid lisaks.
«Prr… nelikümmend kraadi külma!» väristas Roosa Õhupall veel kord õlgu. «Saami nõiad on tõesti meid kõiki ära nõidunud. Ah, elu on nii põnev!»
Hologramm muutus nõiaks ja lendas luua seljas mööda tuba edasi-tagasi.
Muna naeris ja ütles, et nõidu pole olemas.
«Minge nüüd minema, ma tahan oma salajasi asju teha!» Roosa Õhupall lükkas Muna ja Hologrammi oma toa uksest välja. «Minge võtke kodust asjad ja lennujaamas kohtume!»
«Häh, sa tead ju, et kogu minu pagas on minu peas,» sõnas täpne Hologramm ja venitas oma kollase suu nii laiaks naeratuseks, et peaaegu kogu tähestik oli näha.
«Ainult su nutitelefon on su selja peal asuvas taskus,» itsitas Roosa Õhupall.
«Oaidnaleapmái!» lehvitas Muna ja jooksis trepist alla.
«Oaidnaleapmái!» hüüdis Roosa Õhupall talle järele.
«Oaidnaleapmái tähendab saami keeles «näeme varsti!»,» seletas Hologramm.
«Jõulukesed, jõudke jälle…» lõõritas Roosa Õhupall, kui Hologramm ja Muna olid koju läinud. Ta keerutas kingituste ümber sätendavat paberit ja rääkis omaette: «Nagunii toob jõuluvana igaühele palju kingitusi, aga ma tahan ka sõpradele midagi kinkida. Hologrammile ühe kukekommi, et meenutada, kuidas me esimest korda koos Kreekasse reisisime ja kuidas Hologrammi hambad pulgakommi külge kleepusid ja kuidas soe piparmünditee need kommi ümbert jälle lahti sulatas.»
Ta pistis oma sätendavasse kohvrisse piraka pruuni-kollaseviirulise kukekommi. Munale toppis ta kotti kingituseks purgi rõõmsalt oranži murakamoosi. Just murakamoosi ja mitte porgandeid, sest seekord ei olnud ju tegemist sooja päikesepaistelise sihtkohaga, kus kasvavad apelsinid, vaid külma Lapimaaga, mille rabad on suviti murakaid täis. Murakamoos on ka jõuluvana lemmikmoos. Soome Lapimaal asub ju jõuluvana ametlik kodu. See oli Roosale Õhupallile üldse kõige tähtsam põhjus, miks ta muudkui Lapimaa vahet reisis.
Tegelikult lootis ta juba suvise Lapimaa reisi ajal jõulukingid kätte saada, aga see plaan läks vett vedama. Sügisel, kui sõbrad mööda tundrat matkasid, ootas ta, et saaks möödaminnes jõuluvana majja hiilida. Ta oli enam-vähem kindel, et nelja silma all õnnestub jõuluvana käest jõulukingid välja lunida. Kahjuks läks ka see plaan luhta, sest jõuluvana oli hoopis puhkusele sõitnud. See kõik oli muidugi suur saladus.
«Kes elab metsa sees? Kes elab paksu metsa sees, kes elab metsa sees?»… laulis Roosa Õhupalli telefon Hologrammi häälega. Hologramm oli spetsiaalselt sõprade Lapimaa reisiks lindistanud nende isikliku omavahelise telefonihelina. Selleks, et mitte iialgi ei saaks seda helinat ühegi teisega segi ajada. Samuti selleks, et isegi kui pole üldse isu kõnet vastu võtta – selle helina peale tuleb alati vastata!
«Tere!» hüüdis Muna rõõmsalt telefoni. «Oled sa meie Lapimaa-aasta talveosaks valmis? Ega sa sooje riideid ei unustanud?»
Roosa Õhupall vaatas peeglisse. Ta pani pähe Muna vanaema kootud suure roosa tutiga villase mütsi, mähkis ümber kaela valge salli, pani selga kollase mantli, jalga oranžid suusapüksid ning kõige lõpuks nunnud valged karvased saapad. Kätte tõmbas ta roosad pehmed kindad.
«Olen valmis!» hüüdis ta siis telefoni.
Roosa Õhupall lausa kuulis, kuidas Muna silmi pööritas: «Kas tead, et ma ootasin terve selle aja telefoni otsas, kuni sina riietusid!»
«Muidugi tean. Oaidnaleapmái! Kohtume lennujaamas!» Ta vajutas kõne kinni, itsitas ja haaras oma sätendava kohvri.
«Roosa Õhupall, sa oled kübernunnu!» ohkis Hologramm, kui nad lennujaamas kohtusid.
«See tähendab, et ma olen ulmeliselt armas, eks?» Roosa Õhupall lausa punastas heameelest.
«Nojah, noh,» vastas Hologramm pilku maha lüües.
Hologramm ise nägi välja nagu kandiline päkapikk. Tal oli seljas punane suusakostüüm, peas punane päkapikumüts ja jalas hallid vildid.
«Ma tahangi päkapikk olla. Ma tahan teada kõiki jõuluvana saladusi. Päkapikud teavad ju jõuluvana saladusi,» seletas ta.
«Peale saladuste teadmise peavad päkapikud ka kirju lugema ja kingitusi pakkima ja veel palju teisi töid tegema. Nad peavad väga virgad olema,» itsitas Roosa Õhupall.
«Ma konstrueerin roboti, kes minu eest kõiki neid töid teeb, ja ma ise tean ainult saladusi. Näiteks seda saladust, kas jõuluvana on päriselt olemas.»
«Muidugi on! Kelle juurde sa enda arvates siis Lapimaale sõidad?» Roosa Õhupalli hääl muutus kõrgeks ja kimedaks. Ta tõmbas nina kirtsu ja ajas huuled jonnakalt torru. «Pähh, milline jutt!»
«Aga kus jõuluvana oli, kui me suvel ja sügisel tema juures käisime?» õigustas end Hologramm.
«Ukse peal oli silt, et jõuluvana on puhkusel, ujub ja päevitab! Nägid ju seda pika valge habemega meest, kes Prantsuse Rivieras mere ääres pingi peal istus. Uudistes näitas teda!»
«See oli Papa Noël!» Hologramm kumistas naerda.
«Mis papa! See oli jõuluvana, mitte papa Joel!»
«Papa Joel, ma ei või!» Hologramm vajus suurde tugitooli ja naeris nii, et kollased tähed, mis ta suu moodustasid, omavahel puha sassi läksid. «Papa Noël on jõuluvana prantsuse keeles!»
Kes seekord hiljaks jäi, oli Muna. Ta oli suusad maha unustanud ja pidi sellepärast koju tagasi minema. Roosa Õhupall polnud suuski aga võtnudki.
«Mina kelgutan!» teatas ta. «Lasen kelguga mäest alla, esimese kommipoeni ja kõik. Teie suusatage, palju tahate!»
«Mina muutun ise suuskadeks ja sõidan mäest alla,» teatas Hologramm.
Lennujaama uksed avanesid. Hologramm ja Roosa Õhupall nägid kollaste suuskade ninasid, siis kukkus üks suusakepp maha. Muna lükkas seda jalaga mööda põrandat edasi, uksest sisse. Siis võttis ta tutimütsi peast, pühkis higist laupa ja ütles rõõmsalt: «No nii, sõbrad! Sõidame lumisele Lapimaale!»