/nginx/o/2018/06/27/7924619t1hb3d4.jpg)
Laura Ingalls Wilderi «Väike maja suures metsas» on esimene raamat klassikalises sarjas, mille autor kirjutas omaenda lapsepõlve põhjal. Kui see ei tule tuttav ette, oled kindlasti kuulnud kolmandast osast - «Väike maja Preerias». Ma ise pole seda ei lugenud ega näinud ja kuna eelistan kronoloogilist järjestust, siis alustasin seda sarja algusest, kus ei ole mingit preeriat, on väike maja paksu metsa sees, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.
/nginx/o/2023/01/20/15090028t1h0e20.jpg)
1872, Wisconsin, Ameerika. Laura on 5-aastane tüdruk, kes elas koos ema, isa, vanema õe Mary ja pisikese õe Carriega väikeses hallis palkmajas keset metsa. Asunikuperel leidus iga päev toimetamist. Esmaspäevast laupäevani rabati, et toit laual oleks ja katus peakohal, ning pühapäevad olid jumala päralt. Vahel leidus hetk ka linna või külla sõitmiseks ja pidustusteks.
«Väike maja suures metsas» on huvitav lugemine hoopis teistsugusest ajast ja elust. Laura kogemused on hästi lihtsalt kirja pandud, aga annavad üllatavalt hea ülevaate, milline oli argielu ja millised pidulikumad päevad. Toimetused sõltusid väga valitsevast aastaajast. Suur osa jutustusest keerleb ümber toidu hankimise ja valmistamise - kuidas suitsutatakse talveks liha, kuidas tehakse vahtrasiirupist suhkrut, kuidas suvel tuleb lihata läbi ajada, kuidas metsast leitakse mesipuu, kuidas võetakse ette juustu tegemine. Metsas elamise võluks on naabrid - karud. Neid kohtumisi kirjeldab kirjanik eriti värvikalt. Kindlasti loen sarja edasi!