Näitleja Maarja Johanna Mägi soovitab raamatuid, mis pakuvad elu suurima lugemiselamuse

Näitleja Maarja Johanna Mägi soovitab lugemist. Foto: Apollo

Maarja Johanna Mägi lõpetas aastal 2020 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli (29. lend). Samast aastast asus ta tööle Vanemuise teatrisse, olles praeguseks seal üks enim nõutum näitlejatar. Oma esimese debüüdi filmimaailmas tegi ta Indrek Hargla kirjutatud ajalooliste mängufilmide sarjas «Apteeker Melchior», kus Maarja täidab Keterlyni intrigeerivat tegelaskuju rolli. Apollo uuris Maarjalt, millist rolli kirjandus ja lugemine tema elus omavad ning milliseid lugemissoovitusi ta raamatusõpradele jagada sooviks.

Tänu oma tööle, puutun kirjandusega palju kokku. Loen näidendeid ja materjalidega seotud tekste. Pahatihti tähendab see seda, et loen katkendit siit, artiklit sealt ja tervikteoseid loen harvemini kui tahaks. Sellist hetke, et nüüd pole järjekorras ühtegi teost ja võin lugeda, mida iganes pähe tuleb, ei ole. Alati on mõni töö ootamas, mille jaoks lugemismaterjali on lõputult. Aeg-ajalt võtan siiski omale teadlikult aja, kus loen mõnda raamatut, mis on pikalt lugemisnimekirjas olnud või valin midagi hoopis juhuslikult. Olen raamatukogus riiulite vahel pimesi juhusliku raamatu valinud ja selle laenutanud. Nii võib leida raamatu, mida muidu ise kunagi lugema ei hakkaks, kuid mis osutub vägagi põnevaks.

Romain Gary, «Elu alles ees». Foto: Raamat

Esimene soovitus ongi minuni täiesti juhuslikult jõudnud. Tahtsin enne Pariisi reisi lugeda midagi, mille tegevus toimuks just selles linnas. Guugeldades oli Romain Gary «Elu alles ees» üks esimestest. Ma polnud sellest teosest kunagi midagi kuulnud ja ka autor oli võõras, aga võtsin ette ja olin võlutud. Tohutult südamlik, kurb, ilus ja vastukäiv. Kas ma võin peategelasele kaasa elada, ta käitub ju halvasti, aga kas ma ise oskaksin või suudaksin sellistes oludes teisiti käituda? Kui keegi minult mu lemmikraamatut on küsinud, olen enamasti just seda soovitanud.

Parim on lugeda suviti maal, kui aega on palju ja võin päev läbi, ilma kiirustamata raamatusse süveneda. Tammsaare «Tõe ja õiguse» lugesin läbi just nii, õues võrkkiigel, päike läbi lehtede soojendamas. Ma usun, et see andis mu lugemiselamusele palju juurde, et olin ise looduse keskel, sarnases keskkonnas. Tihti öeldakse, et «Tõe ja õiguse» esimene osa on aeglane, aga eestlane ongi aeglane, minu veregrupiga selline sündmusetekulgemise tempo sobib. Jah, «Tõde ja õigus» on klassika ja seda peaksid kõik eestlased lugema, aga minu jaoks on ta ka isiklikult üks suuremaid lugemiselamusi.

Kooliajal lugesin vist peaaegu kogu kohustusliku kirjanduse nimekirja läbi ja olen sealt palju lemmikuid saanud. Emakeeleõpetajaid peaks usaldama ja nende soovitusi kuulda võtma. «Mees, kes teadis ussisõnu» oli minu kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Mind on alati huvitanud müüdid ja eesti muistsed lood. Kivirähk on nendega küll vägagi loominguliselt ümber käinud, aga seeläbi loonud uue-vana maailma. Sellised raamatud avavad ka enda peas täiesti uusi võimalusi, kuidas mõelda ja kuidas enda kinnistunud ajalooteadmisi fantaasiarikkamalt mõtestada.

Janne Teller, «Mitte midagi». Foto: Raamat

Nagu juba kirjutasin, siis palju loen ma seotult oma tööga. Minu esimene lavastus professionaalse näitlejana Vanemuise teatris oli Johan Elmi lavastatud «Mitte midagi». Dramatiseering põhineb Taani kirjaniku Janne Telleri samanimelisel romaanil. Lugesin seda toona ingliskeelses tõlkes, aga hiljuti tõlgiti see ka eesti keelde. See on sünge lugu, aga kummastavalt kaasahaarav. Lavastus on siiani mängukavas ja naudin selle mängimist. Tunnen, et iga etendus läheme me koos publikuga teekonnale ja puudutame inimhinge kohti, mida alati ei tahaks enda juures näha, aga mis on siiski olemas. Selline kogemus oli ka raamatut lugedes.

Sügisel osalesin Kristiina Ehini ja Silver Sepa muusikavideo «Inglisillal» võtetel. Pärast nendega isiklikult kohtumist olen mõlema loomingu veel suurem fänn. «Inglisillal» on Kristiina Ehini luulekogu «Janu on kõikidel kaks» kõige viimane luuletus. Ma ei ole üldiselt suur luulesõber, aga Kristiina luuletusi lugedes ei tunne ma, et loeksin luulet, polegi justkui vahet, et mis vormis see on, vaid oluline on tunne, mida need luuletused minus tekitavad. Tõenäoliselt on luule nii isiklik, et mul on seda tunnet isegi raske sõnadesse panna, tuleb ikka endal lugeda ja ise tunda. Ja kui on võimalust, siis soovitan kindlasti minna kuulama, kui Kristiina Ehin ise oma luulet ette loeb.