Sinijärv soovitab: nõnda nauditav raamat, et võiks veel poole pikem olla

Kirjanik Mehis Heinsaar. Foto: Nuku

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab Mehis Heinsaare romaani «Kadunud hõim».

Kas lahterdaks kohe ulmesse ära? No aga ei saa ju. Mehis Heinsaar on nii kõvasti kirjanduslikku kaanonisse sisse kruvitud, et kuhugi žanrivärki ei sünni kuidagi soveldada… Isegi kui justnagu kõlbaks. Aga vaadelgem siis lihtsalt ühe Mehise järjekordse raamatuna – tõsi küll, romaanina. Mäherdusi Heinsaar meile just liiga lahke käega pakkunud ei ole.

Ka «Kadunud hõim» ei pruugi olla päriselt ühe õhtuga läbi lugemise romaan. Mulle ei olnud. Miks? Peaaegu kogu esimene pool romaanist oli härgamisi sujuv sissejuhatus, võiksin isegi öelda, et tavaline Tartu jura. Sõnarohke, ülepoeetiline, tüütu, juba kunagi kuidagi kusagil loetud kamm. Vana hea Heinsaar uuel veel luksuslikumal, rammusamal moel. Aga ei. Siht oli silme ees ja autor ei visanud lugejat literatuursete ambitsioonide magusasse mülkasse minema, hoidis naksakate vihjete kaudu kinni hoopiski. Hoiab lõpuni, olgu ette öeldud.

Minu jaoks läks «Kadunud hõim» päriselt käima umbes peategelase põgenemise hetkest alates. Sealtmaalt ei lasknud raamat enam enesest lahti. Läks meelest kogu ilulemine ja undamine (ka arvamine, et tegu naiivhumanitaari jutuvõrku petmisega); hakkas tulema kirjanikutöö ehk ehe väljamõeldis. Saan aru, et tavalisest Tartu-kirjeldusest täiesti teise ilma üle tulemine nõuab pingutust ning see on ka soise armuloo algusaegade sõnamanas tunda. Ent seejärel hakkab päris raamat pihta ning autor näeb, et naa hea on.

Natuke nõrgaks jäi vahest see kõige võimsamat võimalust pakkunud osa – jutud ja unenäod ja õige õrnakeseks kirjutet vägivalla/armastuse kontsept. Jõudu, verd ja madinat tahtnuks teose lõpuosa küll enam saada. Minestamiste ja äratukkumiste ja mitteteadmiste vahele. Peategelasest võinuks kasvada kedagi enamat. Pole hullu, iga raamat ei pea paueri, kakelungi ja suurushullusega lõppema. Õige väheke verd ja vägivalda näeme ju praegugi, ehkki ütlemata delikaatselt. Heinsaar ei ole miskine naturalist ega verivaldur.

Toiduarmastajana tahaksin ma päris paljuski vastu vaielda Heinsaare küllaltki meelevaldsete gurmaansete eelistuste suhtes – paljud kombinatsioonid ei sobi omavahel kuidagi. Kõik need kaalikad ja küülikud ja kõrvitsad… Hiljem, teema teravdudes, näeme ka kulinaarset kasvamist kirjaniku meelepildis. Noid juhiseid ei ole ilus raamatusoovituses tutvustada. Olen nõus uskuma, et Mehis Heinsaar segab oma jälgi, kuna teab, millest räägib.

Mehis Heinsaar, «Kadunud hõim». Foto: Raamat

Üks liigagi Mehise nägu näitleja on maailma kinodes maagilisi elukaid käinud kantseldamas. Võimalik, et kirjanikuhärra teeb sedasama soomail ja muumail. «Kadunud hõim» annab alust sõbralikeks kahtlustusteks.

Kokkuvõte? Nii pika sissejuhatusega raamat võinuks rõõmsasti veel poole pikem olla. Oleksin nautinud. Järeldus: ootan järgmist osa.