Ilmus Kruusa Kalju luulekogu «Üleelamiste vanake»

Kalju Kruusa 2014. aastal Viljandi raamatukogus esinemas. Foto: Elmo Riig / Sakala

Loomingu Raamatukogu alustab oma LXVII aastakäiguga, mille hakatuseks on ilmunud Kruusa Kalju luulekogu «Üleelamiste vanake».

Kruusa Kalju (sünd. 1973) värske värsikogu «Üleelamiste vanake» sisaldab valdavalt 2018.‒2021. aasta loomingut: valdavalt ajalises järjestuses (kuigi vahel on sohki tehtud), valdavalt pere- ja argielust, valdavalt kolmerealiseid lühilaulusid. Kruusa Kalju üldse kaheksas uudiskogu, ning esimene läbivalt mĕĕdulistes värssides, luuletaja sănutsi «taktilist värsisüsteemi» katsetades.

Värsikogu sünnil on oma osa elatud elul, luuletaja tŭlgitavail jaapani moodsail tankadel, 2018. aasta kevadel kirjandusfestivalil HeadRead tänutäheks saadud taskumärkmikul, ning last but not least 2019.‒2021. aastaks pälvitud kirjanikupalgal. Ahjaa, eesti tähestikku on Kruusa Kalju rikastanud tähtedega ă, ĕ, ĭ, ŏ, ŭ ja ў (häälduvad need kummalised kriksadrullid ŏnneks täiesti tavalise õ-na).

Loe raamatust katkendeid!

***

Kruusa Kalju luulekogu «Üleelamiste vanake». Foto: Raamat

Luule ei tohi olla see, mida tavaliselt luuleks nimetatakse. Ta peab olema inimese tundeelu (arvatavasti leiduks mõni sobivamgi sõna) muutuste täpne aruanne, aus päevik. Järelikult peab ta olema katkendlik – tal ei saa olla sidusust. (Sidususega luule, elik sõnakunstiline filosoofia, annaks deduktiivselt võetuna romaani, induktiivselt näidendi. Luule ja viimaste vahekord ei erine päevitise arvepidamise ja kuu- või aastalõpubilansi vahekorrast.) Ning kindlasti ei tohi luuletajal jutluse jaoks ainest koguva kirikuõpetaja või teatavasugust meest otsiva hoora sarnaselt olla mingit eelhoiakut.

Takuboku (1885‒1912), «Söödavad luuletused»

*

Luule kohta (7 pala)

Luuletamine kaasneb elamisega.

Mu looming koosneb

tŏsielunäidetest kooruvatest väidetest.

Ma ei olegi enesele otsinud luuletaja häält,

ainult luuletustele

olen helit otsinud.

 

Luules ei tule valetamine välja,

luules tuleb ju valetamine välja –

täiesti uskumatu.

Kŏnekujundid, väljendid ja keelendid pole iialgi

lihtsa, vaese, aga hea

luule ainsad teemandid.

Taktitundlikk keel väldib rütmist väljas kütmist,

samal ajal meel

seda meelekindlamalt naudib raamist välja saamist.

 

Teadvusevoolu toore pulbitsemise

ja küpse teksti publitseerimise vahel

sănulseletatud miski.

 

Luule ongi ju rahva paabulinnusaba –

mida kehvikust rahvamajandus ei jaksa

lehvikuks lahti lüüa.

*

 

Mind ei paelugi kauged mandrid, sŏjatandrid, kirjandusžanrid …

Olen käsist-jalust seotud

isikliku eluga.

*

Mind valdab lengus, olek tundub räinakas, kisub viuakaks …

Arusaadavalt

on seda keeruline seletada.

*

Ma olen tölpa,

kes balletitöntsija elegöntsiga

märki tabab töpsusega, rabab könstiköpsusega.

 

*

Kirjutamisel on mul näpud vahel saanud kŏrvetadagi –

olles segi ajanud

läpaka ja vahvlirauad.

 

*

 

Ei ma kahetse, et kihutasin ratta kaheksasse, ei!

Juba järgmisel korral

kihutan ta kümnesse.

*

Mu püstitatud Maslow’ püramiid ju sai tipust päris lai,

aga ahas alus jäi

varisemis-

ohtliku-

ks.

 

*

Ühe lauliku eluke

 

Oi üheksäkümnendätel

aastatel ma karjas käisin

 

Praegu targu ma talitan

kabinetikirjastuses

üksiku üritäjänä

 

Kunagi ma meeleldi

ringi liiguks rahva suus