Uurija mure: kes tegelikult pani toime tapmise, mille eest tema isa süüdi mõisteti?
7. jaanuar 2023, 16:20
/nginx/o/2023/01/03/15060029t1hf098.jpg)
Johanna Mo uus krimiromaan «Sünge mets» on kolmas osa sarjast «Kuriteod Ölandil». Raamat räägib kuriteo varjus elamisest ja sellest, et võimatu on katkestada sidemeid mineviku ja koduga.
Juuni 1999. Sõbrad tähistavad keskkooli lõpetamist, kui üks neist, noormees nimega Mikael, jäljetult kaob. 20 aastat hiljem leitakse tema säilmed Ölandilt Mittlandsskogeni metsast. Kõik märgid viitavad, et ta mõrvati. Hanna Duncker ja tema kolleegid Kalmari politseist peavad selle keerulise loo lahendama, et Mikaeli pere lõpuks rahu saaks, ja paljastama mõrvari, kes on kaks aastakümmet õigusemõistmise eest põgenenud. Aeglaselt liiguvad uurijad ajas tagasi sooja suveöösse, mil noored metsas pidutsesid. Mis seal juhtus? Samal ajal püüab Hanna välja selgitada, kes tegelikult pani toime tapmise, mille eest tema isa süüdi mõisteti. Mida lähemale ta tõele jõuab, seda ohtlikumaks muutuvad sündmused Hanna enda jaoks.
Johanna Mo on pärit Kalmarist ja elab perega Stockholmis. Kirjanikutöö kõrvalt tegeleb ta tõlkimise ja toimetamisega. Politseiuurija Hanna Dunckeri sarjaga tegi ta rahvusvahelise läbimurde ja seda on tõlgitud juba paarikümnesse keelde.
Loe raamatust katkendit!
***
Erik Lindgren nägi tumeda talvetaeva taustal leeke enne Kleva teele pööramist. Oli näha, et tuletõrjujatel ei olnud veel õnnestunud maja kustutada. Talle oli helistanud ülemus Ove Hultmark ning juhtunut selgitanud. Aga Hannaga olla kõik korras. Vähemalt füüsiliselt. Häirekeskusesse oli naine helistanud ise.
Erik keeras külla sisse. Hoolimata hilisest kellaajast põles enamikes akendes tuli. Arvatavasti olid elanikud sireenide peale ärganud ega suutnud enam pärast seda uinuda. Aastaaega silmas pidades oli vähemalt tule leviku oht väike. Tee oli nii kitsas, et tuletõrjeautodest ei olnud võimalik mööduda. Lumi krudises rehvide all, kui ta auto teeserva juhtis ja kinni pidas. Hanna maja asus siit veidi edasi – põllul. Vaatamata kaugusele tundis ta autost väljudes leekide soojust. Suits tungis kopsudesse. Leidnud lähima tuletõrjuja, näitas ta oma töötõendit. «Ma olen selle naise kolleeg,» ütles ta. «Kus ta on?»
Tuletõrjuja osutas peaga veidi eemal seisva kiirabiauto suunas. Ilmselt tulid nad teiselt poolt, kuna autonina oli nende poole. Erik kiirustas sinna ja kõndis ümber auto tagaküljele. Hanna istus kanderaamil, tekk õlul. Jalas olid tal teksad ja seljas hommikumantel. Ta kõrval otsis kiirabiõde midagi sahtlist. Hannal oli näo ees hapnikumask, aga ta võttis selle kohe eest, kui Erik kiirabiautosse astus.
«Mida sina siin teed?»
«Ma pole sul ju veel külas käinud,» vastas mees. «Ma arvasin, et on aeg.»
Hanna turtsatas naerda, kuid see naer läks üle köhahooks. Ta surus maski jälle vastu nägu ja hingas paar korda sügavalt.
«Ei kõla kuigi hästi,» arvas Erik.
«Ah, pole hullu,» ütles Hanna. «Aga sa oleks pidanud eile tulema. Siis oleksin saanud kohvi pakkuda.»
Erikul oli keelel Supriya-nali, et naine oleks meeleldi kaasa tulnud, aga ta neelas selle alla. See polnud enam naljakas. Politseikoolis käies oli Erik evakueeritud tõstekraanaga oma ühikatoast, kuna üks teine üliõpilane oli otsustanud keset ööd süüa tegema hakata ja siis magama jäänud. Hoolimata tööst politseis oli aknal päästeametit oodata praeguseni üks vastikumaid asju, mida ta oli läbi elanud. Pärast seda, kui suitsukahjustused olid likvideeritud, sai ta tagasi kolida, aga mõeldes sellele, kui suurtes leekides oli Hanna maja, ei saa arvatavasti midagi päästa. Meditsiinitöötaja palus tal eest tulla ja Hannal jala üles tõsta. Seejärel sidus ta selle sidemesse.
«Kuidas sa välja said?» küsis Erik.
«Ma olin magama jäänud,» vastas Hanna. «Nii et teise korruse aknast. Aga see on kõigest nikastus.»
«Igatahes vedas, et sa üles ärkasid.»
«Jah.»
Hanna kõhkles, nagu tahaks veel midagi öelda. Selle asemel tõstis ta hapnikumaski tagasi näole. Ta teadis samahästi kui Erikki, et oleks võinud surra. Tulekahjude puhul oli suits põhjuseks, miks paljud üles ei ärganud. Erik oli tol ööl õppinud, sest oli eksamiks valmistumisega hilja peale jäänud. Kui suitsuandur undama hakkas, oli koridor olnud nii suitsu täis, et ta sulges ukse ja jäi tuppa.
«Kas sul suitsuandurit ei ole?» küsis ta.
«Muidugi on,» vastas Hanna maski näolt võttes. «Aga see ei teinud häält. Ilmselt on patareid tühjaks saanud.»
«Kas sul on aimu, millest tulekahju alguse sai?» küsis Erik.
«Ei ole,» kostis Hanna.
Kiirabiõde oli jalaga valmis saanud ja Erik tundis, et jääb liiga ette.
«Ma räägin operatsioonijuhiga,» ütles ta. «Ehk teavad nad juba midagi.»
Erik ei hoolinud Hanna vastuväidetest ning hüppas kiirabiautost välja. Ta seisis hetke ja jälgis tuletõrjujate tööd. Nood liikusid keskendunult ega paanitsenud. Muidugi oli neil olukord kontrolli all.
Ta kõndis mehe juurde, kes juhatas vägesid. Lumi krudises kingataldade all. Erik armastas seda aastaaega. Ta oli ostnud tütar Nilale sünnipäevaks murdmaasuusad, et nad võiksid koos suusatamas käia. Tegelikult eelistas ta slaalomit, kuid siinkandis polnud sedasorti nõlvu. Supriya polnud talvespordist sugugi vaimustuses. Erikul polnud õnnestunud teda kunagi proovimagi meelitada. Kuid jõulud naisele meeldisid. Nende esimestel ühistel jõuludel olid nad elanud Mumbais ning Erik oli proovinud valmistada talle Rootsi jõululõunat India ja taimetoidu koostisosadest. Läbikukkumist oli ta silunud jõululaulude laulmisega ja Supriyal olid naerust pisarad silmas.
Me oleme alati osanud naerda, mõtles ta. Mure, et naine tahab tagasi Indiasse kolida, oli settinud. Vaid mõne kuu eest olid nad tähistanud diwali valgusepüha ning Erik oli näinud vaeva, et leevendada abikaasa koduigatsust. Süüdanud kogu korteris küünlad, küpsetanud magusat, ostnud talle väikesi kingitusi ning teinud mitu videokõnet ämmale ja äiale.
Teist korda näitas Erik oma töötõendit.
«Kui kiiresti,» leidis mees.
«Mis mõttes?»
«Ma helistasin vaid mõni minut tagasi ja teatasin, et tegu on tahtliku süütamisega.»
«Kui kindel see on?»
«Väga kindel,» vastas mees. «Arvestades tule võimsat levikut.»
«Ma olen siin kui kolleeg,» ütles Erik. «Kuid uurijad on kindlasti juba teel.»
Ta ruttas tagasi kiirabisse.
«See on tahtlik süütamine,» ütles ta.
Hanna noogutas ega paistnud karvavõrdki üllatunud.
«Kas sa tead, kes selle taga on?» küsis Erik.
Võib-olla oli süütajaks Ester Jenseni tütar Maria. Mõne kuu eest oli too saatnud Hannale sõnumi ja teda oli ähvardatud ka telefonikõnedes, mida ei olnud võimalik jälitada. Hanna avas suu, kuid teda katkestas kõrvulukustav ragin.