Ooperilaulja, kes mitte kellelegi ei meeldinud

Foto: Shutterstock

Clare Mackintoshi «Viimane pidu» on kriminaalromaan, milles vana-aastaõhtul mõrvatakse Inglismaa ja Walesi piiril kohalik kuulsus, nii et kahe piirkonna uurijad peavad juhtumit lahendades koostööd tegema. Teos oli minu esmatutvus kirjanikuga, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.

Tänapäev, Peegeljärv Walesi ja Inglismaa piiril. Cwm Coedi elanikud leiavad uut aastat traditsiooniliselt suplusega vastu võttes järvest hulpiva surnukeha. See on vastaskaldal asuva uusarenduse eestvedaja Rhys Lloyd. Mees ei olnud kohalike seas armastatud, vaid otse vastupidi. Kahtlusaluseid on palju, sest kadunu korraldas oma viimasel õhtul enda pool suure peo, kust terve küla läbi käis. Kuna järv, millest laip leiti, jaguneb Inglismaa ja Walesi vahel pooleks, määratakse mõlemast piirkonnast vastutav detektiiv. Ffion Morgan tunneb Cwm Coedi hästi, kuna on seal üles kasvanud. Naine peab juhtumi lahendama ja kandma hoolt, et uurimise käigus ta enda saladused välja ei tuleks. Inglane Leo Brady tahab samuti end tõestada, kuna on ülemuse pilkealuseks.

Clare Mackintosh, «Viimane pidu». Foto: Raamat

«Viimane pidu» on huvitavalt üles ehitatud. Vahelduvad olevik ja minevik ja erinevad vaatenurgad. Minevikus liigub aeg esmalt tagurpidi ja hakkab siis tagasi selle saatusliku vana-aastaõhtuni tiksuma. Neil peatükkidel on üks kindel eesmärk - näidata, et igal tegelasel on põhjus Lloydi vihata. Pea kogu küla saab sõna! Mu meelest läks kirjanik veidi üle piiri surnu ebameeldivaks muutmisega. Mehel ei olnud ühtki head ega isegi mitte halli omadust. Lloyd oli läbinisti vastik tegelane. Ma olin valmis uskuma, et ta oma teismelised lapsed tegid talle lõpu peale.

Romaanis on sümpaatne uurijate duo, waleslane ja inglane. Eriti nautisin nende vahelist keemiat. Ma ei ole ammu niimoodi itsitanud, kui sel momendil, mil nad surnukuuris kohtusid. Lloydi surma uurimise kõrvale mahub parajalt Ffioni ja Leo eraelu ning isiklikke probleeme. Naine on kergelt salapärane. Mees on esiti möku, aga areneb loo jooksul kõvasti. Üksiku krimiromaanina oli «Viimane pidu» hea, aga kuna see on uue sarja esimene osa, siis oli veidi imelik. Ma ei kujuta ette, kuidas järgmistes osades sellisele uurijale kaasa elada, kes isiklikes huvides asitõenditega jamab jne. Pigem tekkis huvi teiste Mackintoshi põnevike vastu.

Kõige rohkem meeldisid mulle romaani juures lõbus kokkusattumus alguses ning maaliline tegevuspaik. Kohe ei meenugi ühtki teist loetud raamatut, mille tegevus toimuks Walesis. Peegeljärve ümbruses tahaks isegi elada.