LUGEMISSOOVITUS ⟩ Pinget pakkuv raamat, mis ei pruugi esmalt üldse meeldida (1)

Raamatuportaal
Copy
Pilt on illustreeriv.
Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda George Saundersi raamatut «Kümnes detsember».

Järjest ma tahan novellikogusid esile tõsta ja kiita, kui vähegi head kraami üllitub. Surnuks arvatud žanr on täiega tagasi, häid novelle leidub igale lugejale ja igas mõõdus, alates säändseist, mille jõuab ühe keskmise kempsuskäiguga läbi lugeda ja lõpetades… Lõpetada ei saagi, sest pikemad novellid astuvad mahulises mõttes juba ammu lühematele romaanidele saba peale ja teevad va sisaliku-asja. Sisalikest veidi hiljem.

George Saunders oma lugudega ei peaks mulle esmapilgul üldse meeldima. Liiga postmodernistlik, liiga mitte minu maitse… Aga. Asjaolude tõhusal tõukel maitsen kõiksugu tekste ning tunnistan tihtigi, et parem osa igast loomelaadist on pagana põnev. Ja Saunders on põnev. Just kirjutamisviisi mõttes. Mitte et ta peenkeelesse peituks, kärtsmürts tapalugusid teeks, jorutaks pikki turvalisi ettearvatava lõpuga rahvalikke agraarmõtisklusi. Või suurlinlikke võõrandumisest ja sisekaemusest küllastunud painajaid. Saunders tõmbab lugejal vaiba alt ära hoopis muudpidi. Aga lipsti.

Foto: Apollo

Näiteks üks lühemaid novelle, mida olen juhtunud lugema – «Toikad». Napp lehekülg, jaotet küll kahele küljele. Ei saa teda laastuks ega miniatuuriks liigitada, kuigi ses tekstis on iga sõna nii täpne, et võta või nuta. Ühe pere lugu ühes hingetõmbes. Siin on võimalusi romaaniks või epopöaks, aga lavastamine või kirjutamine on võimaldet lugejale. Ei pea kõike ette ja kätte vedama. Sünopsis. Nagu Bornhöhe, aga uuel aastatuhandel. Puljongikuubikuna.

Näide muust loost (ei taha pealkirjaga ära sõnuda). Paari lõiguga jõuab Saunders üheaegselt tekitada eelarvamused, nagu lugu saaks olema ulmekas, armastusjutt, keskajamüsteerium, tänapäevane roppsuuröökurlus või miskit hoopis muud. Õigeks osutub mõistagi viimane. Ja õige natuke ka eelmääratletud. Ja siis veel. Ja nii edasi. Selle kirjandusliku sisaliku saba võib tunduda kätte jäävat, ent haihtub siis peost, kasvab uuesti tagasi ning meelitab end taga ajama. Jälitades samas iseend, naksates sabast, jättes kärmelt kaduvi tükke sinna-tänna. Hansuke ja Greteke kohtuvad «Mission Impossible’i» plahvuvate püstitustega kuiva kurva tänapäeva kummaliselt naeratlevas kastmes.

Ja seepärast ongi huvitav. Ainuski novell justkui ei meeldi päriselt, ent nad kõik naksahtavad natist kinni, köidavad, hingekeelitavad. Paganama pingetpakkuv kirjanik. Mitte seepärast, millest ta kirjutab, vaid et kuidas. Hea kirjanik ketrab ka eimillestki võimulõime.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles