/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2023/01/12/15075008t1h3d79.jpg)
Raamat «Suured tunded» kannab sõnumit, et negatiivsete emotsioonide kogemine on normaalne ja loomulik. Teos õpetab meetodeid, mille abil valusaid tundeid lihtsamini maandada, neist õppida ja üle saada.
Suur osa emotsioone, mida me elu jooksul kogeme, ei tekita head tunnet. Kui heitleme keeruliste tundmustega, nagu viha, kadedus, ebakindlus, meeleheide või kahetsus, valdab meid sageli kimbatus ja häbi. Me ei ole õppinud, kuidas ebameeldivat seisundit teadvustada – veel vähem, kuidas seda tõhusalt ohjeldada.
Raamatu autorid jagavad lugejaga oma isiklikke kogemusi ning täiendavad neid paljude teiste inimeste lugudega. Põimides psühholoogide, terapeutide ja teiste ekspertide nõuanded konkreetsete lugude ja originaalsete illustratsioonidega, lahkab iga peatükk üht ebamugavat tunnet ning esitab strateegiad sellega toimetulekuks. Raamat aitab mõista, mis on negatiivsete tundmuste taga, ja julgustab selgitama oma tundeid teistele, neid kaitsepositsioonile seadmata.
Loe raamatust katkendit!
***
:format(webp)/nginx/o/2023/01/12/15074969t1hf367.jpg)
Seega, enne kui hakkame eri tundeid sügavuti lahkama, tuleb meil purustada kolm levinud ja kahjulikku müüti.
Esiteks: suured tunded on negatiivsed. Varasest noorusest peale räägitakse meile, et halvad tunded on pahad. 2021. aastal selle raamatu tarbeks uurimust läbi viies kutsusime lugejaid vastama emotsioone puudutavale küsimustikule. Saime üle 1500 vastuse ja 97 protsenti vastanutest tõdes, et olid kuulnud suuri tundeid kirjeldavat «halbade» ja «negatiivsetena».
Kuigi suured tunded on ebameeldivad - kohati ehk lausa talumatud — , ei ole nad iseenesest positiivsed ega negatiivsed. Kui võtame endale aega neisse süüvida, võib suurtest tunnetest nagu viha või kahetsus meile kasu ka olla. Viha võib meid innustada seisma selle eest, mis meile tähtis on. Kahetsus võib viia arusaamani, kuidas elule mõtet anda.
Muutes suhtumist suurtesse tunnetesse, röövime neilt osa nende hävitavast jõust. Uurimused näitavad, et kui tunnistame rasketel hetkedel, mida tunneme, ja aktsepteerime neid tundeid, läheb kergemaks. Nagu seisab Washington Postis ilmunud artikli pealkirjas: «Kehv tunne kehva tunde pärast võib kohe tõeliselt kehva tunnet tekitada».
Teiseks: tuleb olla piisavalt tugev, et keerulised tunded ise ära lahendada. Kui sageli on teile öeldud: «Keskendu pigem positiivsele!» või «Pea püsti!»? «Aina keskendutakse isiklikele pingutustele ja eiratakse asjaolu, et õnnetunde puhul mängib määravat rolli olukord - see kõlab juba natuke ideoloogiliselt,» on ajakirjanik Ruth Whippman kirjutanud oma raamatus «America the Anxious». «Võib-olla polegi selline filosoofiline käsitlus eriti üllatav, arvestades positiivse psühholoogia teadusharu põhirahastajate äärmiselt konservatiivset loomust.»
Teistsugused mõtted ei taga veel teistsuguseid tundeid. Elu on raske. Kui elame piisavalt kaua, näeme lähedasi lahkumas. Kogeme füüsilist valu ja peame äärmiselt keerulistes olukordades hakkama saama. Siis võib juhtuda, et murdute või et teil tuleb tervisele kahjulikust olukorrast eemalduda või professionaali abi otsida.
Ja kolmandaks: teie olete ainuke, kes tugevaid tundeid kogeb. Meie 2021. aasta küsitlus näitas, et 99 protsenti inimestest tunnistas, et oli viimase kuu aja jooksul suurte tunnetega kimpus olnud. Kõige tavalisemad neist olid ebakindlus, läbipõlemine ja perfektsionism. Põhjuseid oli seinast seina, näiteks: «mul on ranged tähtajad, olen üle töötanud» või «uudistan veebis teiste inimeste palganumbreid» või «lasen pidevalt nagu orav rattas» või «teised loodavad mu peale».
Kõiki asju enda sees hoides kannatame vaikides — ja nii laseme käest teistega suhestuda ja neilt abi saada. Meil, Lizil ja Molliel, on aga hea meel näha, et see on vaikselt muutumas: viimase paari aasta jooksul on kuulsused nagu näiteks räppar Bad Bunny ja tennisist Naomi Osaka avalikult rääkinud võitlusest ärevuse ja depressiooniga. Läbipõlemisest hoidumiseks on ettevõtted nagu LinkedIn ja Bumble aga kogu personalile palgalist puhkust võimaldanud. 2020. aastal sundis pandeemia meid vaimsest tervisest rohkem rääkima ja me innustame kõiki sel teel jätkama.