«Leegid said katuse kohal kokku kui sõbrad, kes pole ammu kohtunud. Maja polnud võimalik päästa»

Johanna Mo. Foto: SOFIA ECKERBLAD

Johanna Mo uus krimiromaan «Sünge mets» on kolmas osa sarjast «Kuriteod Ölandil». Raamat räägib kuriteo varjus elamisest ja sellest, et võimatu on katkestada sidemeid mineviku ja koduga.

Juuni 1999. Sõbrad tähistavad keskkooli lõpetamist, kui üks neist, noormees nimega Mikael, jäljetult kaob. 20 aastat hiljem leitakse tema säilmed Ölandilt Mittlandsskogeni metsast. Kõik märgid viitavad, et ta mõrvati. Hanna Duncker ja tema kolleegid Kalmari politseist peavad selle keerulise loo lahendama, et Mikaeli pere lõpuks rahu saaks, ja paljastama mõrvari, kes on kaks aastakümmet õigusemõistmise eest põgenenud. Aeglaselt liiguvad uurijad ajas tagasi sooja suveöösse, mil noored metsas pidutsesid. Mis seal juhtus? Samal ajal püüab Hanna välja selgitada, kes tegelikult pani toime tapmise, mille eest tema isa süüdi mõisteti. Mida lähemale ta tõele jõuab, seda ohtlikumaks muutuvad sündmused Hanna enda jaoks.

Johanna Mo on pärit Kalmarist ja elab perega Stockholmis. Kirjanikutöö kõrvalt tegeleb ta tõlkimise ja toimetamisega. Politseiuurija Hanna Dunckeri sarjaga tegi ta rahvusvahelise läbimurde ja seda on tõlgitud juba paarikümnesse keelde.

Loe raamatust katkendit!

***

Johanna Mo, «Sünge mets». Foto: Raamat

Voodis oli soojem kui alumise korruse diivanil, seega oli Hanna Duncker suleteki alla pugenud ja toetus vastu suurt padjakuhja, tahvelarvuti süles. Kui ta Klevasse kolis, oli olnud kevad. Nüüd oli talv ja miinuskraadid ning maja tundus külm, tuul tõmbas, kuigi kraadiklaas väitis, et majas on kakskümmend kraadi.

Hanna haigutas ja vajutas käima järgmise «Downtown Abbey» osa. Tegelikult pidanuks ta täna õhtul olema Isaki pool. Oli ju ikkagi luutsinapäev. Aga Isak oli saatnud hommikul sõnumi ja öelnud, et tal pea valutab ja kurk on valus. Luksusliku kolmekäigulise õhtusöögi asemel olid jäägid külmkapist, siis kommid ja sarja vaatamise maraton voodis. Ta oli juba peaaegu kogu kolmanda hooaja ära vaadanud ega saanud aru, kuidas ta oli selle varem maha maganud. Kõige parem oli Maggie Smith leedi Violeti, Briti kõrgklassi perepea osas.

Hanna tähelepanu hajus ekraanilt. Vajadus fiktiivse armastuse järele kaunites keskkondades oli vähenenud sestpeale, kui tema ellu ilmus Isak. Üleeile olid nad käinud Rebecka ja Petri pool õhtusöögil. See oli esimene kord, kui nad said Isakiga paarina Rebeckaga kokku ning sõbranna paistis tõesti tema üle rõõmustavat. Rebecka elu läks edasi, hoolimata kaotusest. Nüüd oli ta poja Joeli surmast möödas seitse kuud. Rebecka võttis tihti ühendust ning tahtis kohtuda. Sõbranna vajas teda ja tegelikult tahtis Hannagi seda suhet hoida. Sellegipoolest ütles ta enamasti ära. Takistuseks oli see, mida ta pidi Rebeckale rääkima. See, mida ta oli sügisel teada saanud, kui ta vend Kristoffer ühtäkki ukse taha ilmus.

Hanna vajutas pausile ja küünitas mobiili järele. Otsis välja Rebecka numbri. Vahtis seda tükk aega, aga siiski loobus. Sellisel kellaajal ei saanud helistada. Kell oli peaaegu kümme ja ta ei tahtnud Mollyt kogemata üles ajada. Selle asemel otsis ta välja pildi, mille Rebecka oli päeval saatnud. Selle, kus Molly seisis oma valges Lucia-rüüs, küünlapärg juustes, naeratades õnnelikult kaamerasse. Pilt oli tehtud Gårdby kooli ees, kus nemadki Rebeckaga väiksena käisid.

Teda haaras igatsus Isaki järele, kuid ta ei saanud ka temale helistada. Mees kindlasti magas juba, arvestades ta halba enesetunnet. Oled ärkvel? saatis ta sõnumi. Kui oli möödunud mõni minut, ilma et ta oleks vastust saanud, saatis Hanna tuksuva südame ja pani telefoni käest. Pärast järjekordset haigutust libistas ta ka tahvelarvuti öökapile. Nii väsinud kui Hanna oli, suudaks temagi ehk magada. Esmalt lükkas ta eemale suured dekoratiivpadjad ja pani põse vastu valget kohevat patja. Loodetavasti tunneb Isak ennast homme paremini.

Isak toetus ühele sambale politseimaja ees. «Mida ta minu töö juures teeb?» mõtles Hanna. Rõõmsalt üllatununa jooksis ta tema poole, jalad puudutasid vaevu maad, kuid peatus järsult, kui nägi mehe nägu. Mees vahtis talle tungival pilgul otsa, silmad ärritusest kissis.

Isaki nägu muundus Kristofferi omaks. Vend avas suu ja Hanna teadis, mida ta ütleb. Tal oli see jutuajamine peas. Jutuajamine, mille nad olid pidanud pärast seda, kui ta laskis venna vastutahtsi oma elutuppa.

«Ma olin seal, kui Ester Jensen suri.»

Keha valdas samasugune šokk nagu toona. Mingil kummalisel viisil oli Hanna teadlik, et näeb und, ja paistis, nagu kaotaks unenägu kõik tõkked. Ta ei suutnud ennast üleüldse kaitsta ja tahtis minema pääseda. Unenäos pigistas ta silmad kõvasti kinni. Kui ta need avas, istus ta endiselt Kristofferiga diivanil. Samamoodi nagu nad olid istunud. Isegi pooleldi tühjaks joodud veeklaas seisis taburetil, mida ta kasutas diivanilauana.

«Mis mõttes olid seal?» küsis ta. «Kas sina tapsid ta?»

Kristoffer peitis näo kätesse. Nuuksed katkestasid ta jutu. Miks nii kuum on? Keha kleepus higist. See pole õige. Nii soe polnud Kristofferi külaskäigust peale olnud. Hanna tahtis ja samal ei tahtnud unenäos viibida. Mingi osa temast lootis, et venna lugu muutub, saades millekski, mida on kergem taluda.

Unenägu oli läinud. Ta oli pikali ja vahtis lage, mida polnud näha. Väsinud aju püüdis kogetut mõista: kuumus, praksuv heli, ninna tungiv terav hais.

Põrgusse. Maja põleb.

Hanna lõi ennast istuli hüpates vastu kaldlage ära. Tuba käis ringi, ent tal õnnestus ukseni jõuda. Uks polnud päris kinni ja ta tõukas seda küünarnukiga väljapoole. Alumiselt korruselt paiskus üles paksu suitsu. Sealtkaudu ta välja ei saa. Ta pööras ringi ja tormas öökapi juurde ning haaras mobiili. Kas tal oli veel midagi vaja? Põrand jalge all oli kuum ja mõtlemiseks ei jäänud aega. Ta teadis vaid, et peab siit minema pääsema. Ta kiskus maja taha avaneva akna lahti. Külma õhku tundes jõudis talle kohale, et tal on seljas vaid öösärk ja aluspüksid, ning ta haaras hommikumantli. Tõmbas selle selga, ise alla vaadates. Leegid nilpsasid majaseina. Ta ei saaks aknalauast kinni hoida, et kukkumisteed lühendada. Ta oli sunnitud hüppama.

Madratsi või mõne muu pehme eseme aknast välja tirimiseks ei jäänud aega. Hanna pistis telefoni taskusse, tõstis tooli akna alla ning viskas välja sellel rippuvad riided. Seejärel ronis ta toolile ning asetas jala aknalauale, haaras aknaraamist. Maa oli lumega kaetud, kuid lumi oli vaid mõnekümne sentimeetri paksune. Otse tema all laius paari meetri laiune terrass – selle kõrvalt algas muruplats. Peab proovima jõuda sinnani.

Hanna neelatas ning hüppas välja.

Juba õhus sai ta aru, et muruni ta ei jõua. Veranda oli vähemalt puidust, mitte kivist nagu Ingridil. Ta püüdis muuta end väikeseks ja pehmeks. Hommikumantel liikus üles, kui ta terrassi puudutas ja ennast edasi veeretas. Kõikjal oli lumi. Jääkülm embus, mis lõi tal hinge kinni ja tuimestas valu. Lumi oli kukkumist pehmendanud ja talle tundus, et ükski luu ei murdunud.

Hanna pööras end maja poole. Leegid ulatusid nüüd juba aknani. Tema edumaa oli olnud vaid mõnesekundiline. Kiiresti tormas ta edasi ning haaras teksad. Õhuke pusa oli ilmselt tuulehooga maja poole kandunud, sest ta nägi, et see põleb. Kuumus näol oli väljakannatamatu. Kui ta oli piisaval kaugusel, tõmbas ta teksad jalga, haaras telefoni ja helistas häirekeskusesse.

Leegid said katuse kohal kokku kui sõbrad, kes pole ammu kohtunud. Maja polnud võimalik päästa. Nüüd pääsen seal külmetamisest, mõtles ta, hetk hiljem saabus nutt. Kleva maja päästis ta, kui ta pärast Stockholmi-aastaid tagasi Ölandile kolis. Tol nädalal, kui ta kooli lõpetas, võeti isa kinni kahtlustatuna mõrvas, ning seetõttu Hanna põgenes. Igatsus ja meeleheide ajasid ta tagasi ja tal oli olnud õigus. Kuigi isa oli süüdi mõistetud, ei olnud ta süüdi. Vähemalt mitte tapmises.

Hanna vahtis leeke, kuid nüüd ei näinud ta enam neid, vaid oma isa Larsi. Piinatud näoilmet, kui ta istus Hanna vastas vangla külastusruumis. Selle asemel et usaldada sisetunnet, oli Hanna teda survestanud.

Miks sa Ester Jenseni ära tapsid?

Vastus, mis oli teda toona vihastanud:

See ei olnud nii mõeldud.

Ta soovis, et oleks isa kallistanud, aidanud tal sel moel avaneda. Selle asemel oli ta püsti tõusnud ja minema jalutanud.