Bigaamias süüdi mõistetud aadlidaam ei mõelnudki pattu kahetseda ja leidis Eestis oma paradiisi
/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
17. jaanuar 2023, 11:11
/nginx/o/2023/01/17/15083441t1h3f9c.jpg)
Kirjastus Argo andis välja Catherine Ostleri põneva teose «Hertsoginna-krahvinna. Naine, kes vapustas Inglismaad», mille tõlkis eesti keelde Lii Tõnismann. Raamatu peategelane Elizabeth Chudleigh oli värvika elulooga aadlidaam, muu hulgas ka Voka, Toila ja Oru mõisaproua.
Hertsoginna, krahvinna, õukondlane, seltskonnatäht, kinnisvaraarendaja, ajakirjandusega manipuleerija, kahemehepidaja: Elizabeth Chudleigh oli Inglismaa George’ide ajastu mõjuvõimas antikangelanna. Tema lugu on otsekui sünge muinasjutt, Hogarthi jõuliselt satiiriliste stseenide vaimus omadega rappa läinud Tuhkatriinu.
Kõrgeauline Elizabeth Chudleigh, Kingstoni hertsoginna, Bristoli krahvinna, mõisteti süüdi bigaamias, ent selle asemel, et veeta ülejäänud elupäevad vaguras patukahetsuses, suundus ta reisile mööda Euroopat. Roomas sai ta sõbraks paavstiga, Peterburis Katariina Suure endaga. Eestis ostis ta Voka, Toila ja Oru mõisad, arendas inglise stiilis põllumajandust, põletas viina ja asutas talupoegade orkestri.
See on jutustus naisest, kes söandas trotsida ajaloolist paratamatust. Elizabeth Chudleigh oli isemeelne naine, kellega aeg, millesse ta sündis, ei jaksanud sammu pidada. Ta kasutas oma ilu, taipu ja kasulikke tutvusi enda positsiooni tugevdamiseks ning vaatas häbitult mööda nii naisele ette kirjutatud rollist kui ka selle seatud kitsendustest.
Raamatu autor Catherine Ostler on lõpetanud Oxfordi ülikooli inglise keele ja kirjanduse erialal, spetsialiseerudes 18. sajandi kirjandusloole. Ta on teinud kaastööd paljudele meediaväljaannetele, nagu Tatler, Evening Standard, Times Weekend. Tema artikleid ja arvamuslugusid on avaldanud Newsweek, Financial Times, Vogue, Harper’s Bazaar jt.
Loe raamatust katkendit, mis käsitleb üht osa Elizabeth Chudleigh' Eestis elatud ajast.
***
Kui nad reisisid impeeriumi kaugematel läänealadel läbi hõredalt asustatud Eesti, turgatas Elizabethile Läänemere avarat rannikut silmitsedes pähe iseäranis hulljulge plaan. Kui Katariina loa annab, kulutab ta oma päranduse suurele maaribale, kust saab vaadata, kuidas laevad Peterburi poole seilavad, seab end sisse härrastemajas, mida ümbritsevad muusika, aiad ja talud – just nagu Inglise maaomanik, pisukeseks lisanduseks viinaköök –, ja saadab oma ülejäänud elupäevad mööda maaelu vaikuses ja rahus.
Aga Elizabethi elus asjad nii lihtsalt ei käinud.
Kentsakas küll, kuid paaril järgmisel aastal võis maapaos kahemehepidajast hertsoginnat Katariina õnnistusel leida Vene impeeriumi kaugeimast sopist, põdura tervise juures ja üksi, Eestimaa saksakeelsel põhjarannikul, kus ta üritas taasluua oma Devoni kodukohta. Kuuekümneaastaselt asus ta hoogsalt soetama ekstravagantset sorti kinnisvara, mille hulgas see Balti härrastemaja koos maavaldusega oli kõige esimene. Kui ta Euroopas ringi reisis ja ohtrasti raha kulutas, ajas teda taga Mandri-Euroopa viimne kui kelm, petis ja šarlatan.
Isemoodi vigadega, keerulise karakteriga, rahutu ja vapra Elizabethi puhul oli erakordne just see, et ehkki veetlus kadus, tervis, õnn ja võimed üha kahanesid, säilis tas ajatu ja allasurumatu eluihk: tema seiklusjanu oli vaibumatu. Ta oli hulljulge, järelemõtlematu, impulsiivne. Ent nagu Katariina Suur pärast temaga tutvumist ütles, «ce n’est pas l’esprit qui lui manquait» – südikusest tal juba puudu ei tule. Elizabethi pärandus, juriidiliselt küll talle kuuluv, ei olnud veel ta pangaarvele jõudnud, aga pankurite väe ja krediidi abiga asus ta tsaarinnalikult kulutama. Paistis, nagu peaks lapsepõlveaegsest Chelsea-korterist ja nüüd ka Inglismaalt väljaajamise, aastatepikku üüripindadel elamise ja ebakindla omanikuseisuse kompenseerima nüüd see grandioosse, riskantse kinnisvaraarenduse kurvastavalt äge hoog; paigad, mida tal oli võimalik ise üles ehitada, enda suguvõsa järgi nimetada ja edasi pärandada.
1781. aasta märtsis maksis ta kohalikule mõisnikule parun Johan von Rosenile kolme lähestikuse mõisa – Voka, Toila ja Oru – eest kaheksakümmend viis tuhat hõberubla. Tollal paistis see talle igati mõistlik, sest Venemaal tundis ta end parema tervise juures kui kusagil mujal: sealne kliima sobis talle. Enam ei rõhunud meelt rängad kohtuasjad ja Elizabeth uskus, et on rahaliselt kindlustatud. (Testamendivaidluse võitmise rõõmu varjutas kurb uudis, 1780. aasta 23. aprillil, pärast mõne kuu pikkust haigust, suri Dresdenis viiekümne viie aasta vanuselt leskkuurvürstinna; see oli veel üks põhjus, miks Venemaale elama asuda.)
Elizabethi uus valdus asus Peterburist maanteid mööda rohkem kui saja kahekümne miili kaugusel; isegi praegu on see väsitav teekond. Mõisamaad kulgesid kolmekümne miili pikkuses ja laiuses mööda Põhja-Eesti pankranniku serva, paekivist platoo lõpeb järsakuga, mille all laksuvad vastu kaljust randa Läänemere lained. Kuuskede ja nõmmede, turbarabade ja koskede maal ostetud kolmest mõisast peamine, Voka, oli lihtne krohvitud palkidest mõisahoone. Aga väsimatul Elizabethil olid üksikasjalikud plaanid. Selle aja peale, kui ta sealt lahkus, olid mõisas lisaks viinaköögile ka pruulikoda, apteek ja kangakudumistöökoda, kaevandus ja paemurd, Pühajõest püüti kala ja jõekarpe ning mõisas kohapeal elas koguni apteeker. Kahelt merele avaneva vaatega bastionilt valvasid sümboolselt maja kaheksa kahurit.
Keisrinna loal pani Elizabeth paigale uueks nimeks Chudleigh. Elizabeth tundis, et kohtuprotsessil varastati temalt identiteet, nimi: niisiis otsustas ta põlistada oma sünnijärgse perekonnanime.
Elizabethi elava kujutlusvõime kohaselt pidi Chudleigh’st saama Inglise aiaga maamõis, mis teenib tulu samalaadsete käsitöönduslike tegevustega, mida edendasid kadunukesest kuurvürstinna ja vürst Potjomkin. Tulevikufantaasiat õhutasid koduigatsus ja rahutu energia: kui tema ei saa minna Inglismaale (ta ei kavatsenud minna mitte ühtegi kohta, kus ei tohi end Kingstoni hertsoginnaks nimetada), tulgu Inglismaa talle koju kätte. Hilisemast ajast pärit vaselõigetel on näha kena pikk ja madal kaljupealne maja, mille akendest paistab meri, ja majaesist juurdesõiduteed kirjeldas mõne aasta pärast üks külaline sõnadega «lauge kõrgendik», kust võib näha «Soome lahe halle laineid ja pisikest rannaküla nimega Chudleigh, kuulsa Kingstoni hertsoginna endist elukohta». Paik, mis pidigi Inglismaa edelaosast pärit merereisijale meeldima.
Ettevõtlikkust jätkus Elizabethil küllaga, kui ta rahaasjus oligi mõtlematu. Viinakööke sigines kaheksateistkümnenda sajandi lõpus kiiresti üle terve Eesti. Vokas olid ühe ja sama katuse all koos uimastavaid odra- ja rukkiaure täis viinaköök, pruulikoda ja vesiveski. Toodangu realiseerimiseks laskis Elizabeth lähikonda ehitada viis kõrtsi ja ühe võõrastemaja, et oma maavalduses «teelisi kostitada ja ulualust pakkuda». Mõisate ostuga tulid kaasa pärisorjad; 1782. aasta hingeloendi järgi oli Voka mõisal 171 talupoega ja Toilal 238, mis tähendas, et Voka oli väike ja Toila keskmise suurusega mõis. Sama varaloendi järgi olid Voka mõisa töökodades kirjas sepp, puusepp, plekksepp, kangur ja müürsepp; purjelaeva puusepp määrati viinaköögi ülemaks. Mesilastaruna usina tootmistegevuse kõrval oli Elizabethi sooviks ka Leicester House’i stiilis muusikaline meelelahutus, nii nagu oli olnud Thoresbys; Eesti allika kohaselt: «Kingstoni hertsoginna tõi kaasa omaenda oreli ja palju muid pille ning noodilehed ja rajas kapelli. Pärisorjade orkestri juhatajaks palkas ta tšehhi päritolu kapellmeistri.» Eesti talupojad õpetati tšellot ja trompetit mängima ning itaalia keeles aariaid laulma, kui Elizabeth vastavat soovi avaldas.