/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2023/01/07/15066636t1h12fe.jpg)
Poksija Astrid Johanna Grents soovitab aasta alguse lugemiseks Oliver Burkemani raamatut «4000 nädalat. Surelike ajakasutus». Tegemist on New York Times bestselleriga, mis räägib inimeste ajakasutusest. Meil kõigil on elada umbkaudu neli tuhat nädalat ja raamat aitab mõista, kuidas seda aega paremini ära kasutada.
Astrid Johanna nendib, et paljude inimeste kinnismõtteks on aina rohkem ära teha. Meile antakse igalt poolt nõu, kuidas saada veel efektiivsemaks ja produktiivsemaks, kuid selline nõu paneb meid aina rohkem kiirustama ja tekitab palju ärevust ning paneb arvama, et meil on ikka nii palju saavutamata. Mida rohkem üritame aega kontrollida, seda vähem tegelikult seda teeme.
«Mulle väga meeldis see mõte, et mida rohkem me püüame teha asju, seda vähem me tegelikult jõuame midagi tehtud. Ühel hetkel me jääme sõltuvusse sellest, et tahame oma aega võimalikult produktiivselt ära kasutada ja sellisel viisil võib iga päev tekkida tunne, et millal küll tänane päev juba läbi saab. Me arvame, et kui saame palju tehtud vähese ajaga, siis ootab meid helgem ja parem tulevik. Me ootame kogu aeg seda lõpptulemust, mille poole me püüdleme, unustades olla hetkes ja nautida teekonda. Kuid just hetkes olemine ja teekonna nautimine on ülioluline meie rahuloluks,» jagab ta mõtteid, mis raamatuid lugedes tekkisid.
Mitte millegi tegemise oskus on hädavajalik
Raamatus oli ka kirjutatud, et me leiame aina vähem aega oma sõprade ja perega koosviibimiseks. Selles on aga süüdi meie erinev elurütm. Me töötame aina erinevatel aegadel, osad töötavad kontoris rangelt üheksast viieni, osad aga saavad töö tehtud interneti kaudu ükskõik kus ja millal ise soovivad. Meil on ranged hommikurutiinid, päevaplaanid, mida me soovime päeva jooksul ära teha. Me elame üha rohkem üksteisega sünkroonist väljas.
Autor soovitab sel juhul oma ego natuke tagasi tõmmata ja mitte keskenduda ainult endale, vaid vaadata mis juhtub kui sa näiteks mõni kord ei ole «perfektne aja kasutaja», vaid leiad aega olla sünkroonis oma pere ja sõpradega ja võtta natuke vabamalt oma ajakasutust.
Enamus inimeste probleem on see, et nad ei oska olla niisama ja teha mitte midagi. Autor rõhutab, et mitte millegi tegemise oskus on hädavajalik, sest see õpetab olema hetkes ja lasta asjadel olla, nagu nad on.
Astrid Johanna soovitab raamatut kõigile, kes tunnevad, et neil ei ole kunagi millegi jaoks aega ja kes tunnevad iga päev ärevust, sest üritavad iga päeva rangelt produktiivselt ära kasutada.