«Kumb on hullem: kas ise hüpata või kogemata kukkuda?»

Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Matt Brolly raamat «Vabalangus» on teine eesti keelde tõlgitud teos Louise Blackwelli põnevikkude sarjast. Raamat jutustab põneva krimiloo, kus segunevad pereprobleemid ja rasked surmajuhtumid.

Kas nad tõugati servani ... või üle serva? Vaikses Weston-super-Mare’i rannikulinnas leitakse kaljujalamilt laip. Sama juhtus väga sarnasel moel kõigest mõni kuu tagasi ja uurija Louise Blackwell ei usu, et tegu oleks kokkusattumusega. Laiba kõrvalt leiab ta hüvastijätukirja, milles kordub eelmise hüppaja kasutatud fraas «surm pole veel kõik». Louise on veendunud, et meeleheitlike enesetappude taga peab olema niiditõmbaja, aga kui paljud peavad veel surema, enne kui ta tema isiku ja kavatsused välja selgitab? Suutmata õieti keskenduda, kuna ta vend on koos tütrega teadmata suunas kadunud, teeb Louise viimaks siiski kauaoodatud läbimurde, kui kolmas hukkunu juhatab ta sarmika sektiliidri jälgedele. Kahtlusalune on politseil küll silmapiiril, kuid paraku kehtib sama ka vastupidi. Kas olukorras, kus asitõendeid napib ja surnute arv kasvab, suudab Louise tapja hukutava missiooni peatada, või pistab ta seekord rinda alistamatu vastasega?

Loe raamatust katkendit!

***

Foto: Apollo

Kui Louise telgist väljus, peatas ta seersant Thomas Ireland.

«Kuhu sa jäid?» küsis Louise, kes leidis juba hommikul valitsevast leitsakust telgikuumusele vähe leevendust.

Thomas naeratas laialt ja Louise pööras pilgu ära, kirused end, et meest nähes nii emotsionaalselt reageeris. Thomas oli jaoskonnas lähim vaste sõbrale ja nõrkusehetkedel tabas Louise end mõttelt, et nende suhe võiks kaugemalegi areneda. Varem oleks taolised mõtted vaid tühi fantaasia olnud, kuid viimase tormilise aasta järel olid Thoma ja ta naine lahutusavalduse sisse andnud. See lahku kolimine poleks pidanud Thomase ja Louise´i suhteid muutma ning viimane arvaski, et kõik on tema kujutluse vili, kuid mõnikord tabas ta mehe end vaatamas. Sellest ei saanud midagi välja tulla. Esiteks oli Thomas tema alluv ja teiseks ei mõelnudki Louise end siduda vastlahutatud mehega. Pealegi ei osanud Westoni politseijaoskond ega keegi selles linnas saladust pidada. Louise`il oli kohanemisega niigi raskusi, ilma, et temast räägitaks kui ülemusest, kes magab oma alluvatega.

«Nimi on teada,» ütles ta ja varjas kimbatust, sellal kui Thomas teda häirimatult silmitses.

«Kas tahad, et ta jälgi ajaksin?»

Louise oli kavatsenud noore naise isikut kontrollida, kuid ulatas asitõendikoti Claire´i kindlustuskaardiga Thomasele. «Anna teada, kui pereliikmega ühendust saad. Tahan kohal olla.»

Kui Thomas minekule pöördus, käskis Louise endal end kokku võtta. Ta andis mehele viis minutit edumaad, enne kui parkimisplatsile lonkis. Kell polnud veel üheksagi, aga päike siras juba kõrgel pilvitus taevas. Sellistel päevadel meeldis Weston Louise´ile väga, kui harva neid ka polnud. Valgus andis linnale uue ilme. Selle asemel, et vigu rõhutada, jättis päike need kuidagi varju, sest kiired timmisid vaated täiuslikuks. Isegi õhk maitses teistmoodi ja kauge meri mõjus kutsuvalt, mitte peletavalt.

Louise jalutas ümber nurga ja alustas järsku tõusu kirikuvaremete juurde, kus nägi enda üllatuseks varemete kõrval nurmel väikest lehmakarja. Tõus pani ta hingeldama ja tippu jõudmise ajaks olid jalad tina täis. Mis ajast ma nii vormist väljas olen? mõtles ta ja tõotas endale, et hakkab jälle jooksmas käima, kui järgmine vaba hetk tekib.

Tema vaatenurgast käänas Weston-super-Mare´i rannajoon paremale ning mõlemad sadamasillad - Grand Pieri sadamasild ja vana hüljatud Birnbecki muul - küünitasid mudasele merepõhjale, kuhu meri alles päeva jooksul tõusma pidi. Kaugemal turritas sogasest merest välja kaljurahn nimega Steep Holmi saar. Louise ei võinud saarekest enam kunagi näha, ilma et meenutaks eelmise aasta lõpus toimunud sündmusi, kui ta jälitas Pensionäritapjat. Mõtlemata puudutas ta väikest armi käsivarrel, mis jäi teda tolle paigaga igavesti siduma.

Siin telki polnud, kuid kriminalistid olid lindiga kirikaia kõrval eraldanud väikse jupi kaljuserva suunaga Brean Downi ja Axe´i jõe mudase suudme poole. Siin toimus alles uurimine, kuid üks kriminalist ronis lindi alt välja ja tuli Louise´iga rääkima. Kui ta maski suu eest ära tõmbas, tundis Louise ära Janice Suttoni, kellega oli Bristolis korduvalt koostööd teinud.

«Palav päev,» mainis Janice. «Kuidas käbarad käivad, Louise? Pole sind pärast toda eelmise aasta koledat lugu näinudki.»

«Tore jälle näha, Janice. Arvasin, et sa ei tööta enam siinmail.»

«Tead ju mind, lähen kuhu vaja. Praegu pole meil sulle küll veel eriti midagi öelda. Maa on nii kuiv, et jälgi on raske eristada,» selgitas kriminalist ja heitis pilgu väikestele rohupuhmastele, mis liivast ja kuivanud porist välja turritasid. «Nagu näed, tehti siin lõket,» lisas ta ja osutas kõrbenud tukkidele. «Oletan, et eile õhtul. Käime kogu ala läbi, tavaline protseduur.»

«Kas rüselusest on jälgi?»

Kriminalist kehitas õlgu, justkui poleks talle pähegi tulnud, et siin võis juhtuda midagi peale enesetapu. «Hetkel on võimatu öelda. Seni pole sündmuspaigalt verd leitud.»

Janice viipas valges kombinesoonis mehe poole, kes kaljuserval konutas. «Meie hinnangul kukkus ta sealt. Parem kui sa praegu lindi taha ei roniks,» lisas ta, kui oli Louise´i jalavarjudele pilgu heitnud.

«See võis siis õnnetus ka olla?»

«Küllap vist. Nagu isegi näed, langeb kalju kohe müüri tagant püstloodis alla. Kujutan ette, et Dempsey oskab lähemalt rääkida. Naine võis ju purjus olla ja pimedas üle serva koperdada.»

Louise kratsis kukalt, teadmata, kumb on hullem: kas ise hüpata või kogemata kukkuda.