«Me armatsesime tuliselt ja kaklesime veel tulisemalt»

Tomas Legrant. Foto: Mailiis Ollino

«Hundi loomus» on kaasahaarav kelmilugu Tomas Legrantist, endisest Eesti karjäärikurjategijast. «Kelmi südame» teine osa räägib peategelase elust pärast Eestist lahkumist. Jätkub kriminaalne teekond, mis sedapuhku hõlmab valeidentiteetidega elamist, rahvusvahelisi pangapettusi ning Eesti kurjategijate argipäeva Soomes. Loe raamatust katkendit! 

Me armatsesime tuliselt ja kaklesime veel tulisemalt, lastes oma hirmudel enesega mängida.

Suvi hakkas läbi saama. Olime otsustanud oma auto maha müüa ning nüüdseks elasime üpris tagasihoidlikult. Mõnikord ongi inimesel pigem vähemat vaja, et teineteise lähedust paremini hinnata. Vahel on vaja nappust, et endasse ja teistessegi sügavamalt näha. Nägemaks, on see tõesti armastus, mis kahte hinge kokku seob või oli tegu pelgalt vajadusega seltskonna järele.

Võta kätte ja lõika oma elust ära kõik restoranid, reisid ja kinoskäigud. Võta ära Netflix ja pargid, shoppamised ja väljasõidud ning vaata, mis sellesse suhtesse tegelikult jääb. Näed sa tema silmis seda sama sädet, mida nägid, kui te üheskoos mäkke ronisite või rolleriga mööda saart kihutasite? On see tõmme, mida tundsid veel alles, kui käsikäes rannabaarist öhe sai sammutud? On ta jätkuvalt sama armas, kui ta oli tolles veinikohvikus, kui bänd taustal mängis ja Prahat väisavad turistid ennast kümnete meetrite kaugusel kordamööda pildistasid? On ta ikka veel sinu? Tahad sa veel teda? Nüüd, kus te olete paljad kui püksinööbid ning õlgadele suruvat raskust üheskoos jagada tuleb. Kui kõik väline müra on ära lõigatud ja ühtegi segajat enam ei ole, saad sa kogema oma päris tundeid.

Mina teadsin, et armastan teda endiselt ja seda rohkemgi kui varem.

Liina näitas mulle, et ta tõesti on otsustanud end minuga siduda, kuid armastusest üksi ei piisa ning meie mõlema deemonid olid ärkamas. Elu on Ameerika mäed. Miski hea ei jää püsivalt kestma. Tõusule järgneb alati mõõn ja hetkel tundsingi end jälle põhjas olevat. Me armatsesime tuliselt ja kaklesime veel tulisemalt, lastes oma hirmudel enesega mängida. Proovides elu kulgu ise kontrollida. Ühel neist koledatest hommikutest, kui kõik näis juba ärgates valesti minevat ja Liina meie kodu välisukse pauguga kinni lõi, sai mul mõõt täis.

«Mitu korda ma ütlen, et ei pauguta neid faking uksi!» oli kõik, mis ma talle järele jõudsin hüüda, enne kui rusika läbi klaasist köögiukse lõin, täites terve esiku kildudega. Ma olin üle piiri läinud. Nõnda nagu mu vanemad oma viha ja frustratsiooni mind püksirihmaga pekstes välja elasid, olin mina enesekontrolli kaotanud ning käe läbi ukse virutanud. Esimest korda elus tekitasin ma Liinas hirmu. Vihkasin ennast sel hetkel. Vihkasin oma iseloomu ja neid tundeid. Seda salaviha, mis vahel end ilmutama kippus ning minu üle võimust võttis, kui tundsin oma elu hetki otsekui kordustena mängivat ja elus esimest korda ütles ta, et ei taha mind sinna. Tal oli vaja aega ja minus tärkas peagi kihk järjekordselt põgeneda.