LUGEMISSOOVITUS ⟩ Ajaloo suursündmus inimeste kaudu, kes seni on teenimatult kõrvale jäänud
30. detsember 2022, 13:04
/nginx/o/2022/12/30/15052111t1hf5e7.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Catherine Grace Katzi raamatut «Jalta tütred. Churchillid, Rooseveltid ja Harrimanid – armastuse ja sõja lugu».
Aasta 1945, ilmasõja lõpukuud, läänepoolsete liitlaste viimane kokkusaamine jõudu kogunud idapoolse barbari leeris. Tulevase maailma paikapanemine nappide päevade jooksul. Jalta konverents. Ja juhtumisi olid mitmel olulisel tegijal kaasas tütred. Kes korraldasid, toetasid, tõlkisid, nõustasid – tegid kõike, mis vanameeste vaidlemised võimalikuks muutis. Ja kelle pilkude läbi pole olulist sündmust seni vaadeldud. Nüüd on.
Väga valgustav on näha harjumuspärase ajaloo tuttava telgi taguseid uues võtmes. Kõigil on meeles paar-kolm fotot ja mõned põhilised asjad, mis justnagu otsustet saivad, ent tegelikkus, nagu ikka, märksa mitmekirevam oli. Ükskõik missuguse ajalooliselt olulise sündmuse puhul on hulk igapäevaelulisi pisiasju, millest vähesed teavad ja kõike vast mitte keegi, ent mis kokkuvõttes võivad avaldada ulatuslikku mõju hoopis kaugemale tulevikule kui hetkel aimakski. Noid üksikasjakesi kirjeldab «Jalta tütred» üksikasjalikult. Ja asjalikult. Kõik need kohalesõitmised, sööma- ja joomaajad, kemmergute puudus, losside ettevalmistamine, tõved-tervisehädad, tohutud taustategijate hulgad, kogu logistika, sõjaaegne Krimm seal ümber… Väga värvikas, väga informatiivne, põnev sõna igas seitsmes mõttes.
Siin ei ole teragi piinlikult poliitkorrektset tunnet, nagu üritataks vägisi ja linnukese pärast tuua teemasse kunstlikku nais-vaatenurka. Kaugel sellest. Antakse võimalus vaadata üht ajaloo suursündmust inimeste kaudu, kes seni on teenimatult kõrvale jäänud. Ent just kõrvalejäetute silme läbi näeb sageli paljutki, mida rambivalguses olijad ei saagi märgata. Ning see on vaatamist väärt.
Stalin, sitapea, muidugi tütart kaasa ei võtnud.