«Kostis pikk ja vaikne vile. Mees vaatas teda nii, nagu poleks kunagi varem naist näinud»

Foto: Shutterstock

Äsja ilmunud Jenny Hale'i «Liblikaõeksed» on südantsoojendav lugu peresidemetest, uutest võimalustest ja sellest, kuidas ennast leida. See paneb lugedes naerma, nutma ja oma kallite juurde jooksma.

Kui liblikas kookonist väljub, on tal vaja rabelda, et vedelik kehast tiibadesse liiguks. Võitluseta ei tõuse ta kunagi lendu.

Leigh Henderson on parimas hoos, valmis sõlmima oma elu suurimat tehingut. Ta on selleks valmistunud, miski ei seisa tema teel ‒ kui välja arvata ambitsioonikas kolleeg, kes saab endale tähtsa kohtumise kliendiga ja kelle pärast Leigh töötuks jääb. Aga see on veel väike mure. Leigh’ emal on uudiseid, mis muudavad kõike. Ta on palunud tütardel tulla perekonna majakesse Old Hickory järve ääres. Lisaks selle, et tagasipöördumine kodukanti toob pinnale Leigh’ leina armastatud vanaema surma pärast, tuleb tal ka õppida tundma õde, keda ta pole kunagi vaevunud mõistma, ning riskida võimalusega, et ta kohtab vana armastust, Colton Harrist, seda ainsat, kellest ta pole suutnud kunagi päriselt lahti lasta.

Kas see kõik aitab Leigh’l mõista, kes ta ise päriselt on? 

Loe raamatust katkendit!

***

Jenny Hale, «Liblikaõeksed». Foto: Raamat

Kolm tundi. Just nii vähe oli kulunud tal aega, et sel hommikul lennukile minna ja maanduda Nashville’is Tennessees, hoopis teistsuguses maailmas kui see, kus ta oli viimased neli aastat elanud.

Leigh oli jätnud oma uue kostüümi koju kappi rippuma, muutnud veebis lennu varasemaks ja istus nüüd renditud Hondas, aknad all, tuul sisse puhumas ja muusikalinna siluett tahavaatepeeglis, sellal kui ta alustas kahekümne viie miili pikkust teekonda piki Cumberlandi jõge Old Hickory Lake’i poole.

Ta klõpsis raadiojaamu, kantrimeloodiad, millega ta oli üles kasvanud, viisid ta tagasi lapsepõlveaega. Sellest ajast, kui ta viimati seal viibis, oli möödunud liiga palju aega ja Leigh’l oli tunne, et ümbrus piidleb teda, püüdes mõistatada, kus ta küll olnud on. Kõik vaated olid tuttavad ja iga kord, kui ta mõnest hoonest mööda sõitis, oli ta sammu võrra lähemal majakesele, oma purunenud perekonnale ja kõigele, mis ta oli maha jätnud. Ta hoidis pilgu teel, selmet keskenduda oma mõtetele.

Kevad oli Nashville’i saabunud julgelt nagu lõvi: päike säras nii, nagu oleks see talve ukse maha löönud ja sisse marssinud. Oli varane pärastlõuna ja päike juba kõrvetas, paistes autoaknast poolviltu sisse, kuumutades Leigh’ paljaid jalgu, mida lühikesed püksid kaitsta ei suutnud. Leigh keeras konditsioneeri põhja, kuid see kadus mahedasse niiskesse tuulde, mis avatud akendest sisse puhus. Kuigi väljas oli liiga palav, et aknaid lahti hoida, ei tahtnud Leigh neid sulgeda. Tuules lehvivad juuksed andsid talle vabaduse tunde, mida ta polnud ammu tundnud. Arvestades kõike, mida ta oli just läbi elanud ja mis teda ees ootas, oli tal vaja võtta rahust viimast.

Väikse tüdrukuna oli Leigh’ arusaam õnnest olnud lihtne: ta oli tahtnud saada emaks ja oligi kõik. Ta oli kandnud kaasas beebinukke, nende eest hoolitsenud, jutustanud neile lugusid ja andnud neile söögikordade ajal plastpudelist süüa. Aga kui ta kasvas, rebis nähtamatu jõud teda sellest perekonna unistusest eemale ja pressis midagi sinna vahele: ambitsioonid. Tema võime õppida headele hinnetele ja meeldida teistele helgetele peadele enda ümber tõmbas sellele mõttele kriipsu peale ja enne kui Leigh arugi sai, oli neist beebinukkudest saanud pelgalt lapse unistus. Ta oli jõudnud oma tööelus just sellesse kohta, kuhu oli tahtnud jõuda, kuid sügaval sisimas sosistas miski lakkamatult, et midagi on puudu. Ta igatses seda ideaalset perekonda, võimalust joosta Meredithi ja ema juurde ning rääkida neile kõigist saladustest. Ta tahtis suuri ühiseid jõulupühi koos hulga lastega, pikki jutuajamisi veiniklaasi taga, tüdrukuteõhtuid kamina ees. Aga tema väike perekond oli teistsugune.

Iga kord, kui nad olid püüdnud teha midagi perekonnana – näiteks õhtust süüa –, olid Leigh ja Meredith alati millegi pärast tülli läinud ja istunud siis vaikides ja kohatult, kuni ei suutnud seda kauem taluda, mispeale Meredith end vabandada palus ja kadus ei tea kuhu. Isa tõmbus endasse, peitis end ajalehe taha, suutmata välja mõelda, kuidas oma perekonda koos hoida. Ja Leigh ning ema läksid kumbki maja ise otsa ja tegelesid oma asjadega.

Meredithiga oli keeruline suhelda. Leigh lootis, et selle reisi lõpuks ei ole nemad emaga ühel ja Meredith teisel pool rindejoont, sest just nii nende kolme jutuajamised enamasti lõppesid.

Sõites suunas Leigh oma mõtted eemale eilselt päevalt ja tundelt, et oli oma töökohta Rebeccale kaotades läbi kukkunud. Suurema osa eelmisest õhtust oli ta oma karjääri mõttes lahanud ja võrrelnud seda kõigega, mida teadis oma uue kolleegi saavutustest, ning polnud ikkagi aru saanud, miks oli Phillip otsustanud, et tema on ülearune. Ja Leigh oli jõudnud mõtteni, et ainuüksi see, kui ta põhjusest aru ei saa, oli probleem. Isegi tema parim sõbranna ei kaitsnud teda. Olla sai vaid üks järeldus: Leigh’l polnud oma vigadest õrna aimugi. Ta oli end oma peas mõelnud üliedukaks inimeseks, aga kas ta ikka oli see? Kui ta polnud edukas, ei teadnud Leigh üldse, kes ta on.

Et Leigh oli veetnud kogu aja tööl, oli Juliest saanud tema usaldusalune, ainus inimene, kes teda mõistaks, kuid nüüd polnud ta enam selleski kindel. Niipea, kui pildile oli ilmunud keegi teine, oli tema sõbranna jalga lasknud. Ühtäkki tabas Leigh end mõttelt, millest kõigest oli ta tööle pühendudes ilma jäänud.

Memm oskaks talle öelda, kes ta on. Memme silmad tõmbuksid nurkadest kurrulisteks ja ta ütleks üheainsa lause, mis näitaks kõike helges valguses; selline memm juba kord oli.

«Elu on teekond,» tavatses ta öelda. «See pole peatuspunktides. Need on mõeldud vaid selleks, et sind edasi aidata.»

Kuidas Leigh memme leebe juhatuseta oma elu üldse joone peale saab? Veel pakilisem oli küsimus, kuidas ta memmeta majakeses olla suudab. Kui vaid memm saaks olla seal nüüd, kui Leigh’l teda kõige rohkem vaja on... Aga kuigi Leigh tundis järve äärde tagasi pöördumise ees hirmu, tõmbas miski teda sinnapoole, justkui suudaks see armastatud koht siluda ära kõik tema elu kortsud. Kui Leigh oli ärganud suures raudvoodis, vanaema valmistatud lapitekkide all, linnulaul ja tuulekellakõlin majakese tagumiselt terrassilt lahtisest aknast tuppa kostmas, oli ta alati tundnud, et on välismaailma eest kaitstud.

Vee ääres seisva majakeseni viisid kurvilised kruusateed ning puudesalu varjas seda võõraste pilkude eest. Leigh lootis, et memme mälestus aitab tal toime tulla kõigega, mida emal peaks olema talle öelda. Tal oli vaja tunda praegu memme lähedust ja majake oli selleks parim paik.

Linnavaated andsid maad väiksematele teedele, mis looklesid mägisel maastikul järve poole. Puud heitsid käänulistele radadele varje ja päike säras läbi tuules kahisevate lehtede. Leigh alandas kiiruse madalamaks kui lubatud kakskümmend viis miili tunnis ja möödus vanast talumajast, kust oli memme juurde minnes ikka küpseid virsikuid toomas käinud. Talu omanik Bob Hynes istus majaesisel verandal kiiktoolis, seljas talle omaselt kulunud tunked ja ees müügilett. Mees tundis ta läbi autoakna ära, tõstis paakunud käe ja lehvitas, justkui oleks ta oodanud, et Leigh mööda sõidaks. Leigh lehvitas vastu ja tundis mehe nägemisest rõõmu.

Kui ta puuvillapõldude vahel edasi sõitis, nägi ta aasa serval pöörlemas üksildast tuulelippu ja vana rehvi, mis rippus sealsamas lähedal kasvava tamme oksa küljes. Need pildikesed lõunapoolsete maakohtade elust olid kuulunud tema lapsepõlve juurde. Ja siiani polnud ta lubanud endal mõelda sellele, et kõiki neid mälestusi hoidis koos Colton Harris. Kas Colton elab ikka veel seal?

Leigh peatas auto ristteel, et lasta traktor läbi. Seisvas rendiautos istudes klõpsis ta raadiokanaleid, jäi pidama kantrilaulu juures, mida polnud varem kuulnud, ja laskis sel mängida. Korraga lendas aknast sisse monarhliblikas, kelle erkoranže tiibu kattis kaunis valge-mustakirju muster, ja maandus roolil.

«Oi! Tere,» ütles Leigh liblikale. Liblika suured tiivad liikusid üles ja alla, kui ta justkui uhkeldades roolil istus. «Sa oled ilus,» sosistas Leigh ja soovis, et saaks liblikat memmele näidata.

Vanaemal oli nahkkaantega vihik täis joonistusi erinevatest liblikatest, keda ta oli näinud. Iga kord, kui memm nägi uut liblikat, joonistas ta liblika üles ja otsis siis välja, kellega tal tegemist on, kirjutas pildi alla liblika nime ja kõik tunded, mis tal liblikaga seostusid. Ta oli joonistanud kõiki eri liike: ratsulibliklasi, leinaliblikaid, Limenitis arthemis astyanax’e ja Asterocampa celtis’eid… See võis olla Leigh’ monarh.

Liblikas oli väga paeluv ja Leigh polnud märganudki, et traktor on ammu läinud ja tema seisab ikka veel paigal. Liblikas lehvitas õhukesi tiibu. Ja nii kiiresti, nagu ta oli ilmunud, lendas ta minema. Leigh vaatas talle järele, kuni ta puude vahele kadus.

Üks auto sõitis Leigh’ selja taha ja tuututas signaali, nii et Leigh ehmatas ja oli sunnitud end sellest hetkest välja rebima, kuid sõites mõtles ta endiselt liblikale. Aknast mööda libisevad mäed, ümbritsev vaikus, tuulekohin ja soe päikesepaiste rahustasid teda üheskoos. Leigh’l oli tunne, nagu oleks ta äsja selgeks saanud, kuidas hingata.

Kui ta mööda looklevaid teid edasi sõitis, vaatas ta telefonist kaarti ja nägi, et ekraan oli muutunud mustaks. Ta võttis telefoni, koputades ekraanile. Suurepärane. Aku oli tühjaks saanud.

Leigh viskas telefoni kõrvalistmele.

Ta otsis rendiauto armatuurlaualt kohta, kuhu laadija pista, aga nagu arvata võis, polnud sellel mudelil laadijapesa. Reisi viimane ots oli alati keeruline, sest kõik teeotsad nägid välja täpselt ühesugused ja kusagil polnud viitasid, pealegi oli ta viimati käinud seal kaheksa aastat tagasi ja teed olid selle ajaga muutunud. Seal, kus olid kasvanud puud, olid nüüd põllud, vana vaher, mis oli maamärgina teeääres seisnud, oli kadunud. Aga Leigh suureks kergenduseks lähenes ta Leon’si bensiinijaamale, mille mäletas olevat ühe viimase peatuspaiga enne järve. Sealt saab ta küsida juhiseid.

Leigh keeras auto vanamoodsa bensiinijaama ette ja parkis põllutööks ette nähtud auto numbrimärke kandva vana punase Fordi kõrvale, mille kõrvalistmel istus valge-mustakirju pesukarukoer. Loom vaatas teda läbi avatud autoakna, kui Leigh laudadest kokku klopsitud hoone poole läks, komberdades uutes kiiltallaga suvekingades ebaühtlasel kruusateel. Ta läks läbi katusealuse veranda, möödudes kahest päevi näinud kiiktoolist, ja astus sisse, ukse küljes rippuvad kellad kõlisemas.

Selle ajaga, kui Leigh oli viibinud eemal, polnud bensiinijaam põrmugi muutunud. Hapukurgipurk seisis ikka veel letil, juures silt, mis lubas külalistel lahkudes kurki võtta, kahekümne viie sendi eest. Ukse juures seisev riiul oli täis kohaliku pagari küpsetatud hõrgutisi, just nagu alati. Ja ukse kõrval oli endiselt tasuta küttepuude riit. Kirjutamata reegel oli, et kaasa võis võtta kaks halgu päevas, kui sa midagi poest ostad. Leigh polnud kunagi aru saanud, miks Leon puud ära andis, aga ta ei hakanud ka vaidlema. Oli olnud täiesti tavaline kuulda memme hüüdmas: «Kuule, Leigh. Mul on kotis dollar. Mine osta endale pakk nätsu ja ja too Leoni juurest kaks halgu.»

Leigh paremalt käelt kostis pikk ja vaikne vile ning Leigh’l jäi süda seisma, sest see hääl tõmbas tema tähelepanu mehele, kes vaatas teda nii, nagu poleks ta kunagi varem naist näinud; Leigh kergenduseks oli ta võõras. Mees tegi talle silma, astus siis külmiku juurde, võttis sealt limonaadipudeli ning möödus Leigh’st ja viskas letile joogi eest maksmiseks paar dollarit. Siis läks ta välja.

«Ta ei tee kärbselegi liiga,» ütles Leon leti tagant, tähelepanu mehel, sest ta polnud ilmselgelt Leigh’d ära tundnud. Ka Leon nägi välja samasugune nagu aastaid tagasi, kui arvata välja see, et tema pruunidesse juustesse oli meelekohtadel ilmunud halli. «Colton võib seda kinnitada, eks ole ju, Colton?» Leon noogutas mehele, kes seisis paar vahekäiku kaugemal.

Leigh’l jäi hing kinni. Ta oli seal. Möödunud oli aastaid, kuid Leigh’ pulss kiirenes ja süda tahtis rinnust välja karata. Aastate möödudes oli Coltonist saanud helge mälestus, mida ta väga kalliks pidas, ja nüüd seisis mees seal tema ees. Leigh oleks tahtnud joosta Coltoni juurde ja teda kallistada, nagu oli teinud kõik need aastad tagasi, kuid ta teadis, et nende lähedus on nüüd vaid tema kujutluse vili. Aeg oli nad teineteisest lahutanud ja nüüd Coltonit vaadates taipas ta, et see noor poiss, keda ta oli tundnud, oli vaid mineviku sosin.

Leigh’ peas välgatas kauge mälestus päevast, kui ta oli esimest korda kohanud seda särgita poissi, kelle nahk oli järve ääres veedetud suvest päevitunud ja helepruunid juuksed täis blondiks pleekinud salke. Ta istus sillal, paljad jalad üle serva rippumas, õng käes.

«Mis teed?» küsis kaheteistaastane Leigh, astudes poisi juurde, kes oli hakanud sestpeale temalt seda küsima iga kord, kui nad kohtusid. Poiss tõstis vaevu pilgu, justkui oleks Leigh teda seganud. «Minu nimi on Leigh,» tutvustas tüdruk end ja istus poisi kõrvale. Ta sirutas käe, et viisakalt tervitada, just nagu vanemad olid teda õpetanud. «Meeldiv tutvuda.»

Poiss ei võtnud kätt vastu ja hoidis endiselt õngeridvast. Leigh märkas tema küünte all mustust.

«Kus sa elad?» küsis ta.

Poiss tõstis viimaks pilgu. «Sa räägid palju,» sõnas ta ning pööras pilgu taas järvele ja väiksele õngekorgile, mis veepinnal kiikus.

Leigh kõlgutas silla äärel jalgu ja mõtles selle üle järele. Ta tahtis poisile öelda, et enda arvates ei räägi ta üldse palju, aga see tähendanuks veel rohkem sõnu ja nii otsustas ta selle nimetu poisi kõrval vaikides istuda.

Kork kadus vee alla ja poiss ajas end sirgu ning keris spinningurulli, kuni nähtavale ilmus tilluke kala. See viskles ja väänles konksu otsas. Poiss oli ilmselgelt pettunud, raputas pead, võttis kala konksu otsast ja viskas tagasi vette. Siis pani ta konksu külge uue sööda ja alustas otsast, heites selle järve lainetesse.

«Kas sa ütled mulle oma nime ka?» küsis Leigh.

Poiss vaatas teda, kuldsed täpid tumepruunides silmades nagu helkivad briljandid tema päevitunud naha taustal. Keegi polnud Leigh’ südant ainuüksi pilguga nõnda põksuma pannud.

«Colton Harris,» vastas poiss viimaks tõustes ja tamiili kokku kerides.

«Meeldiv tutvuda, Colton,» ütles Leigh tõustes ja uuesti kätt pakkudes.

Poiss põrnitses seda nii, nagu poleks ta teadnud, mida sellega peale hakata, ja nii laskis Leigh käel taas küljele langeda. Poiss pakkis oma asjad kokku ja heitis koti üle õla. «Nägudeni,» sõnas ta.

Kuigi sel esimesel kohtumisel oli Colton olnud üsna ebasõbralik, oli Leigh siiski kirjutanud tema nime kõigisse märkmikutesse ning joonistanud selle ümber südameid ja lillekesi ning ta oli teadnud, et kui ta peaks kunagi abielluma, siis ainult mehega, kes näeb välja just nagu Colton Harris.

«Kas sa elad siin kandis?» küsis Leon ja vaatas Leigh’d silmi kissitades.

Leigh köhatas hääle puhtaks. «Ei, ma tulin ainult paariks päevaks. Ma, khmm, käisin lapsena siin vanaemal külas,» vastas ta, samas kui tema tähelepanu oli Coltonil, kes oli nüüd liikunud poe tagumisse otsa ja võttis ühest külmikust kuuspaki õlut. Tema õlad olid palju laiemad, kui olid olnud teismelisena, keha lihaselisem, kuid juuksed olid samasugused ja liigutused tuttavlikud. «Kas sa ei mäleta mind?»

Leon kissitas silmi ja siis kerkisid tema puhmaskulmud üllatunult, kui ta laskis pilgul käia Leigh’ ja Coltoni vahet ning seejärel Leigh’d vaatama jäi. «Leigh Henderson? Kae, kae...» Tema pilk langes Leigh’ siidipluusile ja pükstele ning tõusis siis taas tema näole. «Vaata sind, puha täiskasvanu. Kuidas sul läinud on?»

«Hästi,» vastas Leigh, pilk tühjal vahekäigul, kus Colton oli seisnud.

Ta võpatas, kui Colton õlled ühes krõpsupaki, karbitäie koerakontide ja veepudeliga letile pani ning sõna lausumata tema selja taha seisma jäi. Kas mees tundis ta ära? Lähedalt vaadates tundus Colton pikem, kui oli tema mälestustes. Tema juuksed olid tumedamad, lõuga kattis hele habe ja silmanurkades olid peenikesed kortsud, mis sobisid talle. Leigh nägi hindavat pilku, millega Colton vaatas tema disainerkäekotti ja kontsakingi, ning nukrat peavangutust ja kerkivat suunurka, kui ta Leoni poole pöördus ja tegi juttu tormist, mida paari päeva pärast oodata oli.

Sellal kui Coltoni tähelepanu oli Leonil, vaatas Leigh mehe näo tuttavaid jooni, tema loomulikult pruntis huuli...

Kassaaparaat trükkis Coltonile ostude kohta tšeki ning Leon sirutas käe ümber Leigh’ ja haaras asjad ning toppis kilekotti. Leigh’l polnud õrna aimugi, millest nüüd Coltoniga vestelda, kuid ta oli lootnud kuulda mehe kähedat häält temalt küsimas: «Mis teed?» Aga küsimust ei tulnud.

«Kas sul on midagi vaja, preili Leigh?» küsis Leon teda mõtteist äratades.

«Oh,» vastas Leigh olevikku tagasi jõudes. «Mul on tarvis juhiseid, kuidas jõuda Thicket Lane’ile.»

Colton haaras oma koti ja Leigh tundis endal mehe pilku, kui too eemale astus, ja ta mõtiskles, kas Colton taipab, missugune Leigh tema ees seisab. Raske vaikus kinnitas Leigh’le, et taipas küll.

«Siit viib sinna tohutu teede rägastik,» vastas Leon lõuga sügades. «Ma võiksin sulle seletada, aga paari käänaku pärast on sul juba kõik meelest läinud. Colton, sina sõidad Thicketist mööda, eks ole?»

Colton jäi avatud ukse juures seisma ja viibutas kotti, surudes samal ajal kuuspakki rinna vastu. Tal oli silmis seesama pilk nagu tookord, kui Leigh oli püüdnud end kõik need aastad tagasi talle tutvustada. Ja just nagu lapsepõlves, ei vastanud Colton ka nüüd esimesele küsimusele.

«Kas sa saaksid ta sinna juhatada?» küsis Leon.

«Kevadine mäng algab. Tunni aja pärast pannakse pall mängu,» vastas Colton ja tema hääl kõlas Leigh’ kõrvus nagu ununenud meloodia.

Leon vaatas teda tungiva pilguga. «Suurepärane. Thicket jääb sulle tee peale, eks ju?» See, kui muhedalt ja sõbralikult Leon Coltoniga suhtles, rabas teda, sest oli nii tugevas kontrastis sellega, kui järsult oli lõppenud tema ja Julie tööl alanud pealiskaudne sõprus.

Colton pööras pilgu koerale, kes nõjatus endiselt Fordi avatud aknale. Koer tõstis peremeest nähes pead. Seejärel vaatas ta üle Coltoni õla poodi, justkui saanuks ta asjast aru. Colton kehitas koera poole õlgu ning koer ohkas valjult ja ajas end sirgu.

«Tänan sind,» ütles Leigh ja vaatas ukse juurde astudes viimaks ometi Coltonile otsa, endal hing sama hästi kui kinni, kui ta neid tumepruune silmi uuris.

«Mille eest?» küsis Colton. Ta asetas kuuspaki kolksatusega auto kapotile ja pistis käe kotti, avas piimakontide paki ja tõmbas ühe välja. Ta viskas selle läbi avatud akna koerale, kes kondi õhust kinni püüdis.

«Et sa mulle teed juhatad.»

Mehe silmad peegeldasid kiindumust ja valu, mida ta oli neis aastaid tagasi näinud, ja sel hetkel oli Leigh täiesti kindel, et Colton teab, kes tema ees seisab. «Kas ma ütlesin, et juhatan?»

Leigh tõmbas silmad pilukile. «Ei, aga su koer ütles,» vastas ta.

Koer ajas kõrvad kikki.

«Vaata teda.» Leigh läks auto juurde ja pistis käe aknast sisse. «Sa tahad mind Thicket Lane’ile viia, eks ole?» küsis ta koeralt ja sügas tema pead. «Mis ta nimi on?»

Kui ta oli seda küsinud, oli tal tunne, nagu oleks Coltonil talle rääkida sada asja, kuid mees hoidis end tagasi. Colton vaatas teda pilguga, nagu ei usuks oma silmi. Aga siis näis ta hetke tagasi tulevat. «Sa räägid liiga palju,» ütles ta, suunurk ülespoole kerkimas.

«Ma küsisin ainult tema nime,» vastas Leigh, püüdes eirata elevust, mida tundis taibates, et ka Coltonil oli nende esimene kohtumine meeles.

«Elvis,» vastas Colton ja koer pööras pea tema poole.

Leigh noogutas lõbustatult. Arvatagi, et Colton paneb koerale nimeks Elvis. Kogu oma noore elu oli Colton rääkinud, kuidas Elvis oli olnud kõigi aegade parim laulja, ja see oli põhjustanud tema ja Meredithi vahel tuliseid vaidlusi, sest Meredithi arvates pidanuks see tiitel kuuluma biitlitele.

«Sul on.. uus pikap,» ütles ta Fordi kulunud värvi vaadates.

«Jah,» vastas Colton, kuid ei jätkanud teemat. Ta võttis koti ja õlled ning läks juhiistme juurde, ronis sisse ja pani mootori käima. Ta kummardus üle Elvise, et Leigh’ga rääkida. «Kas sõidad mulle järele või kavatsed lihtsalt siia passima jääda?»

Leigh’ südamest käis taas läbi valujutt. Ta oleks tahtnud Coltoniga normaalselt rääkida, öelda, et on aastate jooksul tema peale mõelnud. Aga vahest oli parem, kui ta seda ei tee. Oli selge, et nad olid nüüd väga erinevad inimesed.

Colton sõitis minema ja jättis ta sinna seisma. Leigh kiirustas rendiauto juurde ja ronis sisse.

Vana Ford sõitis mööda teed, ümber tolmupilv, sellal kui rattad kruusa kaapisid. Leigh lükkas käigu sisse ja järgnes Coltonile.