ARGIELU TEADUS ⟩ Keemiline reaktsioon, mis päästab valla pisarafaktori tekke, nõuab umbes 30 sekundit

PIlt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Marty Jopsoni raamat «Argielu teadus» selgitab lugejale populaarteaduslikul moel veidraid juhtumeid, mis inimesi igapäevaselt segadusse ajavad. Näiteks saab teada, miks me sibulaid lõigates nutame või miks me iga kord magades unenägusid ei näe. 

See on raamat kõigile uudishimulikele inimestele, keda huvitab meid ümbritsev hämmastav ja intrigeeriv maailm. «Argielu teadus» valgustab selle tõdesid läbi teaduse vaatevinkli. Selgub, et teadusmõtte tippudeni jõudmiseks ei peagi tingimata kihutama süvakosmosesse või põrgatama aatomeid superkiirendis, sest nii palju huvitavat – ja kasulikku – leidub siinsamas, argipäevas. (Kui näiteks tead, et röstri sees on isoleerimata ja pinge all spiraalid, lahendad kinnijäänud röstsaia probleemi puidust pannilabida, mitte elektrit juhtiva metallnoaga.)

Raamatu autor Marty Jopson on rakubioloogia doktor ja Briti tuntud telenägu, kes korraldab teaduskatseid BBC telesaates «The One Show». Tema avalikel teadusteatriloengutel lahvatavad alatasa leegid ja lõpuks käib üks vägev pauk. Eesti keeles on varem ilmunud tema raamat «Toiduteadus. Uurimus sellest, mida me sööme ja kuidas süüa teeme» (2019).

Loe raamatust katkendit, miks sibulad meid nutma ajavad!

Võib-olla on see üllatav, et silma eesmine läbipaistev osa, sarvkest, on tihedalt täis tundenärvi lõpmeid. Need on seal selleks, et jälgida, kas midagi puudutab õrnalt sarvkesta ja kui see juhtub, pilgutame me alateadlikult silmi ning lisaks pääsevad valla pisarad, mis uhuvad ära ärritaja. Pisarafaktor liitub närvilõpmetega ja narritab neid, andes teada, et midagi kuuma on puudutanud sarvkesta. Me tajume seda nagu põletavat valu, kuigi kuumaga pole seal midagi tegemist, meil hakkavad voolama pisarad ehk peenemalt öeldes algab lakrimatsioon. Tegelikult leidub hulganisti keemilisi ühendeid, mis võivad esile kutsuda samalaadse efekti, kapsaitsiin näiteks, kuid ainult sibul ja tema sugulased suudavad tekitada nn pisargaasi.

Foto: Apollo

Meil on sibula järgi niisugune himu, et folkloor teemal, kuidas pisaraid ära hoida, on väga rikkalik. Pakutavad lahendused kõiguvad veidratest kuni täiesti kasututeni, nagu puulusika hammaste vahel hoidmine sel ajal kui sibulat tükeldad kuni tõsiselt ebamugavateni, nagu soovitus lõigata sibulat jooksva vee all. Siiski leidub ka usaldatavaid teaduslikke lahendusi. Et pisarafaktor mõjub kokkupuutel silmadega, aitab ujumisprillide kandmine. See annab sulle muidugi tobeda välimuse ja sellest hoidumiseks ava lihtsalt aken või käivita tiivik, mis puhub pisarafaktori gaasid minema. Kokad, kelle töös tuleb alailma ette sibula tükeldamist, kasutavad veelgi lihtsamat vahendit — tükelda sibul kiiresti. Keemiline reaktsioon, mis päästab valla pisarafaktori tekke, nõuab umbes 30 sekundit. Üliterava noa ja korraliku hakkimistehnikaga on töö tehtud vähem kui 30 sekundiga. Tahan veel lisada, et sa pead jõudma tükeldatud sibula pannile kallata, õliga üle valada ja aega viitmata praadima asuda. Pole kuigi mõistlik jätta kiirelt tükeldatud sibul lauale, et ta saaks seal pisarafaktorit levitada.

Pisaraprobleemile pakub teadus ka ühte tulevikulahendust. Uus-Meremaal töötav Colyn Eady leidis koos oma kolleegidega võimaluse, kuidas modifitseerida sibulat geneetiliselt nii, et see ei tooda enam ensüümi nimega pisarafaktori süntaas — pole ensüümi, pole pisarafaktorit, pole pisaraid. Lisaks väidavad nad, et pisarafaktori kadumise järel säilivad sibulas kõik maitsvad ained ja mugul muutub palju hõrgumaks. Siiani on tegu üksnes esialgsete tulemustega ja kulub veel hulk aastaid, enne kui tõeliselt pisaravabad sibulad kaubahalli riiulile jõuavad. Siiamaani tuleb tegutseda prillid peas või tiiviku tuules kiiret tükeldamist harjutades.