Naised, kelle missiooniks oli ratsutades vaestele ja viletsatele raamatuid levitada
/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
18. jaanuar 2023, 14:00
/nginx/o/2023/01/18/15085931t1hfe76.jpg)
Jojo Moyese uus, tõestisündinud loost inspireeritud «Tähtede jagaja» jutustab viiest ebatavalisest naisest, kes võidavad lugejate südamed, täpselt nagu romaani «Mina enne sind» unustamatu kangelanna Lou Clarke.
1930ndate lõpu Inglismaal otsustab elavaloomuline ja seltskonna normide käes lämbuv Alice Wright hetke ajel abielluda jõuka ameeriklase Bennett Van Cleve’iga ning perest ja vanematekodust lahkuda.
Kuid sumbunud ja provintslik Baileyville Kentuckys, end töösse mattev ja naist vältiv abikaasa, kes allub vastuvaidlematult oma despoodist isale, ei ole see seiklus – ega pääsemine –, mida Alice oli lootnud. Kuni ta kohtub linnakese valulapse Margery O’Hare’i, tuntud kurjategija tütrega, kellest linnaelanikud pigem midagi teada ei tahaks.
Margery missiooniks on vaestele ja viletsatele raamatuid levitada ja lugemise rõõmu tutvustada – ja selleks vajab ta Alice’i abi.
Mõõtmatu taeva all üle mägede ja läbi metsade ratsutades avastavad Margery, Alice ja teised raamatukoguhoidjad vabaduse ja sõpruse ning loovad elu, mida võivad tõeliselt enda omaks pidada.
Aga kas vastastikkusest usaldusest ja kirjasõnasse uskumisest piisab vaprate naiste päästmiseks, kui kogu Baileyville nende vastu pöördub?
Loe raamatust katkendit!
***
«Noh, kas Sam Hillis siis on rändraamatukogu?» Bennetti küünarnuki terav müks katkestas järsult Alice’i mõtiskelu.
«Mississippis on üks, paatidega,» hüüdis keegi saali tagumisest otsast.
«Meie ojadel ei saa paatidega edasi-tagasi sõita. Liiga madalad.»
«Minu meelest on plaanis kasutada hobuseid,» märkis proua Brady.
«Hobustega üles- ja allajõge? Hull jutt.»
Esimene raamatusaadetis Chicagost oli juba saabunud, jätkas proua Brady, ja lisa on tulemas. Raamatuid on igasuguseid, Mark Twainist Shakespeare’ini, lisaks praktiline kirjavara, mis sisaldab retsepte, majapidamisnippe ja näpunäiteid laste kasvatamiseks. Isegi koomikseid on – avaldus, mis pani mõne lapse rõõmust kiljuma.
Alice heitis pilgu käekellale, mõeldes, millal ta oma maitsejää kätte saab. Ainuke hea asi koosolekute juures oli see, et ei pidanud terve õhtu toas passima. Tal oli juba hirm, milliseks kujuneb talv, kui põgenemispõhjust on raskem leida.
«Millisel mehel on aega ringi ratsutada? Me peame tööd tegema, mitte naisteajakirjadega seltskondlikel visiitidel käima.» Saali läbis vaikne naerulagin.
«Tom Faradayle meeldib Searsi kataloogist naiste aluspesu vaadata. Kuulsin, et ta veedab väljakäigus seda lugedes tunde!»
«Härra Porteous!»
«Mitte mehed, vaid naised,» lausus keegi.
Hetkeks jäi ruumis vaikseks.
Alice pöördus vaatama. Saali tagumise ukse vastu nõjatus tumesinises puuvillases, üles kääritud varrukatega jakis naine. Jalas olid tal nahast põlvpüksid ja viksimata saapad. Vanuselt hilistes kolmekümnendates või varastes neljakümnendates naine oli ilusa näoga, pikad tumedad juuksed kuklas lohakas krunnis.
«Naised ratsutavad. Toimetavad raamatud kohale.»
«Naised?»
«Omapäi?» küsis mehehääl.
«Viimane kord, kui vaatasin, oli jumal neile kaks kätt ja kaks jalga andnud, täpselt nagu meestelegi.»
Kuulajaskonda läbis vaikne pomin. Põnevil Alice küünitas hoolikamalt vaatama.
«Aitäh, Margery. Harlani maakonnas on neil kuus naist ja süsteem töötab nagu õlitatult. Ja nagu ma ütlesin, me teeme siin midagi sarnast. Meil on juba kaks raamatukoguhoidjat olemas ja härra Guisler on lahkesti paari oma hobust laenanud. Tahaksin kasutada juhust ja teda suuremeelsuse eest tänada.»
Proua Brady viipas noorema naise lähemale. «Paljud teist tunnevad preili O’Hare’i…»
«Miks me siis O’Hare’e ei tea…»
«Siis teate ilmselt ka seda, et ta on viimastel nädalatel asjade korraldamisega tegelenud. Siis on meil veel Beth Pinker – Beth, tõuse püsti…» – tedretähniline, nöbinina ja tumeblondide juustega tüdruk tõusis kohmetult püsti ja istus kiiresti tagasi – «kes töötab koos preili O’Hare’iga. Üks koosoleku kokkukutsumise põhjus oli see, et meil on vaja veel daame, kes teavad natuke kirjandusest ja selle korraldamisest, et saaksime selle väga olulise kodanikuühiskonna projektiga edasi liikuda.»
Hobustega kaupleja, härra Guisler, tõstis käe. Ta tõusis püsti ja ütles pärast pisukest kõhklust küllaltki kindlalt: «Noh, minu meelest on see hea idee. Mu ema oli suur lugeja ja ma pakkusin oma vana piimaküüni raamatukoguks. Mina arvan, et mõistlikud inimesed peaksid seda projekti toetama. Aitäh.» Mees võttis uuesti istet.
Margery O’Hare toetas tagumiku vastu lauda saali eesotsas ja uuris hoolega nägudemerd. Alice märkas, et ruumis lainetas rahulolematusepomin, mis paistis olevat naise vastu suunatud. Ta märkas ka seda, et Margery O’Hare ei lasknud end sellest vähimalgi määral häirida.
«Meil on suur maakond katta,» jätkas proua Brady. «Kahe tüdrukuga me hakkama ei saa.»
Üks naine ruumi eesotsast küsis: «Aga mida see endast kujutab? See ratsutav raamatukoguhoidja?»
«Noh, see hõlmab ratsutamist kaugematesse paikadesse ja neile inimestele lugemismaterjali viimist, kes muidu maakonna raamatukogudesse ei pääse, ütleme haiguse, nõrga tervise või transpordivahendite puudumise tõttu.» Naine langetas pea, et üle poolkuukujuliste prillide vaadata. «Lisaksin veel, et see panustab haridusse, teadmiste levitamisse paikades, kus neid praegu paraku napib. Meie president ja tema abikaasa usuvad, et see projekt tõstab hariduse ja õppimise meie maapiirkondades taas au sisse.»
«Mai’ lase küll oma provval kuskile mäkke ratsutada,» kostis saali tagant otsast.
«Sina, Henry Porteous, kardad lihtsalt, et ta ei tule enam tagasi!»
«Minu oma võid võtta. Mul oleks ainult hea meel, kui ta minema ratsutaks ja enam tagasi ei tuleks!»
Ruumi läbis naerupahvak.
Proua Brady hääl kerkis ärritatult. «Härrased. Palun. Minu eesmärk on, et mõni daam kõikide hüvangusse panustaks. Tööhõive valitsus annab hobuse ja raamatud, teilt ei oodata muud, kui seda, et pühendaksite vähemalt neli päeva nädalas raamatute kättetoimetamisele. Alustada tuleb hommikul vara ja päevad on pikad, arvestades meie kauni maakonna topograafiat, aga ma usun, et see tasub end kuhjaga ära.»
«Miks te seda ise ei tee?» kostis hääl saali tagant otsast.
«Ma teeksin, aga nagu paljud teie hulgast teavad, on mu puusad täiesti läbi. Dr Garrnett hoiatas mind, et nii pikkade vahemaade ratsutamine oleks minu füüsisele liiga suur koormus. Ideaalis võiksid vabatahtlikud olla nooremad naised.»
«Noorel naisel ei ole ohutu omapead olla. Mina olen vastu.»
«See põle õige. Naine piab kodu järele vaatama. Mis edasi? Naised kaevandusse? Puiduveokeid juhtima?»
«Härra Simmonds, kui te aru ei saa, et puiduveoki ja «Kaheteistkümnenda öö» vahel haigutab terve erinev maailm, siis aidaku issand meie Kentucky majandust, sest mina küll ei tea, kuhu me niimoodi jõuame.»
«Perekonnad peaksid piiblit lugema. Muud ei midagi. Kes kontrollib, mida neis raamatutes kirjutatakse? Teate küll, millised nad seal põhjas on. Võivad hakata igasuguseid hulle mõtteid laiali kandma.»
«Need on raamatud, härra Simmonds. Needsamad, kust te isegi lapsena õppisite. Aga samas, mulle nagu meenuks, et teid huvitas tüdrukute patsist sikutamine hoopis rohkem kui õppimine.»
Veel üks naerupahvak.
Keegi ei liikunud. Üks naine vaatas abikaasa poole, kuid mees raputas kergelt pead.
Proua Brady tõstis käe. «Ahjaa, unustasin, see on tasustatud tegevus. Palk on umbes kakskümmend kaheksa dollarit kuus. Nii, kes soovib end kirja panna?»
Tekkis väike sumin.
«Ma ei saa,» teatas ekstravagantselt üles pandud punaste juustega naine. «Mul on neli last, viies tulekul.»
«Ma ei saa aru, miks meie valitsus kulutab meie raskelt teenitud maksuraha selle peale, et viia raamatuid inimestele, kes isegi lugeda ei oska,» märkis rippuvate põskedega mees. «Mesasja, mõni neist ei käi isegi kirikus.»
Proua Brady häälde tekkis pisuke meeleheitenoot.
«Kuu aega katseaeg. Daamid, kuulge. Ma ei saa minna proua Nofcier’ juurde ja öelda, et Baileyville’is ei ole ühtegi vabatahtlikku. Mida ta meie linnakesest niimoodi arvab?»
Keegi ei öelnud midagi. Vaikus venis. Alice’ist vasakul põrkas mesilane laisalt vastu akent. Inimesed hakkasid oma kohtadel nihelema.
Proua Brady vaatas vapralt kokkutulnutele otsa. «Kuulge nüüd. Püüaks mitte korrata seda, mis orbudele rahakogumisega juhtus.»
Äkitselt ilmnes ohtralt kinganinasid, mis korraga tohutult tähelepanu pälvisid.
«Mitte kedagi? Tõsiselt? Noh… siis on Izzy esimene.»
Väikest kasvu, rahvast täis saalis pooleldi varju jäänud peaaegu täiuslikult ümmargune tüdruk tõstis käed suu ette. Alice pigem nägi, kui kuulis ta protesti. «Ema!»
«Niisiis, üks vabatahtlik on olemas. Minu väike tüdruk ei karda täita oma kohustust kodumaa ees, on ju nii, Izzy? Veel keegi?»
Keegi ei rääkinud.
«Mitte keegi teist? Arvate, et õppimine ei ole tähtis? Arvate, et vähemsoodsates oludes elavaid perekondi ei ole oluline hariduse juurde suunata?» Ta põrnitses auditooriumi. «Noh. Sellist suhtumist ma ei oodanud.»
«Mina tulen,» sõnas Alice vaikust katkestades.
Proua Brady kissitas silmi ja tõstis käe päikesele varjuks. «Kas proua Van Cleve?»
«Jah, mina. Alice.»
«Sina ei tohi end üles anda,» sosistas Bennett palavikuliselt.
Alice kummardus ettepoole. «Mu abikaasa just rääkis mulle, et ta usub kindlalt kodanikukohustusse ja selle täitmisse, täpselt nii, nagu tema kallis kadunud ema, seepärast hakkan suure rõõmuga vabatahtlikuks.» Ta nahk kirvendas, kui publik oma pilgud tema poole pööras.
Proua Brady vehkis veidi jõulisemalt lehvikuga. «Aga… te ei tunne siinset kanti, kullake. Minu arvates ei oleks see väga mõistlik.»
«Jah,» sisistas Bennett, «sa ei tunne ümbrust, Alice.»
«Mina näitan talle.» Margery O’Hare noogutas Alice’ile. «Ratsutan esimesed paar nädalat marsruudid koos temaga läbi. Kuni asi käppa saab, anname talle linnalähedased marsruudid.»
«Alice, ma…» sosistas Bennett. Mees paistis pabinas ja vaatas isa poole.
«Kas te ratsutada oskate?»
«Neljandast eluaastast.»
Proua Brady kõikus rahulolevalt kontsadel. «Noh, näete nüüd, preili O’Hare. Juba kaks uut raamatukogutöötajat.»
«See on alles algus.»
Margery O’Hare naeratas Alice’ile ja Alice naeratas vastu veel enne, kui taipas, mida ta tegi.
«Noh, minu arvates see tark mõte küll ei ole,» kuulutas George Simmonds. «Igatahes kirjutan ma homme kuberner Hatchile ja seda ma talle ütlen. Noorte naiste üksinda välja saatmine on kindel katastroof. Olgu ta kas või presidendiproua, aga see on üks läbimõtlemata mõte ja ma ei näe, et see teeks midagi muud, kui ärgitaks jumalavallatuid mõtteid ja halba käitumist. Head aega, proua Brady.»
«Head päeva, härra Simmonds.»
Kokkutulnud hakkasid raskelt toolidelt tõusma.
«Esmaspäeva hommikul raamatukogu juures näeme,» ütles Margery O’Hare, kui nad välja päikesepaistele astusid. Ta sirutas käe ja surus Alice’i oma. «Ütle mulle Marge.» Ta heitis pilgu taevasse, pani laiaäärelise kübara pähe ja marssis minema, suure muula juurde, keda ta tervitas samasuguse vaimustunud üllatusega, nagu oleks too tänaval kohatud vana sõber.
Bennett vaatas talle järele. «Proua Van Cleve, ma ei mõista, mida sa enda arvates teed.»
Mees pidi seda kaks korda ütlema, enne kui Alice’ile meenus, et see on tegelikult nüüd tema nimi.