Kuidas tõre, rõõmutu ja üksik vanamees elus uue mõtte leiab
/nginx/o/2023/01/02/15057156t1h3a74.jpg)
Fredrik Backmani «Mees nimega Ove» on romaan elu mõtte kaotanud tõredast vanamehest, kel õnnestub see taas leida. Kuigi soovitusi on tulnud oi-kui-palju, olen raamatust eemale hoidnud, kuna see kirjeldus ei kutsu mind üldse. Varem olen kirjanikult lugenud raamatuid «Ärevil inimesed» ja «Karulinn», mis mulle mõlemad väga meeldisid. Rootslastel on juba ammu Ovest film olemas, nüüd on ameeriklased ka oma versiooni teinud, kus Ove on muutunud Ottoks. Uuel aastal jõuab «Mees nimega Otto» kinno ja kuna mul on plaan seda vaatama minna, siis muidugi pidin enne seda raamatu ka läbi lugema, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.
Tänapäev, üks ridamajadega tupiktänav Rootsi väikelinnas. Ove on 59-aastane vana kooli mees, kes tahab, et maailmas valitseks kord. Tal on kindlad tavad ja põhimõtted, näiteks on mees kogu elu olnud ustav ühele automargile - Saabile. Muidu Ove suurt juttu ei tee, aga oma tõekspidamisi kaitseb raevukalt. Mees on hiljuti ilma jäänud nii abikaasast kui ka töökohast. Ta ei näe enam enda elul mõtet ja tahab selle lõpetada, kuid plaani keeravad korduvalt tuksi tüütud naabrid. Esiti tuleb tal appi tõtata kõrvalmajja kolinud saamatutele, kes ei saa haagisega tagurdamisega hakkama, pealegi tänaval, kus on suur autoliiklust keelav silt!
«Mees nimega Ove» oli just selline, nagu Backmanilt ootasin - kohati naljakas, kohati kurb. Sekeldused naabritega vahelduvad peatükkidega, milles saab aimu Ove lapsepõlvest, kohtumisest eluarmastusega ning kaigastest, mida elu talle kodaratesse on loopinud. Tähelepanu tõmmatakse mitmele ühiskonna valukohale, kuid probleemide lahendamisega teos ei tegele. Ove reaktsioon kõigele, mis talle vastukarva on, on kas hakata valjuhäälselt õigust taga nõudma või panna käed külge ja näidata ette, kuidas asju ära tuleb teha. Kõik mulle teose juures ei meeldinud, nagu see, et enesetapumõtted naljaks keerati. Romaani sõnum läks aga hinge - rohkem mõistmist!
«Mees nimega Ove» on nagu täiskasvanute versioon raamatust «Maja, mis ärkas ellu», mida eelmiste jõulude paiku lugesin. Mõlemas on sünge vanamees, kes vajab oma elule uut eesmärki. Ove on lasteraamatu vanamehest veel tõredam, veel rõõmutum, veel üksikum. Algus maalib temast õige ebasümpaatse pildi, et siis iga järgneva peatükiga lugejat mehe suhtes üles soojenedada. Ma ütleks, et see ongi raamatu võlu, kuidas vastik vanamees võetakse osadeks lahti, näidates, mis peitub kibestumuse ja tülikiskumiste taga.