LUGEMISSOOVITUS ⟩ Raamat, mis on filmi «Kuulsuse narrid» originaallugu

Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Eduard Bornhöhe raamatut «Tallinna narrid ja narrikesed».

Vahelduseks midagi vanast ajast. Eduard Bornhöhe teoseid leiab isegi raamatupoest ja raamatukogust kohe kindlasti. Äsja jõudis linandina kinno «Kuulsuse narrid». Soovitan lugeda ka algupärandit, võimalusel redigeerimata versiooni. Esmalt võiks muidugi vaadata filmi. Ja kindlasti mitte vaadata telejanti nelja aastakümne tagant. Telejant on komejant nagu toonased huumorikoledikud ikka, kinofilmile võiks läheneda eelarvamusteta.

Foto: Eesti Rahvusraamatukogu

Mina ütlen raamatu kohta esiteks, et õnneks on ta pisike ja kahjuks on ta algelises ja kummalises eesti keeles, samas, kui sesse keelde end sisse elad, siis sisukas ja lustakas. Napp mõnikend lehekülge mõjubki nagu filmi kokkuvõte, sünopsis enne liikuvate piltide aega. Ning on täitsa selge, et sellisele põhjale saab ehitada väga mitmesuguseid etenduslähenemisi. Olgu kinos, teles või teatris.

Algupärast juttu ei ole palju ning «Kuulsuse narrid» on varjutanud kõik muud sama raamatu lood, rääkimata Bornhöhe ülejäänud lühiloomingust. Klaar värk, et kinoloojad on muist lugudest tegelasi juurde tõmmanud ning ehitanud intriigi (õigemini kulgemise) üles nõnda, et eristuda eelmainit telejandist ning anda tegelasi ja sündmusi edasi täitsa uuel moel. Juba tegevuspaiga viimine Tallinnast Viljandisse märgutab meile, et see ei ole sama komet vastses kuues, vaid samadelt alustelt lähtuv värske lähenemine.

Hindan filmi juures seda, et ta ei ole näkku-makku-plärts komöödia, vaid pigem ajastukaunis ja nukrameelne suhtelugu, mis kasutab õige väheke ära «estirahwa» mälusse jäänud plahvatusi ja koeraloopimisi (on ka hetkeke koeralohistamist). Draama, mis peidab end naljaloo taha? Pisarad läbi naeru? Ilus, ent eestlaslikult aeglane? Natuke kõike seda. Ja kui te nüüd pärast filmi nägemist raamatu lahti lööte, siis jah, kõik on tegelikult olemas. Ja palju rohkem. «Kuulsuse narride» läbimänge vaataja/lugeja peas saab olla lõputult, aga selle filmi visuaal on minu peas haagitud Bornhöhe külge ilmselt igaveseks. Telejandi oma ei ole, too jääb ikkagi üheks tolatamiseks, mis tundusid koomilised halli taeva ja malmist mänguasjade ajastul.

Jah, ja Bornhöhe üldse. Vürst Gabrielist ja tema jo mitmete põlvkondade vältel muutunud kuvandist ei hakkaks rääkimagi. Aga «Tasuja»! Ikkagi üks aegadeüleseid tüvitekste. Ja oi kui filmilik. Hea, et teda üles filmitud pole veel. Raudselt saaks teha ka «Maleva» võtmes. Veel enam aga mitme vaate võtmes, nagu «The Last Duel» või «Glass Onion». Tamur Kusnetsi kümmekond aastat tagasi ilmunud «Püha Jüri kutsikad» annab hea vaate Jüriöö ülestõusule nö teiselt poolt. Jään ootama, filmilinnak tuleb, tulgu ka filmid! Seni loetagu raamatuid.