KATKEND ⟩ Noor naine ärkab külmas ja pimedas keldris, teadmata, kuidas ta sinna sattus. Kas ta tõesti jõi nii palju?

Foto: Shutterstock

Ilmunud on M. J. Arlidge'i uus krimiromaan «Nukumaja». See on uurija Helen Grace’i juhtumitele keskenduva sarja kolmas raamat.

Noor naine ärkab külmas ja pimedas keldris, teadmata, kuidas ta sinna sattus või kes ta röövis. Nii algab tema kohutav õudusunenägu. Lähedal asuvast kõrvalisest rannast avastatakse maetuna veel ühe noore naise surnukeha. Kuid surnud tüdruku kadumisest pole keegi kunagi teatanud – võõrdunud perekond on saanud temalt aastate jooksul regulaarselt sõnumeid. Keegi on teda haua tagant elus hoidnud. Uurija Helen Grace’i jaoks on see jahmatav tõend selle kohta, et ta otsib koletist, kes pole mitte ainult väärastunud, vaid ka tark ja leidlik – mõrtsukat, kes on ka varem tapnud. Ja kui Helen püüab mõista mõrvari motiivi, saab ta aru, et jookseb meeleheitlikult võidu ajaga. 

Loe raamatust katkendit!

***

M. J. Arlidge, «Nukumaja». Foto: Raamat

Ruby vähkres rahutu öö järel voodis. Tal oli tunne, nagu oleks ta tundide kaupa vahelduva eduga teadvusel olnud – mitte päriselt ärkvel, aga samas ka ei maganud sügavalt. Pöörased ärevad unenäod põrkusid ebamugava tundega, et ema kannab teda voodisse. See tundus meeldiv, aga oli võimatu. Ruby elas üksinda ja tema vanemad polnud rohkem kui viisteist aastat teda voodisse kandnud.

Ruby kahetses eelmise öö pidutsemist Revolutonis. Ta oli olnud elu peale vihane ja enesehävituslikus meeleolus, suutmata ja soovimata keelduda lootusrikaste meeste pakutud jookidest. Ta oli võtnud ka tablette ja kokaiini – kõik oli üsna udune. Aga kas ta oli tõesti joonud ja tarbinud sedavõrd palju, et end nii hullusti tunda?

Ta keeras taas külge, toppides tuikava pea linade vahele. Tal oli täna tähtsaid tegemisi – ema tuleb varsti külla –, aga järsku ei suutnud Ruby selle peale mõeldagi. Ta tahtis lihtsalt maailma eest peitu pugeda, pohmakat ravida, olles kaitstud pereliikmete, vastutuse, reetmise ja pisarate eest. Ta tahtis, et tema elu kaoks – vähemalt paariks tunniks.

Ta toppis pea padja alla ja ägas vaikselt. Selle all oli üllatavalt jahe – jahedam kui muidu – ning korraks tundis ta end värskena ja mõnusasti. See on natukeseks ajaks mugav peidupaik...

Midagi oli viltu. See lõhn. Mis lõhn neil linadel oli? Need lõhnasid... valesti.

Läbi pohmaka hakkas tungima ärevus. Tema linad lõhnasid alati tsitruseliselt. Ta kasutas sama loputusvahendit kui ema. Miks need siis nüüd lavendli järele lõhnasid?

Ruby ei avanud silmi, padi oli ikka näo peal. Aju nägi vaeva, et eilse õhtu sündmusi meenutada. Ta oli ühe kutiga amelenud, veel mõnega flirtinud... aga ta polnud ju kellegagi kaasa läinud, ega ju? Ei, ta oli üksinda oma korterisse jõudnud. Ta mäletas, et pani võtmed lauale, jõi köögikraanist vett ja võttis enne voodisse pugemist valuvaigistit. See oli ju eile õhtul, eks?

Ta tundis, et hingab pinnapealsemalt, rinnus pitsitab. Tal oli vaja oma astmainhalaatorit. Ta sirutas käe välja ja kobas öökappi – purjus või mitte, inhalaator oli tal alati käeulatuses. Aga seda polnud. Ta küünitas kaugemale. Ei midagi. Lauda polnud ka, pagan võtaks. Käsi puudutas seina. Karedad kivid. Tema sein polnud sel...

Ruby tõmbas padja näo pealt ära ja ajas end istukile. Suu vajus lahti, aga kostis ainult nõrk ahhetus – keha kangestus paanikas. Ta oli jäänud magama oma mõnusas ilusas voodis, aga ärganud külmas pimedas keldris.

*

Päike oli kõrgel taevas ja Carsholti rand tundus vapustav, pikk kullakarva liiva riba, mis sulandus ühtlaselt kokku Solenti mõnusa veega. Andy Baker kiitis end mõttes – Carsholt asus sõna otseses mõttes tee lõpus, nii et ehkki rand oli imeilus, ei olnud siin peaaegu mitte kedagi. See koht oli Cathy, tema ja laste päralt ning neid ootas täiuslik laupäev mere ääres. Piknik, natuke lendava taldriku loopimist, mõned õlled – töönädala pinged taandusid juba.

Ta jättis poisid kraavi kaevama – eelmäng tema lärmakate kaksikute vahelisele võitlusele – ja läks veepiirile jalutama. Mis selles kohas nii rahustavat oli? Isoleeritus? Vaade? Merelainete loksumine randa? Andy lasi veel üle varvaste vuliseda. Ta oli siin käinud lapsest saadik. Ta oli toonud siia ka oma abikaasa – esimese abikaasa – ja pojad. See asi polnud muidugi hästi lõppenud, ent vaadates Cathy poole, kes Tomi ja Jimboga kaevas ja naljatas, tundis Andy end õnnistatuna.

See koht oli tema pelgupaik ja ta ootas seda aega kogu nädala. Turvafirma juhtimine oli ju paberil tore, aga tegelikult oli see üks lõputu peavalu. Varem leidis ta veel normaalseid alluvaid, aga enam mitte. Võib-olla oli asi välismaalaste sissevoolus või moodsates aegades, aga igal kolmandal töötajal oli uimastiprobleem või siis oli tegemist naistemehega. Eelmisel kuul oli ta kohtusse kaevanud ühe ööklubi omanik, kes tabas ühe tema alluva klubi tualettruumides ketamiini müümas. Andy hakkas sellisteks asjadeks liiga vanaks jääma – ehk oli aeg mõelda pensionile.

Melu sundis teda äkitselt pead tõstma. See kostis tema tagant. Poiste poolt. Nad karjusid. Ei, nad kisendasid.

Andy jooksis juba nende poole, süda peksles meeletuna rinnus. Kas keegi tegi neile halba? Ta nägi Cathyt, aga kus poisid on?

«Cathy?»

Naine ei vaadanud tema poolegi.

«CATHY?»

Viimaks tõstis naine pea. Ta oli näost hall. Ta üritas midagi öelda, aga enne kui see õnnestus, tormasid poisid ema juurde ja klammerdusid tema külge.

Andy põrnitses neid segaduses ja hirmunult. Cathy surus poisid rinnale, ent ta pilk püsis otsustavalt kaevatud kraavil. Kas seal oli midagi, mis neid ehmatas? Surnud loom või...

Andy läks kraavi serva poole. Ta aimas, mida ta seal näeb. Kujutas seda vaimusilmas ette. Ent süda jättis siiski löögi vahele, kui ta auku vaatas. Kraavi küljed olid järsud, kraav ise sügav – meeter või nii – ja selle põhjas, märja liiva täiuslikus raamis oli noore naise kahvatu nägu.

*

Lumepimedus häiris nägemist ja rinnus pitsitas veel rohkem. Rubyl oli tugev astmahoog ja paanika muutis hingamise kiireks ja katkendlikuks. Ta tundis, kuidas süda taob halastamatus rütmis, nagu hakkaks lõhkema. Mis, kurat, toimub? On see päriselt?

Ta surus hambad käsivarde. Valuhoog oli põgus, enne kui ta käest lahti lasi ja taas õhku ahmis. See oli päriselt. Ta pidanuks taipama selle järgi, kui kuramuse külm tal oli. Ta heitis värisedes pikali ja üritas end rahustada. Mõte, et tal pole inhalaatorit, hirmutas, aga ta pidi püüdma paanikat ohjeldada, muidu kaotab ta teadvuse. Ja seda ei tohtinud juhtuda. Mitte siin.

Rahu. Püüa olla rahulik. Mõtle häid mõtteid. Mõtle emale. Isale. Cassiele. Ja Conorile. Mõtle põldudele. Jõgedele. Päikesepaistele. Mõtle lapsepõlvele. Ja mänguväljakutele. Suvedele aias. Läbi vihmutite jooksmisele. Mõtle ainult õnnelikke mõtteid.

Ruby rind kerkis ja langes veidi aeglasemalt, hingamine rahunes pisut. Püsi rahulik. Kõik saab korda. Kõigele on lihtne selgitus. Ta ajas end padja najale, tõmbas sügavalt hinge ja hüüdis järsku:

«Halloo?»

Tema hääl kõlas imelikult, sõnad kajasid paljaste kiviseinte tõttu tuhmilt. Tuba oli pime, välja arvatud valgus, mida immitses ukse alt, nii et ta nägi hädavaevu ümbrust. Ruum oli umbes viis korda viis meetrit ja oleks nagu olnud tavaline voodiga elutuba – voodi, laud ja toolid, ahi ja veekann, mõned raamaturiiulid –, ainult et aknaid polnud. Madalas laes olid puitlauad, aga kummaliselt kombel polnud seal pragusid ega valguskiiri.

«Halloo?» Tema hääl värises, võideldes mäsleva paanikaga. Keegi ei vastanud, mingeid elumärke polnud.

Äkitselt oli Ruby püsti – mida iganes, peaasi, et ei peaks nende hirmsate mõtetega siin passima. Ta läks läbi toa, katsus raske metallukse linki, aga uks oli lukus. Ta tegi ärevana väikeses toas tiiru, otsides mingit pääseteed, aga seda ei olnud.

Ta värises. Ruby kartis kohutavalt ja külm oli ka. Siis nägi ta pliiti. See oli vana gaasipliit, kaks ahju, neli pliidirauda. Järsku tabas teda mõte see tööle panna. Neli plaati annaksid sooja ja valgust. Ta keeras nuppu. Ei midagi. Ruby proovis kõiki nuppe. Ei midagi.

Ta läks pliidi taha, et kontrollida. Ta ei teadnud pliitidest mitte midagi, aga ehk on midagi sellist, mis on ilmne?

See polnud kuhugi ühendatud. Taga polnud mingeid voolikuid, mis pliiti gaasitorustikuga ühendaksid. See oli rekvisiit. Ruby vajus põrandale. Pisarad voolasid, kui segadus kohtus hirmuga.

Mis koht see on? Miks ta siin on? Küsimused tiirlesid Ruby peas, kui ta seda veidrat reaalsust seedida üritas. Meeleheide suurenes, pisarad voolasid lõuale ja kukkusid maha.

Ootamatult sundis kusagilt lähedusest kostnud heli teda pead tõstma.

Mis see oli? Kas see oli üleval või siin all?

Jälle. Sammud. Kindlasti sammud. Need tulid lähemale. Peatusid ukse taga. Ruby hüppas püsti, tunnetades ohtu.

Vaikus. Järsku lükati väike luuk ukse sees lahti ja pilusse tekkis kellegi silmapaar. Ruby vaarus tagurpidi, pressides end toanurka – ta tahtis olla uksest võimalikult kaugel.

Kostis riivide avamist.

«APPI!» karjus Ruby.

Aga ta ei jõudnud kaugemale. Uks lendas lahti ja tuba muutus valgeks. Ruby pigistas silmad kinni, ootamatu ere valgus pimestas. Siis avas ta need pikkamööda ja ettevaatlikult taas.

Uksel seisis pikk kogu, valgus langes tema peale selja tagant ja Ruby ei näinud ta nägu. Mees oli vaid vari – kõrguv, jälgiv.

Siis, sama järsku kui raske uks avanes, lendas see taas kinni. Nad olid koos pimeduses.

Ruby kattis näo kätega ja palus jumalat, kellesse ta ei uskunud, anudes, et jumal halastaks talle. Aga palvetamisest hoolimata ei suutnud ta summutada lähenevate sammude heli.