K, 29.03.2023

«Tüüp, kes oli liiklusmärgiga läbi torgatud, ütles, et tunneb ennast imehästi»

Linda Pärn
, raamatuportaali toimetaja
«Tüüp, kes oli liiklusmärgiga läbi torgatud, ütles, et tunneb ennast imehästi»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Johanna Mo.
Johanna Mo. Foto: SOFIA ECKERBLAD

Johanna Mo uus krimiromaan «Sünge mets» on kolmas osa sarjast «Kuriteod Ölandil». Raamat räägib kuriteo varjus elamisest ja sellest, et võimatu on katkestada sidemeid mineviku ja koduga.

Juuni 1999. Sõbrad tähistavad keskkooli lõpetamist, kui üks neist, noormees nimega Mikael, jäljetult kaob. 20 aastat hiljem leitakse tema säilmed Ölandilt Mittlandsskogeni metsast. Kõik märgid viitavad, et ta mõrvati. Hanna Duncker ja tema kolleegid Kalmari politseist peavad selle keerulise loo lahendama, et Mikaeli pere lõpuks rahu saaks, ja paljastama mõrvari, kes on kaks aastakümmet õigusemõistmise eest põgenenud. Aeglaselt liiguvad uurijad ajas tagasi sooja suveöösse, mil noored metsas pidutsesid. Mis seal juhtus? Samal ajal püüab Hanna välja selgitada, kes tegelikult pani toime tapmise, mille eest tema isa süüdi mõisteti. Mida lähemale ta tõele jõuab, seda ohtlikumaks muutuvad sündmused Hanna enda jaoks.

Johanna Mo on pärit Kalmarist ja elab perega Stockholmis. Kirjanikutöö kõrvalt tegeleb ta tõlkimise ja toimetamisega. Politseiuurija Hanna Dunckeri sarjaga tegi ta rahvusvahelise läbimurde ja seda on tõlgitud juba paarikümnesse keelde.

Loe raamatust katkendit!

***

Johanna Mo, «Sünge mets».
Johanna Mo, «Sünge mets». Foto: Raamat

Nähtavasti varises katus kokku, mõtles Hanna. Kõik, mida ta omas, oli saanud tuhaks, ning nüüd ei olnud tal enam kuskil elada. Ta surus hapnikumaski vastu nägu, et ei peaks rääkima.

«Kas sa tead, kes selle taga on?» küsis Erik uuesti.

Hanna raputas ägedalt pead. Ta ei saanud Erikule rääkida. Mitte siin ja praegu. Kuid oli vaid üks inimene, kes võis selle taga olla.

Ta sulges silmad, ent siis tulid tagasi pildid kohtumisest Kristofferiga. Tunded unenäost, millest tulekahju oli ta välja rebinud, kuid mida see siiski täielikult ei olnud kustutanud. Ma olin seal, kui Ester Jensen suri. Kuidas võis Kristoffer kõik need aastad valetada? Ta oli pannud Hanna kahtlema kõiges, mida isa oli talle tähendanud. Ta avas taas silmad.

«Ma arvan, et oleks parem, kui te nüüd ära läheksite,» ütles kiirabiõde.

«Ma helistan homme,» sõnas Erik.

Nüüd Hanna noogutas. Niipea, kui mees oli läinud, võttis ta hapnikumaski eest. Kiirabiõde oli ligi kolmekümnene naine. Ta juuksed olid seotud hobusesabasse ning kaelale oli tätoveeritud paar hieroglüüfi. Hanna pigistas oma tätoveeringut. Ööbikut käel.

«Kas teil on valus?» küsis kiirabiõde.

«Ei,» vastas Hanna ja lasi lahti.

Vanaema oli talle kinkinud puust ööbiku ning öelnud, et see kaitseb õudusunenägude eest. Pärast seda, kui ema vähki suri ja Hanna oli kõigest kaheteistkümnene, hakkisid õudusunenäod ta ööd ribadeks. Ööbik oli seisnud magamistoa aknalaual. Miks ta seda enne välja hüppamist kaasa ei haaranud? Nüüd oli ka see läinud.

«Kuidas te ennast tunnete?»

«On olnud parem,» vastas Hanna.

«Päeva suurim pisendus,» kohmas tüdruk ja muigas.

«Ainult päeva?»

«Eile sõitsin ma kohale ühe liiklusõnnestuse peale. Tüüp, kes oli liiklusmärgiga läbi torgatud, ütles, et tunneb ennast imehästi.»

«Kas ta jäi elama?»

«Jah, liiklusmärk läks kõikidest elutähtsatest organitest mööda.»

«Seega mis on hinnang minule?» küsis Hanna.

«Kopsude ärritus,» vastas kiirabiõde. «Aga muidu on näitajad head. Kuigi mina arvan ikkagi, et teid peaks ööseks haiglasse jälgimisele viima.»

«Tänan, ei.»

«Võivad tekkida tüsistused,» püüdis kiirabiõde veenda.

«Tänan, ei,» kordas Hanna.

Kopsudes oli juba parem tunne. Ta polnud jõudnud kuigi palju suitsu sisse hingata. Nikastatud jalaliiges andis tunda ja peas oli vastu lage löömisest korralik muhk, ent muud hullu tegelikult polnudki. Ma oleksin võinud surra. Hanna tõrjus selle mõtte eemale.

«Kuhu te siis lähete?» küsis naine. «Teie maja on …»

«Naabrinaine juba pakkus mulle voodikohta.»

Ingrid oli kohale jooksnud mõned minutid pärast seda, kui Hanna häirekeskusesse helistas. Hanna oli kuulnud ta meeleheitlikke hõikeid teiselt poolt maja, ent polnud suutnud vastata. Selle asemel oli ta sinna koperdanud. Esimese päästeauto saabumise ajaks olid nad peaaegu Ingridi majani jõudnud. Peale Hanna olid teisedki tulekahjust teada andnud. Ingrid ei kannatanud külma, seega läks tema tuppa ning Hanna kiirabiõega kaasa.

Hanna võttis taskust telefoni. Ta mobiil, paar teksapükse, särk, aluspüksid ja hommikumantel olid kõik, mille ta kaasa sai. Isaki juures oli üks hambahari ja üks komplekt vahetusriideid. Pisarad tõusid silmi, mõeldes Isakile. Antud hetkel oli see järjekordne telefonikõne, mida ta teha ei suutnud. Kindla peale variseb ta mehe häält kuuldes kokku. Ta helistas hoopis Ingridile.

«See meeldiv kiirabiõde on minuga ühel pool. Aga sa pead mulle ilmselt järele tulema, et ta mu minema laseks.»

Tüdruk naeris ja vangutas pead.

«Muidugi,» vastas Ingrid.

«Mis su jalanumber on?» küsis Hanna.

«Kolmkümmend seitse.»

Hannal endal oli nelikümmend kaks. Pole kuigi imelik, arvestades, et ta oli 185 sentimeetrit pikk.

«Kahju, aga äkki saad mõned sussid või sokid kaasa haarata?»

Hanna ei tahtnud kuidagi paljajalu lumes kõndida.

«Ma vaatan, mis ma leian,» kostis Ingrid.

Mõne minuti pärast oli ta juba kohal, kaasas suur villane tekk ja paar plätusid, mis olid ilmselt ta abikaasale või pojale kuulunud. Pärast abikaasa surma peaaegu kakskümmend aastat tagasi võttis nende poeg talu üle.

«Mul on kahju, aga paremaid mul polnud.»

«Abiks ikka.»

Hanna pistis jalad plätudesse ning tõmbas villase teki ümber. Medõde aitas ta kiirabiautost välja.

«Edu!» soovis ta.

«Tänan,» vastas Hanna.

Nüüd, seotuna, oli jalale kergem toetuda. Plastplätud olid külmad, aga vähemalt pääses ta paljajalu käimisest. Tuletõrjeülem kiirustas neile järele.

«Uurijad tahavad teiega millalgi rääkida,» ütles ta.

«Ma olen kõrvalmajas,» vastas Hanna. «Aga ma tõesti hindaksin, kui nad seda täna öösel ei teeks.»

Keegi hüüdis tuletõrjeülemat ja mees lasi Hannal minna. Aeglaselt liikusid nad edasi Ingridi maja poole. Naabril oli raskem kõndida kui Hannal. Üks Kleva rannateeäärsetest elanikest oli talveöhe uudistama tulnud, kuid ei tulnud vähemalt nendeni. Hanna võttis Ingridi esikus plätud jalast, ent jättis teki õlgadele. Naabrinaine oli juba voodi elutuppa üles teinud.

«Puus on kehvem,» ütles ta. «Seega ei saa ma sulle paraku voodit pakkuda.»

«See sobib kenasti.»

Hanna istus diivanile suleteki alla, kui Ingrid suundus kööki, et panna valmis tee ja viski.

«Kas ma helistan Isakile?» küsis ta niipea, kui oli kandiku diivanilauale asetanud.

«Ma teen seda homme, kui üles ärkan.»

«Nagu kavatseksid sa üldse magada,» kirtsutas Ingrid nina. «Ta peab teadma.»

«Ja saabki teada,» ütles Hanna. «Lihtsalt mitte kohe praegu. Me jätsime täna õhtul õhtusöögi ära, sest ta oli haige.»

«Talle teeb haiget, kui sa kohe ei helista,» ei jätnud Ingrid järele.

«Palun,» palus Hanna. «Ma ei jaksa …»

Ta küünitas tee järele. Põimis käed ümber tassi ja tõstis selle suu juurde. Kujutluspildid kohtumisest Kristofferiga segunesid maja nilpsavate leekidega. Käed hakkasid värisema. Tal ei olnud enam midagi. Rahakott oli olnud alumisel korrusel jopetaskus.

«See oli hirmus,» ütles Ingrid, «seista ja leeke vaadata, arvates, et sa oled majas. Kas sa tead, kes süütas?»

«Miks sa nii küsid?»

«See tulekahju loomulikul teel ei alanud. Bensiinihais oli üleval.»

Hanna püüdis veel lonksu teed juua, kuid käed värisesid liialt. Ma oleksin võinud surra. See mõte ei lasknud ennast eemale peletada. Mingil moel õnnestus tal tass käest panna. Ta avas suu, kavatsedes pakkuda Ingridile sama vale mis Erikulegi.

«See oli Axel Sandsten,» ütles Hanna.

Ingrid jäi talle otsa jõllitama ja Hanna tahtnuks nii meeletult need sõnad tagasi võtta. Mis tal viga on? Niimoodi siis oligi olla šokis, mõistis ta. Muidugi oli ta olnud šokis nii siis, kui ta ema suri, kui ka siis, kui politsei isa minema viis, kuid ta ei mäletanud, et oleks enda üle täiesti kontrolli kaotanud. Keha vappus külmast ja ta tõmbas nii villase kui suleteki tihedamini ümber.

«Nojah, võib-olla see ikkagi polnud tema, kes süütas,» jätkas ta. «Aga sellisel juhul saatis ta kellegi.»

Meenus siluett rannateel. Mis siis, kui see polnudki naaber?

«Miks peaks Axel Sandsten tahtma sind tappa?» küsis Ingrid.

«Sest tema tappis Ester Jenseni.»

Taas kord tuli Hannal läbi elada Kristofferi avaldatu, korrates seda Ingridile. Hanna oli sundinud venda rääkima mitu korda. Samamoodi tegi ta ülekuulatavatega, et nad takerduksid vastuolulistesse üksikasjadesse. Kristoffer oli aga läinud veelgi detailsemaks. Kristoffer, Robin ja Axel olid Ester Jenseni juurde sisse murdnud. Nad olid naisele padjapüüri pähe tõmmanud, sidunud ta toolile ja otsinud raha. Nad olid leidnud vaid mõne sajakroonise ning Axel oli sattunud raevu ja tormanud Esteri juurde. Ta oli naise pikali tõuganud ja hakanud jalgadega peksma. Nii Kristoffer kui ka Robin olid sellest liiga šokeeritud, et vahele tormata. Vähemalt Kristofferi versioonis. Kui nad lõpuks Axeli peatasid, oli juba hilja.

Ester oli surnud.

Ingrid istus pikalt vaikides. Näos ei liikunud miski, kuid täiesti selgelt töötas ta kuuldut läbi. Sedapuhku sirutas Hanna käe viski järele. Tal õnnestus hoida käsi piisavalt kindlalt, et lonks võtta. Ta hakkas köhima, surus käed vastu rinda. Äkki oleks pidanud siiski haiglasse kaasa minema. Siis oleks vähemalt sellest pääsenud.

«Kes Esteri majale tule otsa pani?» küsis Ingrid lõpuks.

«Isa,» vastas Hanna. «Et Kristofferit kaitsta. Isa arvas, et tema oli tapja.»

See osa Kristofferi loost polnud sidus. Venna sõnul oli Axel Robini endaga kaasa tulema sundinud ning jätnud Kristofferi surnukehaga sinna. Paanikas oli too helistanud isale, kes kohale tormas. Isale oli Kristoffer öelnud, et tema oli Esteri surnuks peksnud, et see polnud nii mõeldud.

«Kas sa oled sellest kellelegi teisele rääkinud?» jätkas Ingrid.

«Ei.»

Ja ta poleks pidanud ka nüüd rääkima. Mitte praeguses seisundis.

«Esteri tütar peab teada saama.»

«Ma tean,» vastas Hanna.

Kõik kaotused lõid temas lainetena kokku. Ema, kes oli surnud vähki. Isa, kes oli hakanud jooma ja tapmise eest süüdi mõistetud. Kristoffer, kes oli lasknud tal uskuda, et nende isa on tapja. Isa, kes pärast vanglast pääsemist ennast surnuks jõi. Maja, mida enam polnud.

Kui Kristoffer oli oma loo ära rääkinud, oli Hanna ta välja visanud. Polnud suutnud temaga enam mitu nädalat suhelda. Tal ei õnnestunud venna loo otsi klappima saada. Miks oleksid pidanud Axel ja Robin ta sinna jätma?

Lõpuks oli viha piisavalt lahtunud, et ta kannataks välja Kristofferi katsed vabandust paluda, ja ta oli hakanud vennaga telefonitsi suhtlema. Ta ei tahtnud ilma Kristofferita oma ülemuse Ove Hultmarki juurde minna. Ove uuris seda tapmist kuusteist aastat tagasi. Kui juurdlus uuesti avataks, tuleks kogu tõde loodetavasti välja.

Aga nüüd? Tema ratsionaalne pool teadis, et enam pole võimalik oodata. Mida Axel teeks, kui mõistaks, et ta on ikka veel elus? Võib-olla ta isegi juba teadis seda. Vahest oli tema see, kes rannateel seisis. Osa temast tahtnuks välja tormata, kuid sedasorti paranoiale ei tohtinud järele anda.

«Ma ei kavatse lasta Axelil pääseda mitte ühegi asjaga, mida ta korda on saatnud,» ütles ta.

«Selles olen ma täiesti veendunud,» nõustus Ingrid. «Aga ma ei arva, et oleks kuigi nutikas omal käel tema kallale asuda.»

Hanna ei öelnud midagi. Ta teadis, et Ingridil on õigus. Sellegipoolest kahtles ta endiselt Ove juurde minekus. Tal oli vaid Kristofferi versioon ja ta peaks leidma vähemalt midagi, mis seda toetaks. Või ümber lükkaks. Kristofferit ei saanud usaldada, nii lihtne see oligi.

Hanna võttis veel ühe lonksu viskit. Käed ei värisenud enam nii tugevasti. Aeglaselt ärkas juurdlusaju ellu. Kust alustada? Äkki Robini õest Klarast. Klara oli ühe Missing People’i korraldatud otsingu ajal tema juurde tulnud, seejärel helistanud ja Hanna oli tal vahetult enne Kristofferi külaskäiku külas käinud. Klara oli aimanud, et Robin oli koos Kristofferiga millessegi segatud ja et see oli viinud Robini vastu puud sõites endalt elu võtma. Ingrid tõusis püsti ja kadus. Arvatavasti oli kuuldu tema jaoks liiast. Kui Hannale kohale jõudis, et Ingrid räägib telefoniga, kiirustas ta järele.

«Kiiret pole,» ütles Ingrid. «Varsti näeme.»

«Kellega sa rääkisid?» küsis Hanna.

«Ma vabandan, et ma olen vanamutt, kes oma nina teiste asjadesse topib, aga sa ei saa sellega omal jõul hakkama.»

«Põrgusse, kellega sa rääkisid?»

«Isakiga. Ta on teel siia.»

Märksõnad
Tagasi üles