P, 5.02.2023

Sinijärv soovitab: Eesti inimene võiks elementaartasandil Venemaad tunda

Raamatuportaal
Sinijärv soovitab: Eesti inimene võiks elementaartasandil Venemaad tunda
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Vene armee ohvitserid 1917. aastal oktoobrirevolutsioonile truudusevannet andmas.
Vene armee ohvitserid 1917. aastal oktoobrirevolutsioonile truudusevannet andmas. Foto: Everett Collection/Shutterstock

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab Orlando Figese «Lugu Venemaast».

Tuleb nagu tulejutti noid raamatuid, mis meile Venemaa ajalugu kirjeldavad, seletavad ja õpetavad. Õige on. Peabki tulema. Kui me aru ei saa, mis värk me piiri taga vägitseb, vallatseb, enamasti vägivallatseb, siis ei mõika temale ka vastu astuda. Või tiba mõikab, ent liiga vähe ja liiga hilja. Eesti inimene võiks üldjuhul ja elementaartasandil tunda Venemaad ja osata vene keelt. Mõlemad on eelised nonde ees, kes ei tunne Eestit ega mõista eesti keelt. Eelised? Teeninduses, rahuajal, aber natürlich, kohalikke keeli on alati tark olnud töngata. Lahinguväljal – kindlasti, ellujäämise asi.

Orlando Figes, «Lugu Venemaast».
Orlando Figes, «Lugu Venemaast». Foto: Raamat

Jah, Venemaa-raamatuid on palju (eesti keeles kohe kohinal ilmub) ning enamik neist keskendub rohkem või vähem terava pilguga mõnele rohkem ehk vähem krutskilisele perioodile naaberriigi ajaloos. Suurt pilti, pikka lugu, usutavat narratiivi pole tükk aega tulnud. Orlando Figes – ise mitmete nö perioodi-raamatute autor, mis Venemaasse puutub – pakub ausa ja ülevaatliku loo. Nimeks ongi «Lugu Venemaast». Mitte «Venemaa ajalugu» ega miskit pretensioonikamat. See on lugu, mis näitab ära, miks tuhat aastat meist ida pool nimelt nõnda kujunesivad. Ugrilased, viikingid, slaavlased, tatarlased, Tšingiz-khan… Lugu ei ole täielik ega täiuslik, tal on omad vead ja möödalaskmised, ent mäherduses heas loos noid poleks? Käesolev on üks paremaid. Tänasele noorele inimesele ei meeldi sõna «kohustuslik» (ei meeldinud ka minuaegsele), aga ütleksin nõnda, et «Lugu Venemaast» on vajalik lugemine. Vähemasti meile siin ohtlikul rajamaal, ja kindlasti teile, kes te omast kogemusest enam ei mäleta, mäherdused jälgandid on elus ja alles. Ning miks.

Hullem lugu loos on, et Venemaa kujunevas kulgemises ei ole õigupoolest mitte kunagi õigupoolest mitte midagi head olnud. See on kurjuse kasvamise ja eneseõigustuse lugu. Millega inimeste maailmas polegi palju peale hakata. Ei tahaks tollele tulevikku. Ent kas minevik võtaks vastu? Igal juhul on tarvis tunda ja tunnetada, mis masti kolevik võib asendada tuleviku. Ja kui kõva pauk tost lahti saada avitaks.

Pikk paha lugu on «Lugu Venemaast». Suur paha riik on ka, on olnud aegade algusest, vähemalt mongolite sulandumisest kõige alatumate slaavlastega. Sisuliselt kestab terroristlik impeerium tänaseni, khaanid võitsid. Optimistina loodan, et isegi väga suurtel jamadel on ükskord lõpp. On see niinimetet Venemaa üldse päriselt olemas? Võibolla elabki ta üksnes oma lõpu nimel? Kas meie põlvkond vastust näeb, ei tea. Kuniks elu, seniks lootust. Usku peab jaguma. Maailm ilma Venemaata saab olema palju parem maailm.

Märksõnad
Tagasi üles