ERAKORDNE SAAVUTUS ⟩ Eestlanna luges ühe aastaga rohkem raamatuid kui mõni terve elu ajal

Tammelinna harukogu lugejateenindaja Aimi Tedresalu. Möödunud aasa veebruaris kandsid raamatukoguhoidjad vabariigi sünnipäeva tähistamiseks rahvariideid. Foto: Margus Ansu

Tartlanna Aimi Tedresalu avaldas aasta lõpus Facebookis oma lugemisaasta kokkuvõtte, millest selgub, et ta luges 2022. aastal 297 raamatut ehk peaaegu 70 000 lehekülge. Kuigi see pole rekord ja numbrite püüdmine ei olnudki tema eesmärk, on tulemus siiski erakordne, nagu Aimi ka ise tunnistab. Kuidas see võimalik on?

Raamatukogus töötades on ilmselt valik suurepärane ja keegi ei vaata ka viltu, kui töö ajal loed. Sellegipoolest tekib küsimus, et kuidas sa nii kiiresti nõnda palju lugeda jõuad? Kas loed igal vabal hetkel?

Esmalt tahan purustada selle müüdi, et raamatukoguhoidjad saavad tööl olles kogu aeg lugeda. Tegelikult on raamatukogus kogu aeg nii palju muud tegemist, et tööajast loen väga harva. Lisaks meeldib mulle rahulikult «raamatu sisse minna», seega valin lugemiseks segamatu koha ja aja. Lugemine on minu jaoks parim viis argimuredest lõõgastuda, seega leian ka kõige kiirematel ja pingelisematel perioodidel igal päeval vähemalt 1-2 tunnikest, mille raamatu seltsis veedan.

Kas kuulad ka audioraamatuid?

Audioraamatuid ei ole ma kunagi kuulanud. Samuti ei ole sõbraks saanud e-raamatutega, seega olen ikka vaid vana hea paberraamatu austaja.

Kuidas sa oma lugemistel silma peal hoiad, kas pead lugemispäevikut?

Kirjutan oma lugemismuljetest Goodreadsi keskkonda ja Facebooki lugemise väljakutse gruppi.

Kui palju sulle loetust meelde jääb?

Hiljuti oli just raamatuklubis tore juhtum, kus rääkisin ühe krimiloo mõrvapaiga detailidest ja kui keegi küsis, et kuidas see õnnetu jõuluvana siis lõpuks mõrvati, ega ei tulnud meelde küll. Samas ongi krimilood ja naistekad minu jaoks pigem selline konkreetse hetke lõõgastav kirjandus, mida loen väsinud peaga ja lihtsalt selleks, et tahan lugeda, kuid asisemaks raamatuks jaksu pole. Üldiselt püüan lugedes ikka korralikult süveneda, aga teinekord on raamat nii hea, et paratamatult ahmin selle lühikese ajaga endasse ja siis pärast muidugi mõtlen, et oleks võinud ikka aeglasemalt.

Mis žanr või teema on su lemmikud? Mille põhjal raamatuid valid?

Üldiselt olen kõigesööja, seega loen erinevat žanre ja korraga on mul alati pooleli mitu raamatut. Meeldivad noortekad ja Eesti ajalugu käsitlevad teosed. Samuti on teatud teemad, millega raamatu mulle kohe maha müüa saab: ajas rändamine, Pariis, suguvõsakroonikad. Raamatuid valin eelkõige sisututvustuse ja loetud arvustuste põhjal. Samuti loen lugemise väljakutseid, mis annavad ette kindla teema, millest raamatuid lugeda.

Kas oled ka varasematel aastatel nii palju lugenud?

Põhjalikumalt hakkasin loetu üle arvestust pidama 2020. aastal ja üle 200 raamatu on sellest alates igal aastal kokku tulnud. Loetud lehekülgede arvu poolest oli 2022 aasta tõesti rekordaasta. Kuid ei saa välistada, et mõnel aastal olen isegi rohkem lugenud, lihtsalt pole selle üle niimoodi arvet pidanud.

Kui palju sa omale koju raamatuid ostad?

Viimasel ajal mitte enam väga palju, sest raamatud on kallid ja raamatukogus töötades on neid mugav sealt võtta. Lisaks on koju aastatega mitu riiulitäit lugemisjärje ootajaid kogunenud.

Kas loed vahel mõnda raamatut ka mitu korda?

Oleme küll sageli teiste raamatuhuvilistega arutanud, et elu on liiga lühike, et üht raamatut mitu korda lugeda, kuid mulle meeldib siiski oma vanu lemmikuid aeg-ajalt üle lugeda. Enamasti on need lapse- või noorukieas sügava mulje jätnud teosed.

Palun nimeta viis raamatut, mis olid möödunud aastal loetust kõige paremad. Miks just need raamatud?

Teistest eristus kindlasti Stefano Massini «Lehman Brothers», sest ei ole just palju raamatuid, mille lõpus inimvaeva tühisust tajudes pisaraid poetada saab. Muriel Barbery «Siili elegants» on võrratult elegantses stiilis ja õhkõrnalt jaapanliku esteetikaga lugu, mida tasub kindlasti igaühel endal avastada. Kristiina Ehini luulekogus «Janu on kõikidel kaks» peidab end raamatukaante vahele täiesti omaette habras ja intiimne, kuid samas sügavalt kriitiline maailm. Janne Telleri «Mitte midagi» annab šokeeriva tõdemuse, kui kaugele inimloomus on suuteline minema. Ja viimasena tooksin välja Arvo Mägi ajalooliste romaanide sarja «Karvikute kroonika», mis on minu arust teenimata tähelepanuta jäänud, kuid neis neljas raamatus antav ülevaade Eestimaa ajaloost ühe talupojasuguvõsa käekäigu kaudu on märkimist väärt.