«Mõtlen, kas nii jääbki olema kogu mu elu. Jäängi kahtlustama, et ta jälgib mind rahvahulgast?»

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Sue Robertsi uuest romaanist «Kui Kreeka kutsub».

Vaikselt, tagasihoidlikult, turvaliselt. Nii elab Becky pärast seda, kui tema viimane romantiline suhe ta haiglavoodisse viis. Ta hoolitseb oma poekese eest ja jälgib hoolega, et tema asukoht ta endisele kallimale teatavaks ei saaks.

Becky veedab paar nädalat Kreekas imelisel Skiathose saarel. Ta suundub Kreekasse koos kahe sõbrannaga, kellest üks püüab oma ohjeldamatut kulutamissoovi talitseda ja teine, väikelaste ema, saab ometi kord ööune täis magada. Koos nauditakse parimat, mida saarel on pakkuda: päikest ja kauneid vaateid, hõrgutavaid roogi, oivalisi randu, kohalike tähelepanu (terekest, kuum restoranipidaja Kyros!) ning seiklusi filmi «Mamma Mia!» radadel.

Peagi seisab Becky silmitsi tunnetega, mida ei arvanud end enam kunagi tundvat, kuid tumedad pilved jõuavad temani isegi nii võrratus paigas. Kodust saabuvad ärevad uudised endise meessõbra kohta ning kojusõidu ajaks on naise süda kaheks kistud unelma ja tegelikkuse vahel.

***

Sue Roberts, «Kui Kreeka kutsub». Foto: Raamat

Asutan end rongireisile. Kolmandas peatuses tuleb peale üks kutt ja mul jääb süda seisma. Ühele poole kammitud tumedate juuste ja hoolikalt trimmitud habemega mees näeb nii tuttav välja. Tema maneer ja pikkus on tuttavlikud ning kellegi poolt vastasistmele jäetud ajalehe taha varjudes tunnen ma, kuidas mu süda pekslema hakkab. Kui mees ringi pöörab, näen ma üle leheserva piiludes tervet tema nägu ja muidugi ei ole see Scott, kuid sarnasus on mind rööpast välja löönud. Mõtlen, kas nii jääbki olema kogu mu elu. Jäängi kahtlustama, et ta jälgib mind rahvahulgast, ja ehmun, kui märkan kedagi sarnast? Võtan end kokku ja tuletan endale meelde, et olen temast sadade miilide kaugusel ning mitte keegi peale mu vanemate ei tea minu asukohta.

Pisut enam kui poole tunni pärast annan endale korralduse lõpetada närveerimine, lükkan selja sirgu ja manan näole naeratuse, kui Abby LEAF-i kohviku ühe välilaua tagant mulle lehvitab. Kõnnin tema poole, paistes oma tegelikust sisetundest kaugelt enesekindlamana. Kohati on südalinn minu jaoks natuke liig, aga ma annan oma parima, et ärevusest võitu saada.

Kui temani jõuan, tõuseb Abby püsti ja haarab mind oma embusesse. Tal on õlgadele langevad kastanpruunid juuksed, suured pähklikarva silmad ja naeratus, mille sära üle terve näo kandub. Täna on tal jalas põlvekohast katki käristatud moodsad mustad teksad ja seljas valge T-särk. Abby nägu on meigivaba ja ta näeb rabavalt hea välja.

«Kas klaasikeseks veiniks on liiga vara?» küsib ta kellale pilku heites lootusrikkalt.

«Mhm, minu jaoks vast on, aga sina lase käia, kui soovid,» vastan ma.

Tellin mööduvalt teenindajalt tassi kohvi ning Abby võtab klaasi oma lemmikut Chenin Blanci ja meile kahe peale ühe šokolaadikoogi.

«Ära mõista mind hukka,» ütleb ta saabunud veiniklaasist lonksu võttes. «Praegu on nädalavahetus ja kaksikute sünnist saati ma peaaegu ei joogi enam. Mis pole muidugi halb asi, ära saa valesti aru, aga vahel,» jätkab ta suurt sõõmu võttes, «kulub see marjaks ära. Kuidas sul siis läheb?»

Tema rõõmsameelsus üllatab mind, arvestades, kui vähe ta magada on saanud. Võib-olla harjub sellise asjaga ära.

«Hästi läheb, tänan küsimast. Ja sinul? Kuidas kirjutamine edeneb?» küsin vastu. Imetlen Abbyt, kes ringi sebivatele mudilastele ja väga napile unele vaatamata kodust tööd teeb.

«Tõtt-öelda on see kõik üks paras õudus.» Ta ohkab. «Tähendab, kodust töötamine oli tõeline unelmate elu, aga kaksikute sünnist saati on see pea võimatu, kui just Joe kodus ei ole, ja neid kodusolekuaegu ei oska sageli ette näha.»

Abby elukaaslane Joe on toidutööstuses vahetusevanem, kuid kodus olles panustab temagi võrdväärselt.

«Põhilise osa tööst teen siis, kui kaksikud uinakut teevad, kuigi tahaksin pigem nende kõrvale kerra tõmmata, nii pagana kurnatud olen ma. Eile kirjutasin arvustust ühe restorani kohta ja «piprakastme» asemel kirjutasin «Peppa kaste», sest taustal tuli telekast see neetud «Põrsas Peppa».» Ta vangutab pead ja võtab lonksu veini.

«Abby, see on ju pööraselt naljakas!» purskun ma naerma. «Hea veel, et märkasid, enne kui ära saatsid.»

«Just nimelt! Kujutad seda arvustust ette? «Suussulavale steigile oli täiuslikuks lisandiks Peppa kaste.»»

Oleme mõlemad naerust kõveras.

«Kas sa ei saaks neid paariks tunniks nädalas lastehoidu panna?» pakun ma välja.

«Ma olen tegelikult selle peale mõelnud. Ära saa must valesti aru, ma olen hea meelega nendega kodus, aga vahel on mul vaja segamatult töötada. Plaanisin oodata, kuni nad mähkmetest vabanevad, aga praegu meeldib neile oma pissipotte pigem peas kanda,» kihistab ta.

Saabub tohutu suur imemaitsvana näiv, tuhksuhkruga kaetud šokolaadikook, lisandiks mõned vaarikad ja kõrval kaks kahvlit.

«Ja kuidas äri edeneb?» uurib Abby.

«Pisut vaikselt, aga eile oli hea päev ja praegu saan ma hakkama, tänan küsimast. Muide, mulle helistas hommikul onu Henry, kes rahasüsti pakkus, kuid ma loobusin.»

Võtan suutäie pehmet mahlast kooki ja soovin peaaegu, et oleksime kummalegi ühe tellinud. Aga ma pean hoidma oma isu ema imetabase ahjuprae jaoks.

«Ühtlasi kutsus ta mind mõneks nädalaks sinna oma villal silma peal hoidma,» räägin ma Abbyle.

«Kas onu Henry on see, kes Kreekas elab?» küsib ta šokolaadikoogi kallale asudes ja iga suutäie juures tunnustavalt mõmisedes.

«Jah, Skiathosel. Tema villast on vaade sadamale. Ma mõtlen selle peale.»

«Mis siin täpsemalt mõelda on?» küsib ta hämmeldunult. «Mina hüppaksin esimese lennuki peale.»

«Nojah, võib-olla sa võidki hüpata,» lisan ma kohvi rüübates.

«Mis mõttes?» küsib Abby, silmad suured peas.

«Onu ütles, et ma võin mõned sõbrad kaasa võtta. Nii et kui sa sooviksid ... Kuigi ma mõistan, et sa ei pääseks ilmselt minema, kuna kaksikud on veel nii väikesed ja ...»

Abby toob kuuldavale kõrgehäälse kiljatuse, kargab seejärel püsti ja teeb teiste einestajate lõbuks väikese rõõmutantsu.