Mõistatused ja mõrvad perekonnahäärberi pärimise nimel

Foto: Shutterstock

Alexandra Benedicti «Jõulumõrvamäng» pakub mõrvamüsteeriumi, kus maamaja lumises eraldatuses käib mäng mõisa peale. Muidugi pidin selle pühade paiku läbi lugema, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.

2022, Endgame House, Yorkshire Dales. Nagu vanadel headel aegadel, koguneb perekond jõuludeks Endgame House'i jõulumängule. Lapsepõlves juhatasid vihjed kingitusteni, kuid seekord on panused kõrgemad ja mõistatuse lahendaja preemiaks on häärber ise. Lily jaoks on jõulud aeg, mil ta kaotas oma ema ning ta ei naase sugugi meelsasti kohta, kus tragöödia aset leidis. Ta loodab, et saab lõpuks mineviku selja taha jätta ning ema surmas selgust. Häärberi omandiõigus ei lähe Lilyle karvavõrdki korda, kuid ilmneb, et keegi teine ihkab võitu nii väga, et on valmis maha jätma laibarea. Ilm on Endgame House'i muust maailmast ära lõiganud, nii et ei jää muud üle kui mängida.

Alexandra Benedict, «Jõulumõrvamäng». Foto: Raamat

«Jõulumõrvamäng» pakub mitut moodi mõistatamist. Esiteks muidugi kõik need sõnamängud ja vihjed võtmetele, mida Armitage’d taga ajavad, siis juba mõrvamüsteerium ja tagatipuks on eraldi ülesanded ka lugejale. Igaüks saab ennast proovile panna tekstist anagrammide ja jõulukrimkade pealkirjade tuvastamisega. Mulle jäid silma vaid üksikud, aga ma ei pane tavaliselt tähele ka trükivigu ega kehva tõlget. Igal juhul põnev oli. Kogu selle sõnamängu tõlkimise eest müts maha!

Süžee koha pealt niimoodi kiita ei saa. Iga säärase raamatu puhul on latiks ees Agatha Christie «Ja ei jäänud teda ka». «Jõulumõrvamäng» ei suutnud üle selle hüpata, jäädes vaid kahvatuks varjuks. Kogu kirjaniku aur on läinud sõnamängudele ja mõistatustele, nii et tegelased on kui papist, nii ühekülgsed. Ei ole huvitavaid taustalugusid ja hästi läheb ainult samasoolistel paaridel. Kohe kahju hakkas sellest perekonna mustast lambast, keda autor lehekülgede kaupa materdab, nii et ei jää kahtluseraasu ka. Mul tekkis nii palju küsimusi kogu suguvõsa omavahelise suhtluse osas. Ma ei uskunud motiivi ega tegelaste reaktsioone, kui nende nõbud surema hakkasid. Kuhu jäid emotsioonid? Tore, et neil oli jääkelder, kuhu laibad visata, et majas haisema ei hakkaks, ja saaks rahus mõisa peale edasi mängida. Kõige segadusttekitavam oli muidugi see, mis selles majas nii erilist oli, et mitu põlvkonda on valmis selle nimel tapma.