NOORTEROMAAN ⟩ Neil, kel on päris oma hobune, peaks ju olema rohkem õigusi?

Foto: Shutterstock

Ilmunud on Ene Sepa uus noorteromaan «Sügis, hobused ja vabadus». Peategelase Sigridi ja tema sõprade tegemistest on varem ilmunud teosed «Jagatud suvi» (2018) ja «Tagasi sadulasse» (2020).

Sügisene koolivaheaeg täidab Sigridi ja ta sõbrad rõõmsa elevusega. Sigridit on tallis ees ootamas päris oma hobune ja lisaks meelitab teda sinna võimalus kohata üht noormeest … Oh, kui imeline oleks ise olla talliomanik! Noored peavad nädal aega talli järele valvama, kuid see polegi nii lihtne, kui algul arvatud. Tagatipuks tuleb veel kuulata isepäise praktikandi Agnese sõna ja lahkarvamused on kerged tekkima. Neil, kel päris oma hobune, peaks ju olema rohkem õigusi, või kuidas? Sigrid ei ole veel unustanud eelmisel aastal juhtunud õnnetust, kuid nüüd vajab tema tuge sõber, kes seisab omakorda silmitsi raske valikuga. 

Loe raamatust katkendit!

***
 

Ene Sepp, «Sügis, hobused ja vabadus». Foto: Raamat

Laupäev

Tee talli oli valgustamata ning sügiseshommikuse hämaruse ajal oli seda üksinda pisut kõhe kõndida. Kambas liikudes ei olnud aga probleemi ja telefonide taskulambid olid kogu valgusallikaks, mida vaja läks.

«Kuulge, aga vaheaeg tuleb siiski päris vinge ju,» õhkas Meribel.

«Vaheaeg suva, aga praktikant on hiljem ka siin. Mis siis, kui ta on mingi imelik?» muretses Maria.

«Mis sellest? Meid on ju rohkem,» ei näinud Andres mingit probleemi.

«Jah, meie ning siis veel Ulrika ja Harri ka. Ta võib olla nii imelik, kui tahab, aga kogu kambast ta jagu ei saa,» vastas Sigrid raudse enesekindlusega, kuigi ka tema ise kahtles natuke. Ta ei saanud uute inimestega alati kõige paremini läbi, ja mis siis, kui too praktikant Agnes on ikkagi veider?

«Olgem ausad, isegi kui ta prooviks midagi imelikku teha, siis Anneli on siin, ta ei luba kellelgi endale pähe istuda,» lisas Meribel ning see lause muutis Sigridi enesetunde miljon korda paremaks. Tõsi, esiteks on meid rohkem, ja teiseks on meil Anneli.

Talli jõudes jäi neile kaminaruumis kohe silma võõras lillat värvi spordikott. Sigrid müksas Meribeli: «Kuule, see ongi vist selle praktikandi, Anna oma.»

«Agnese,» parandas Meribel.

Agnes ise pidi aga vist olema üleval Anneli korteris, sest tallikorrusel nad teda ei näinud. Ideaalse ajastusena, täpselt siis, kui kõigil olid riided vahetatud, aga enne, kui nad hobuste juurde suundusid, oli trepil kuulda sammukõminat.

«Hommikust,» tervitas Anneli reipalt. Tema kõrval seisis Sigridist kindlasti vanem, ent Annelist selgelt noorem tüdruk. Tundus aga, et praktikant on vähemalt sama kohmetu kui teda hindavalt vaatavad noored.

«No mis te vahite nüüd teda, nagu ta oleks mingi ilmaime?» põrutas Anneli. «Igal juhul. Siin nad siis on, Agnes. Ma juba enne rääkisin, aga saad nüüd näod ja nimed kokku viia. Andres, meie ainus kutt. Vähemalt selles seltskonnas, algajates on mõni veel ja neid näed hiljem. Siis meie kaks suka ja saapa paari. Esmalt Meribel ja Sigrid, need kaks seal. Ja siis Gerda ja Kaisa, ainult et Kaisa läks ratsutamise asemel vaheajaks päikese alla. Näed teda pärast vaheaega. Maria on seal ja ühel hetkel peaks ka Ulrika kohale jõudma, tema tunned ära selle järgi, et erinevalt nendest, kes siin sind suu lahti jõllitavad, on Ulrikal pisut rohkem kombeid.»

Nimetatud noogutasid, naeratasid või tõstsid veidraks viipeks käe. Maria pisut lahti vajunud suu klõpsas kinni.

«Agnes, nagu te loodetavasti oskate järeldada, on meie tore praktikant, kes on meie seltsis kuni jõuludeni. Ta just saabus, nii et pole talliga veel tutvuda jõudnud. Sigrid, Meribel ja Gerda, mis te arvate, kui võtaksite ta sappa ning näitaksite põhilised asjad ära? Andres ja Maria, olge head, pange oma hobused valmis. Mangole ja Piraadile ei teeks täna natuke pikem trenn liiga, nii et võite omapead alustada. Võtke asja lihtsalt, tehke korralikult sammu ja muud. Eks ma hoian ka teil silma peal. Meribel, Sigrid ja Gerda, teie liitute nendega siis, kui tallitiir tehtud,» jagas Anneli juhised kätte.

Maria ja Andres kadusid hetkega varustuseruumi suunas. Anneli suundus neile järele, jättes kolmiku koos Agnesega omapäi.

«Tere,» naeratas Agnes nüüd uuesti. Huvitaval kombel jättis ta nüüd, ilma Anneli kõrval olemata, ikkagi päris enesekindla mulje, mis Sigridil tuju natuke ära ajas. Seda meil küll vaja ei ole, et ta siin Anneli kõrval käsutama hakkaks!

«Gerda? Meribel? Sigrid?» kordas praktikant nimed üle.

Nüüd tundis Sigrid selget torget. Agnes oli tema ja Gerda sassi ajanud, kuidas see üldse võimalik saab olla? «Mina olen Sigrid, tema on Gerda.»