P, 5.02.2023

«Surmanuhtlus ja mürgisüst. Ajaloo kõige kiiremini ellu viidud kohtuotsus»

Linda Pärn
, raamatuportaali toimetaja
«Surmanuhtlus ja mürgisüst. Ajaloo kõige kiiremini ellu viidud kohtuotsus»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Chris Carter.
Chris Carter. Foto: Erakogu

Eesti keeles on ilmunud endise kriminaalpsühholoogi Chris Carteri krimiromaan «Krutsifiksimõrvad», mille tõlkis Ülle Jälle.

Kui mahajäetud majakesest Los Angelesi riigimetsas leitakse noore naise surnukeha, avastab mõrvauurija Robert Hunter end kohutavast korduvast luupainajast. Kahe paralleelse puidust tala külge riputatud alasti ohvrit on enne surma sadistlikul moel piinatud. Tema näonahk on maha nülitud – seda on tehtud siis, kui naine veel elus oli. Kaelal kuklapoolel on kummaline topeltrist – krutsifiksimõrvarina tuntud psühhopaadi signatuur. Ent see on võimatu, sest krutsifiksimõrvar tabati ja hukati kaks aastat tagasi. Kas tegemist on kopeerijaga? Või on mõeldamatu siiski tõsi? Kas tõeline mõrtsukas on ikka vabaduses, valmis taas alustama jõhkraid vägivaldseid tapatöid, valides ohvreid pealtnäha suvaliselt ja õrritades Robert Hunterit tabamatuks jäämisega?

Raamatu autor Chris Carter on üks Suurbritannia menukamaid kirjanikke. Carter töötas enne Los Angelesi kolimist aastaid kriminaalpsühholoogina ning vahetas seal ülikonna ja portfelli rebitud teksade, peapaelte ja elektrikitarri vastu. Nüüd elab ta Londonis ja on täiskohaga kirjanik.

Loe raamatust katkendit!

***

Chris Carteri, «Krutsifiksimõrvad».
Chris Carteri, «Krutsifiksimõrvad». Foto: Raamat

«Mis on? Mida sa näed?» küsis Garcia, astudes paarimehe poole, kes polnud ikka sõnagi lausunud. Hunter seisis paigale tardununa ja pärani silmi, põrnitsedes midagi, mis oli naise kaelale lõigatud, midagi, mida ta kunagi ei unusta.

Ajanud end kikivarvule, et üle Hunteri õla kiigata, nägi Garcia surnud naise kaela paremini, aga sellest polnud mingit abi. Ta polnud seda sümbolit kunagi varem näinud.

«Mida see tähendab?» küsis ta, lootes kelleltki vastust saada.

Vaikus.

Garcia nihkus lähemale. Sümbol meenutas kahte kohakuti pandud risti ‡, üks õigetpidi ja teine tagurpidi, aga ristpuud olid teineteisest kaugel, peaaegu vertikaalse posti otstes. Tema jaoks ei olnud sel mingit tähendust.

«On see mingi haige nali, kapten?» Hunter väljus viimaks oma tardumusest.

«Haige küll, aga mitte nali,» vastas kapten rangel häälel.

«Kas keegi räägiks minuga, kurat võtaks?» Garcia muutus kärsitumaks.

«Raisk!» pahvatas Hunter, lastes naise juustel tagasi õlgadele vajuda.

«Halloo!» Garcia vehkis kätega Hunteri nina all. «Ma ei mäleta, et oleksin hommikul nähtamatusetablette võtnud, nii et kas keegi palun ütleks mulle, mida kuradit see tähendab?» Ta ei suutnud ärritust varjata.

Hunteri jaoks oli tuba muutunud pimedamaks, õhk rõhuvamaks. Peavalu tagus aju nii, et mõelda oli raske. Ta hõõrus kipitavaid silmi, lootuses, et äkki on see ainult halb uni.

«Räägi oma paarimehele see lugu ära,» ütles kapten Bolter, nii et Hunteri meeled naasid hooga tuppa.

«Aitäh,» ütles Garcia, tänulik, et oli leidnud liitlase.

Hunter ei pööranud talle mingit tähelepanu. «Te ju teate, mida see tähendab, kapten?»

«Tean, mis mulje sellest jääb.»

Hunter tõmbas käega läbi juuste. «Ajakirjandus hullub sellest kuuldes,» jätkas ta.

«Esialgu ei kuule nad midagi. Ma hoolitsen selle eest,» kinnitas kapten talle, «aga sa pead välja uurima, kas see on õige asi.»

«Mis õige asi?» röögatas Garcia.

Doktor Winston segas vahele. «Tegelge oma asjadega edasi väljas. Pean poisid siia kutsuma, et nad saaksid asitõendeid otsima hakata. Ma ei taha selle peale rohkem aega raisata.»

«Kaua asitõendite kogumine aega võtab? Kui kaua aega läheb, enne kui me midagi teada saame?» küsis Hunter.

«Ma ei oska öelda, aga maja suurust arvestades suurem osa päevast, ehk isegi osa õhtust.»

Hunter tundis protseduurireegleid hästi. Teha polnud muud kui oodata.

«Saatke välja minnes kriminalistid sisse, eks?» sõnas doktor, minnes ohvri laiba poole.

«Jajah, teeme seda,» vastas Hunter, noogates Garciale, kes nägi ikka välja nagu eksinud poisike.

«Mitte keegi pole mulle veel sittagi rääkinud,» protesteeris paarimees.

«Tule. Kui sa mu auto juurde viid, räägime tee peal.»

Hunter heitis veel ühe pilgu postide külge seotud rüvetatud surnukehale. Raske oli ette kujutada, et vaid paar päeva tagasi oli see olnud energiline naine. Ta avas ukse ja astus toast välja, Garcia kannul.

Kui nad Garcia auto poole sammusid, tundus ta ikka üsna häiritud olevat. «Kus sinu auto on?» küsis Garcia oma Honda Civicu ust avades.

«Mis asja?» Hunteri mõtted olid mujal.

«Su auto? Kus see on?»

«Oh! Santa Monicas.»

«Santa Monicas! Kuramus, see on ju linna teises otsas.»

«Kas sul on muud tegemist?»

«Enam mitte,» vastas Garcia totakal ilmel. «Kuhu sa selle üldse jätsid?»

«Kas sa Hideouti baari tead?»

«Jah, tean. Mida kuradit sa seal tegid?»

«Ma ei mäleta,» vastas Hunter kergelt pead raputades.

«Siit Santa Monicasse sõitmiseks kulub umbes kaks tundi. Vähemalt on meil piisavalt aega rääkida.»

«Kaks tundi?» Hunter oli üllatunud. «Mis sul seal kapoti all on? Rollerimootor või?»

«Kas sa panid tähele, kui auklikud siinsed teed on? See on uus auto. Ma ei kavatse vedrustust ära lõhkuda, nii et kuni oleme kuumaastikult minema saanud, sõidame väga aeglaselt.»

«Mida iganes.» Hunter istus autosse ja kinnitas turvavöö. Ta vaatas maniakaalse korraarmastaja paradiisis ringi. Salong oli laitmatult puhas. Põrandal polnud krõpsukotte, mattidel ega istmetel polnud kohvi- ega sõõrikuplekke, mitte midagi.

«Kuramus, kollanokk, kas sa koristad autot iga päev?»

«Mulle meeldib puhas auto. Parem kui mõni sigala, eks ole?» Garcia tundis uhkust.

«Ja mis kuradi hais see on? Nagu ... kommilõhn.»

«Selle asja nimi on õhuvärskendi. Peaksid midagi sellist ka oma romu salongi riputama.»

«Kuule, mu autol pole midagi häda. Vana küll, aga tugev nagu kindlus. Mitte nagu need odavad välismaised autod.»

«See auto polnud odav.»

«Jajah,» vastas Hunter korraks naerdes. «Igatahes, muljet avaldav. Kas sa koristad ka kodusid? Beverly Hillsis on turgu küll, kui peaksid otsustama uurijatööst loobuda.»

Garcia ei teinud temast välja, käivitas mootori ja sõitis vana maja ette pargitud patrullautode vahelt läbi. Ta üritas hoida autot eemal tihedatest põõsastest, mis kitsast teed ääristasid, ja vandus, kui kuulis oksi autokeret kriipimas. Garcia sõitis algul aeglaselt, et auto vähem rappuks. Mõlemad olid peateele jõudmiseni vait.

Hunter oli Little Tujunga Canyon Roadil tihti sõitnud. Kui tahta lõõgastuda, on see imeline, südantsoojendavate vaadetega maantee.

«Nii, ma kuulan,» katkestas Garcia vaikuse. «Aitab sellest jamast. Mida kuradit see imelik sümbol ohvri kuklal tähendab? Sa oled seda ilmselgelt varemgi näinud, kui su reaktsiooni arvestada.»

Hunter otsis õigeid sõnu, kui kunagised pildid silme ette kerkisid. Ta kisub Garcia nüüd luupainajasse, mida ise unustada üritas.

«Kas sa oled kunagi kuulnud midagi krutsifiksimõrvarist?»

Garcia kergitas kulmu ja vaatas uurivalt Hunterit. «Nalja teed või?»

Hunter raputas pead.

«Jah, muidugi olen. Kõik LA-s on kuulnud krutsifiksimõrvarist. Kuramus, kõik kogu USA-s on kuulnud krutsifiksimõrvarist. Jälgisin seda juhtumit nii hoolikalt, kui sain. Mis siis?»

«Mida sa temast tead? Mida sa sellest juhtumist tead?»

«Kas sa üritad kiidelda?» küsis Garcia ebamugavust tundes naeratades, nagu oodates ilmselget vastust – seda ei tulnud. «Tõsiselt või? Sa tahad, et ma räägiksin sulle sellest juhtumist?»

«Minu meeleheaks.»

«Olgu,» vastas Garcia segaduses pead vangutades. «See oli arvatavasti sinu tähtsaim juhtum. Seitse jõledat mõrva kahe aasta jooksul. Mingi segane usufanaatik. Sina koos oma endise paarimehega tabasid ta poolteist aastat tagasi. Ta vahistati, kui ta LA-st minema sõita püüdis. Kui ma ei eksi, oli tal autos hunnik asitõendeid, ohvrite esemeid ja muud. Tema ülekuulamine ei võtnud kaua aega. Ta tunnistas kohe üles, eks?»

«Kust sa tema ülekuulamisest tead?»

«Ma olen ikkagi võmm, mäletad? Saame magusat siseinfot. Igatahes, ta sai surmanuhtluse ja mürgisüsti umbes aasta tagasi, ajaloo kõige kiiremini ellu viidud kohtuotsus. Isegi president sekkus, eks? Uudistes ainult sellest räägitigi.»

Hunter silmitses hetke paarimeest. Garcia teadis ajakirjanduses avaldatud lugu.

«Kas sa muud ei teagi? Kas sa tead, miks ajakirjandus teda krutsifiksimõrvariks kutsus?»

Nüüd oli Garcia kord paarimeest silmitseda. «Kas sa oled joonud?»

«Mõne tunni jooksul mitte,» vastas Hunter, vaadates tahtmatult kella.

«Jah, kõik teavad, miks. Nagu öeldud, oli ta usufanaatik. Arvas, et vabastab maailma patustest, või mingi säärane jura. Tead küll, prostituudid, narkomaanid, keda iganes see vaikne hääleke tema peas tappa käskis. Igatahes kutsuti teda krutsifiksimõrvariks, sest ta lõikas iga ohvri vasakule käele krutsifiksi.»

Hunter istus hetke vaikides.

«Oot-oot! Arvad, et see on kopeerija? Selle imeliku sümboli lõikamine naise kuklale. Kui järele mõelda, oli see krutsifiksi moodi,» sõnas Garcia Hunteri vihjest kinni haarates.

Hunter ei vastanud. Vaikus kestis paar-kolm minutit. Nad olid jõudnud Grand Canyon Roadile, mis oli luksuslik elurajoon Santa Claritas, ja nüüd nägid nad suuri maju, mille muru oli laitmatult pügatud. Hunteril oli hea meel olla tagasi tsivilisatsioonis. Autosid olid rohkem, kuna inimesed hakkasid tööle minema. Ta nägi ärimehi ja -naisi uksest välja astumas, ülikonnad-kostüümid seljas, valmis järjekordset päeva alustama. Esimesed päikesekiired puudutasid taevast, tõotas tulla jälle üks põrgulikult palav päev.

«Kui me juba krutsifiksimõrvadest räägime, siis kas tohib midagi küsida?» Garcia katkestas vaikuse.

«Lase tulla,» vastas Hunter tuimal häälel.

«Räägiti, et sina või su paarimees ei uskunud, et te tabasite tõelise mõrtsuka – ehkki tema autost leiti asitõendeid ja ta tunnistas süü üles. On see tõsi?»

Hunteri silme ette kerkisid ammused pildid tema ainsast ülekuulamisest niinimetatud krutsifiksimõrvariga.

Klõps ...

«Kolmapäev, 15. veebruar – 10.30. Uurija Robert Hunter alustab Mike Farloe ülekuulamist seoses juhtumiga 017632. Ülekuulatav on keeldunud advokaadist,» ütles Hunter vanamoelisesse kassettmakki ühes kaheksast röövi- ja mõrvagrupi hoone ülekuulamisruumis.

Hunteri vastas istus kolmekümne nelja aastane mees, kelle etteulatuv lõug oli kaetud kolmepäevase habemetüükaga ja tumedad silmad olid külmad nagu jää. Ta hakkas kiilanema ja need vähesed mustad juuksed, mis alles olid, olid hõredad ja üle pea kammitud. Raudus käed olid laial metall-laual tema ja Hunteri vahel, peopesad allapoole pööratud.

«Olete kindel, et ei taha advokaati?»

«Issand on minu karjane.»

«Olgu pealegi. Teie nimi on Mike Farloe, on nii?»

Mees tõstis pilgu raudus kätelt ja vaatas Hunterile silma. «Jah.»

«Ja teie aadress on Sandoval Street 5 Santa Fes?»

Mike oli kummaliselt rahulik inimese kohta, keda ootab süüdistus mitmes mõrvas. «Seal ma elasin jah.»

«Elasite?»

«Ma elan ju edaspidi vanglas, eks, uurija? Vähemalt natuke aega.» Mehe hääl oli tuhm ja ühtlane.

«Kas te tahate vangi minna?»

Vaikus.

Hunter oli mõrvarühma parim ülekuulaja. Tema teadmised psühholoogiast võimaldasid tal kahtlusalustelt välja meelitada äärmiselt väärtuslikku infot, vahel koguni ülestunnistusi. Ta oskas lugeda kahtlusaluse kehakeelt ja reetlikke liigutusi nagu reklaamtahvlit. Kapten Bolter tahtis Mike Farloelt kätte saada iga viimasegi infokillu – Robert Hunter oli tema salarelv.

«Kas mäletate, kus te viibisite eelmise aasta 15. detsembri õhtul?» Hunter viitas õhtule enne krutsifiksimõrvari viimase ohvri leidmist.

Mike vahtis endiselt talle otsa. «Mäletan küll ...»

Hunter ootas mõne sekundi ülejäänud vastust. Midagi ei tulnud.

«Ja kus te olite?»

«Tööd tegin.»

«Ja millega te tegelete?»

«Koristan linna.»

«Te olete prügivedaja?»

«Jah, aga ma töötan ka meie lunastaja Jeesus Kristuse heaks.»

«Mida te teete?»

«Koristan linna,» kordas Mike rahulikult. «Vabastan linna räpast – patustest.»

Hunter tundis, kuidas kapten Bolter oma toolil teisel pool põhjapoolsele seinale kinnitatud kahepoolset peeglit niheleb.

Hunter masseeris parema käega kaela. «Hästi, aga ...» Ta lappas pabereid, mis tal kaasas olid. «... 22. september. Kas te mäletate, kus te sel õhtul viibisite?»

Scott oli väikeses jälgimisruumis segaduses. «22. september? Mis kurat siis juhtus? Sel kuupäeval ega selle läheduses ei leitud ühtki ohvrit. Mida põrgut Hunter teeb?»

Seitse krutsifiksimõrvade kuupäeva olid Scottile ajju sööbinud ja ta oli kindel, et ka Hunter teab neid peast, märkmeid kontrollimata.

«Las ta teeb oma tööd. Ta teab, mida teeb.» Vastajaks oli doktor Martin, ülekuulamist jälgiv politseipsühholoog.

«Sama. Tegin täpselt sama asja,» vastas Mike veendunult. Tema vastus oli kõigile vaatlusruumis viibijatele üllatus.

«Mis asja?» pobises Scott. «Kas me ei tea siis kõiki ohvreid?»

Kapten Bolter kehitas vaid õlgu.

Hunter oli jälginud Mike Farloe reaktsioone, püüdes saada aimu tema mõtetest, tabada reetlikke liigutusi. Käitumispsühholoogias õpitu käskis tal jälgida Mike’i silmade liikumist – üles ja vasakule tähendas, et ta kasutab visuaalset konstruktiivset ajukoort, püüdes tekitada seal kujutluspildi, mida varem olemas polnud, selge viide valetamisele. Üles ja paremale tähendas, et ta otsib mälust visuaalselt meelde jäänud pilte, rääkides ilmselt tõtt – ent mitte mingit liikumist polnud, silmad olid nagu surnul.

«Kas te saaksite rääkida neist asitõenditest, mis teie autost leiti? Kuidas te need saite?» küsis Hunter, pidades silmas passi, juhiluba ja haigekassakaarti, mis olid leitud paberkotist Mike Farloe 1992. aasta roostes Oldsmobile Custom Cruiseri varurehvi august. Kõik need kuulusid erinevatele ohvritele. Pagasiruumist leidis politsei ka veriseid kaltse. Veri klappis kolme ohvri DNA-ga.

«Ma sain need patustelt.»

«Patustelt?»

«Jah ... ärge mängige lolli, uurija, te teate, mida ma silmas pean.»

«Võib-olla ei tea. Äkki selgitate?»

«Te teate, et maailma ei loodud sellisena.» Esimene emotsioon Mike’ilt – viha. «Iga päeva iga sekund sooritatakse uus patt. Iga päeva iga sekund näitame me üles lugupidamatust ja ükskõiksust seaduste suhtes, mis anti meile kõige kõrgema võimu poolt. Maailm ei saa niimoodi jätkata, issandale lugupidamatust osutades, tema sõnumit eirates. Keegi peab neid karistama.»

«Ja see keegi olete teie?»

Vaikus.

«Minu meelest on need ohvrid tavalised inimesed, mitte mingid suured patused.»

«Sellepärast, et teie silmad on kinni kleebitud, uurija. Teid pimestab selle linna kõnts sedavõrd, et te ei näe enam korralikult. Mitte keegi teist ei näe. Prostituut, kes müüb oma keha sularaha eest, levitades haigusi kogu linnas.» Hunter teadis, et Mike räägib teisest ohvrist. «Advokaat, kelle ainsaks eesmärgiks elus oli kaitsta sitakottidest uimastiärikaid, et oma liiderlikku elu elada. Moraalilage isik.» Viide viiendale ohvrile. «Elunautija, kes meestega keppides tippu jõudis ja kellele kõlbas iga munn, peaasi, et sammu ülespoole liiguks ...» Kuues ohver. «Nad pidid selle eest maksma. Nad pidid teada saama, et jumala seadustele niisama lihtsalt selga ei keerata. Nad pidid saama õppetunni.»

«Ja kas te seda tegitegi?»

«Jah ... ma teenisin issandat.» Viha oli kadunud. Mike’i hääl oli sama süütu kui lapse naer.

«PSÜHHOPAAT.» Seda ütles Scott vaatlusruumis.

Hunter kallas endale alumiiniumkannust laual klaasi külma vett.

«Kas te soovite vett?»

«Tänan, ei, uurija.»

«Midagi muud ehk? Kohvi, suitsu?»

Farloe raputas vaid pead.

Hunter ei saanud Mike Farloest endiselt sotti. Tolle hääletoon ei muutunud, ta ei teinud äkilisi liigutusi, näoilme ei teisenenud. Silmad olid kalgid, ilma igasuguse emotsioonita. Käed olid paigal. Laubal ega kätel polnud higi. Hunter vajas rohkem aega.

«Kas te usute jumalat, uurija?» küsis Mike rahulikult. «Kas te palute jumalalt pattude andeksandmist?»

«Ma usun jumalat. Ma ei usu mõrva,» vastas Hunter rahulikult.

Mike Farloe pilk püsis Hunteril, nagu oleksid rollid vahetunud, nagu oleks tema see, kes püüab Hunteri reaktsioone mõista. Hunter kavatses järgmise küsimuse esitada, kui Farloe temast ette jõudis. «Uurija, jätame jama ja asume asja kallale. Küsige, mida te küsida tahate. Küsige, ja te saate vastuse.»

«Ja mis see siis on? Mida ma teilt siis küsida tahan?»

«Te tahate teada, kas mina sooritasin need mõrvad. Te tahate teada, kas mina olen see, keda kutsutakse krutsifiksimõrvariks.»

«Olete või?»

Farloe pööras esimest korda pilgu mujale. Nüüd püsis see kahepoolsel peeglil põhjapoolses seinas. Ta teadis, mis teisel pool toimub. Ootusärevus vaatlusruumis oli jõudmas kriitilisse punkti. Kapten Bolter võinuks vanduda, et Farloe vaatab talle otsa.

«Ma ei võtnud endale seda nime, selle andis meedia.» Farloe vaatas taas Hunterit. «Aga jah, mina vabastasin need hinged nende patuelust.»

«Kuramus ... saime ülestunnistuse.» Kapten Bolter suutis vaevu elevust talitseda.

«Jah, pagan võtaks! Ja Hunteril kulus selleks vaid kümme minutit. Tubli poiss,» lisas Scott muiates.

«Kui teie olete krutsifiksimõrvar, siis valisite te ise selle nime,» jätkas Hunter. «Te märgistasite ohvrid. Te valisite selle sümboli.»

«Nad pidi kahetsema. Issanda sümbol vabastas nende hinged.»

«Aga teie pole jumal. Teil pole võimu kedagi vabastada. Sa ei tohi tappa. Kas see pole mitte üks kümnest käsust? Kas inimeste tapmine ei tee ka teist patust?»

«See pole patt, kui seda tehakse jumala nimel. Ma tegin jumala tööd.»

«Miks? Kas jumal oli sel päeval haiguslehel? Miks peaks jumal paluma teil enda nimel tappa? Kas jumal ei peaks mitte olema armulik olend?»

Farloe lubas endal esimest korda kergelt muiata, paljastades suitsetamisest kollased hambad. Teda ümbritses mingi kurjus. Midagi teistsugust, peaaegu ebainimlikku.

»See tüüp tekitab mulle külmavärinaid. Kas me ei peaks ülekuulamisele lõpu tegema? Ta ju tunnistas üles, tema tegi seda, kogu lugu,» ütles Scott selgelt ärritunult.

«Veel mitte, andke talle mõni minut aega,» vastas doktor Martin.

«Mina igatahes lasen jalga. Olen piisavalt kuulnud.» Scott avas ukse ning astus röövi- ja mõrvagrupi hoone kolmandal korrusel kitsasse koridori.

Hunter võttis paberilehe, kritseldas sellele midagi ja lükkas üle laua Farloe ette. «Kas te teate, mis see on?»

Farloe pilk liikus mööda paberit. Ta põrnitses seda umbes viis sekundit. Silmade liikumise ja peaaegu märkamatult kipra tõmbunud lauba järgi taipas Hunter, et mehel pole aimugi, mida see joonistus tähendab. Ta ei saanud vastust.

«Nii. Ma küsin siis järgmist ...»

«Aitab küsimustest,» segas Farloe vahele. «Te teate, mida ma teinud olen, uurija. Olete mu kätetööd näinud. Olete kuulnud, mida kuulda tahtsite. Rohkem küsimusi pole vaja. Olen kõik ära öelnud.» Farloe sulges silmad, pani käed kokku ja hakkas sosinal palvetama.

«Jah, see on tõsi. Ma ei uskunud, et ta on krutsifiksimõrvar,» vastas Hunter viimaks olevikku tagasi tulles Garcia küsimusele.

Ehkki kell oli alles kuus läbi, oli juba soe. Hunter vajutas aknanuppu ja aken tema kõrval vajus lahti. Nüüd oli väljas Santa Clarita luksuslike häärberite asemel liiklusmüra, kui nad mööda San Diego kiirteed sõitsid.

«Kas panen konditsioneeri tööle?» küsis Garcia, näperdades midagi armatuurlaual.

Hunteri auto oli vana Buick ja sel polnud uute autode luksuslikke lisasid. Ei olnud konditsioneeri, katuseluuki, elektriaknaid ega -peegleid, aga see oli Buick, puhas Ameerika muskelauto, nagu Hunter selle kohta öelda tavatses.

«Ei. Mulle meeldib LA looduslik reostatud õhk – sellest paremat pole.»

«Miks sa arvasid, et tabasite vale mehe? Te ju leidsite tema autost asitõendid, lisaks tunnistas ta mõrvad üles. Mida sa veel ootasid?» küsis Garcia jätkates krutsifiksimõrvari teemadel.

Hunter kallutas pea avatud akna poole, lastes õhul läbi juuste tuhiseda. «Kas sa teadsid, et me ei leidnud ühestki seitsmest kuriteopaigast mingeid asitõendeid?»

«Kuulsin jutte, aga arvasin, et te lihtsalt ei taha üleliia infot avaldada.»

«See on tõsi. Scott ja mina käisime need kuriteopaigad hoolega läbi, kriminalistid samuti. Me ei leidnud midagi – ei sõrmejälgi, juuksekarvu, kangakiude ... mitte midagi. Kuriteopaigad olid nagu tühjaks imetud.» Hunter vaikis, lastes tuulel taas näkku puhuda. «Kaks aastat ei teinud mõrtsukas ühtki viga, ei jätnud midagi maha, ei eksinud ... ta oli nagu kummitus. Meil polnud midagi, ei juhtlõngu, suunda ega ka aimu, kes mõrtsukas olla võiks. Ja äkki jääb ta vahele, kogu see kraam autos? See ei olnud loogiline. Kuidas, kurat, saab üks ajaloo kõige põhjalikumaid mõrtsukaid järsku kõige hooletumaks muutuda?»

«Kuidas te ta tabasite?»

«Anonüümne telefonikõne mõni nädal pärast seitsmenda ohvri leidmist. Keegi oli näinud kahtlast autot, mille pagasiruumi luugil tundusid olevat vereplekid. Helistaja oli jõudnud numbrimärgi kirja panna ja auto peeti kinni LA äärelinnas.»

«Mike Farloe?»

«Just, ja tema auto pagasiruum oli nagu meie juurdluse jõulud.»

Garcia kortsutas kulmu. Ta hakkas Hunterist aru saama. «Jah, aga mitmed tuntud kurjategijad on just nii vahele jäänud, liiklusrikkumise või mingi muu tühise eksimuse tõttu. Võib-olla oli ta põhjalik kuriteopaigas, aga lohakas kodus.»

«Seda ma ei usu,» vastas Hunter pead raputades. «Ta ütles mulle kogu ülekuulamise aja uurija.»

«Ja mis siis?»

«Krutsifiksimõrvar helistas mulle mitu korda mobiilile ja andis teada järgmise ohvri asukoha, nii me nad leidsimegi. Mina olin ainuke, kellega ta suhtles.»

«Miks sina?»

«Ei saanudki teada, aga iga kord kasutas ta telefonis minu eesnime, ütles alati Robert, mitte uurija.» Hunter vaikis. Ta kavatses Garciale aatompommi sülle visata. «Aga pöördepunktiks oli see, kui ma küsisin ohvrite kätele lõigatud krutsifiksimärgi kohta. Farloe võttis selle teatud mõttes omaks, ütles, et issanda sümbol suudab nad vabastada või midagi sarnast.»

«Noh, ta oli usufanaatik. Milles asi?»

«Näitasin talle joonistust sellest sümbolist, mida kasutas krutsifiksimõrvar, ja olen kindel, et ta ei tundnud seda ära.»

«Ta ei tundud krutsifiksi ära?» Garcia kergitas kulme.

«Krutsifiksimõrvar ei lõiganud kunagi krutsifiksi ohvrite vasakule käele. See oli lugu, mille me meediale rääkisime, et vältida kopeerijaid, tähelepanuotsijaid.»

Garcia hoidis ootusärevalt hinge kinni ja tundis, kuidas mööda selgroogu kulgeb ebameeldiv värin.

«Krutsifiksimõrvar lõikas kummalise sümboli, mis meenutas kahte krutsifiksi, mille üks ots oli ülespoole ja teine allapoole, ohvrite kuklale.» Hunter osutas oma kuklale. «See oli tema õige märk.»

Hunteri sõnad olid Garciale täielikuks üllatuseks. Ta meenutas vanas puumajas nähtut. Naise surnukeha. Nülitud nägu. Märgistus kuklal. Krutsifiksimõrvari sümbol. «Mis asja? Sa teed vist nalja.» Garcia vaatas korraks Hunteri poole.

«Jälgi teed!» Hunter nägi, et fooris süttis punane tuli. Garcia pööras pilgu kohe teele ja vajutas pidurit, nii et Hunter paiskus ettepoole nagu torpeedo. Turvavöö hoidis teda kinni ja virutas tagasi vastu istme seljatuge, pea nõksatas tugevasti taha ja tabas peatuge.

«Kuramus! Pea hakkas jälle valutama. Tänan väga,» porises ta, hõõrudes meelekohti mõlema käega.

Garcia ei mõelnud paarimehe peavalule. Hunteri sõnad kajasid alles kõrvus. «Mida sa siis öelda tahad? Et keegi sai teada krutsifiksimõrvari tegeliku märgistuse ja kasutab seda?»

«Vaevalt. Seda teadsid vaid üksikud inimesed. Mõned meist mõrvarühmas ja doktor Winston. Varjasime kogu informatsiooni mõrtsuka kohta hoolega. See sümbol, mida me täna nägime, on täpselt samasugune.»

«Raisk, kas sa tahad öelda, et ta on surnuist tõusnud või?»

«Tahan öelda seda, et Mike Farloe ei olnud krutsifiksimõrvar, nagu ma algusest peale kahtlustasin. Mõrtsukas on endiselt vabaduses.»

«Aga ta tunnistas üles. Miks, pagan, ta seda tegema pidi, kui teadis, et saab surmasüsti?» küsis Garcia peaaegu karjudes.

«Võib-olla ihkas mõrtsuka kuulsust. Ma ei tea. Olen kindel, et Mike Farloe oli vaimselt haige inimene ja usufanaatik, aga mitte see, keda meie otsisime.»

«Aga kuidas siis kõik need asitõendid tema autosse sattusid?»

«Ma ei tea. Arvatavasti lavastati süüdi.»

«Lavastati? Aga teda oleks saanud süüdi lavastada ainult krutsifiksimõrvar ise.»

«Just.»

«Ja miks praegu? Miks ta tagasi on?»

«Püüan seda ise ka välja mõelda,» vastas Hunter.

Garcia istus liikumatuna ja vahtis Hunterit. Ta vajas asja seedimiseks aega. See selgitas Hunteri reaktsiooni, kui too naise kuklale lõigatud sümbolit nägi. Kas võib olla tõsi, et krutsifiksimõrvarit ei saadudki kätte? Kas ta oli ikka vabaduses? Kas riik oli saatnud surma vale inimese? Pärast Mike Farloe süüdimõistmist tapmised lakkasid, mis viitas sellele, et tema oligi olnud krutsifiksimõrvar. Isegi Hunter oli seda uskuma hakanud.

Nad istusid vaikuses. Hunter lausa tunnetas, kuidas Garcia seda uut infot analüüsida üritab, püüab mõista, miks keegi tunnistas üles kuriteod, mida ta ei sooritanud.

«Kui see on õige asi, saame varsti teada,» sõnas Hunter.

«Tõesti? Kuidas? Kuidas me teada saame?»

«Esiteks, kui tegemist on sama mõrtsukaga, ei leia kriminalistid midagi, järjekordne täiesti puhas kuriteopaik ... Roheline tuli.»

«Mis asja?»

«Foorituli on roheline.»

Garcia lükkas Hondale käigu sisse ja andis gaasi. Kumbki ei öelnud sõnagi, kuni nad jõudsid Santa Monicasse.

Hideouti baar asus West Channel Roadi rannapoolses otsas. Santa Monica rand jäi teisele poole teed, nii et Hideout oli üks populaarsemaid ajaveetmiskohti Westside Regionis. Garcia oli seal korra käinud. Hõljuvad kardinad eraldasid mereteemalist baariala peasaalist, mis oli kaunistatud Santa Monica piltidega 1920. aastatest. Teisel korrusel oli privaatsaal, mis avanes madala seljatoega toolidega tagumisele terrassile. See oli nooremate inimeste seas väga populaarne koht ja kindlasti mitte selline, kus Garcia Robert Hunterit ette kujutaks.

Hunteri auto seisis baari ukse lähedal. Garcia parkis selle taha.

«Tahaksin selle maja pärast kriminalistide lahkumist uuesti läbi vaadata. Mis sa arvad?» küsis Hunter taskust autovõtmeid otsides.

Garcia ei suutnud talle otsa vaadata.

«Jou! Kollanokk, on kõik hästi?»

«Jajah. Hästi on,» vastas Garcia viimaks. «Jah, hea mõte.»

Hunter astus läikivast Hondast välja ja avas oma vana logu Buicki ukse. Mootorit käivitades oli tal peas vaid üks mõte.

See ei peaks olema Garcia esimene juurdlus.

Märksõnad
Tagasi üles