Kas nad tõugati servani... või üle serva?

Foto: Shutterstock

Matt Brolly «Louise Blackwelli» sarjas on ilmunud uus põnevik «Vabalangus».

Vaikses Weston-super-Mare’i rannikulinnas leitakse kaljujalamilt laip. Sama juhtus väga sarnasel moel kõigest mõni kuu tagasi ja uurija Louise Blackwell ei usu, et tegu oleks kokkusattumusega. Laiba kõrvalt leiab ta hüvastijätukirja, milles kordub eelmise hüppaja kasutatud fraas «surm pole veel kõik».

Louise on veendunud, et meeleheitlike enesetappude taga peab olema niiditõmbaja, aga kui paljud peavad veel surema, enne kui ta tema isiku ja kavatsused välja selgitab? Suutmata õieti keskenduda, kuna ta vend on koos tütrega teadmata suunas kadunud, teeb Louise viimaks siiski kauaoodatud läbimurde, kui kolmas hukkunu juhatab ta sarmika sektiliidri jälgedele. Kahtlusalune on politseil küll silmapiiril, kuid paraku kehtib sama ka vastupidi.

Kas olukorras, kus asitõendeid napib ja surnute arv kasvab, suudab Louise tapja hukutava missiooni peatada, või pistab ta seekord rinda alistamatu vastasega?

Loe raamatust katkendit!

***

Matt Brolly, «Vabalangus». Foto: Raamat

Uurija inspektor Louise Blackwell parkis auto ja jooksis koolimajja, kus paks metallvärav ta hoo jalamaid peatas. Emily ootas sees, näoke aknast välja piilumas nagu vangil. Ainsana majja jäänud õpetaja kortsutas kulmu, kui Louise’i uksest sisse sumistas.

«Louise Blackwell, Emily tädi. Vabandust, et mul nii kaua läks, aga pidin Westonist kohale sõitma.» Louise vaatas Emily poole, kes istus toolil, jalg üle põlve ja käed rinnal risti. Vennatütar vastu ei naeratanud. Pilk surmtõsiselt maas ja nutuvõru ümber suu.

«Küllap võetakse teiega homme uuesti ühendust,» vastas õpetaja ning hoidis nende ees ust lahti. «Nägemist, Emily, homme näeme,» lisas ta, kui Emily uksest välja löntsis.

«Tšau, kullake,» ütles Louise. «Vabandust, et mul nii kaua aega läks. Lähme sööma?»

Emily hoidis pilku varvastel ja õõtsutas end ühe koha peal. «Kus issi on?»

Louise kükitas, et tüdrukule otsa vaadata. Jaoskonda oli tulnud kõne, et tema vend Paul polnud neljakümne minuti eest lapsele järele ilmunud. Siis oli Louise helistanud oma vanematele, kes elasid lähedal, aga kõne läks otse kõneposti, seega oli Louise sunnitud Westonist mööda M5-kiirteed kohale kihutama. Emily oli kõva juurikas, aga seekord punetasid tal silmad ja üks pisar pääses vasakule põsele voolama. Louise kaalus valetamist, kuid Emily vääris enamat. «Arvan, et temaga on kõik korras, jäi lihtsalt hilja peale.»

«Kas ta on jälle purjus?»

Louise krabas tüdruku enda vastu, süda murtud küsimusest, mis oli viieaastase kohta nii kohatult täiskasvanulik. «Temaga on kindlasti kõik korras, kullake.» Tüdruku keha vappus ta käte vahel ning Louise ei soovinud sugugi esimest korda, et suudaks last kaitsta selle kõige eest, mis tema lühikese elu jooksul juhtunud oli.

Paulil polnud ka esimene kord nii käituda. Emily ema Dianne suri kolm aastat tagasi pärast lühikest võitlust vähiga. Sündmuste kiirus oli kõiki jalust rabanud ning kõige rängemalt mõjusid need mõistagi Paulile. Joomine läks alles eelmisel aastal käest ära ja viimase poole aasta jooksul oli vend end kätte võtnud, nagu Louise arvas, kuid kolm nädalat tagasi, Dianne’i surma-aastapäeval, algasid jamad uuesti.

Louise süüdistas ennast, et lasi asjadel üldse nii kaugele minna, kuid venda see vastutusest ei vabastanud. Louise oleks tahtnud Pauli üles otsida ja välja laduda, mida ta tema tegudest arvab, aga Emilyga koos polnud see mõeldav.

Autos valis ta jälle vanemate numbri.

«Hei, Lou,» vastas ema kõnele. «Vabandust, me käisime papsiga väljas ja saime alles nüüd su sõnumid kätte.»

Louise hammustas keelde, tahtes küsida, miks nad mobiile sees ei hoidnud. «Emily on minuga,» sõnas ta. «Me läheme sööma.»

«Tšau, Emily.»

«Tšau, vanaema.»

Louise tõmbas auto teeveerde, et kõne kõlarirežiimilt maha võtta. Ta ronis autost välja ja sulges vaikselt ukse. «Te peate Pauli poole minema.»

«Paps on juba teel.»

«See ei või nii jätkuda, ema,» manitses Louise poolihääli, võideldes pisaratega.

«Ma tean, kallis, ma tean. Too Emily meie juurde, kui olete söömas ära käinud. Mul on talle mõned riided varuks, nii et ta võib praegu meie pool elada.»

Vanemad leidsid Pauli probleemidele alati ajutisi lahendusi. Paul keeldus igasugustest abipakkumistest ja eitas oma olukorda täielikult. Kunagi oli ta aga pühendunud abikaasa ning Dianne’iga koos oli Louise’i arvates olnud kõige õnnelikum aeg tema elus. Pärast Emily sündi poputas ta last narruseni ja kuigi ta ei lakanud naise surma järel tütart armastamast, tundus, nagu meenutaks laps talle pidevalt kadunud abikaasat. Louise oli kindel, et vend ei teeks Emilyle teadlikult eales midagi halba, kuid Paul ei taibanud, millist kahju ta juba praegu lapsele tekitab.

Louise viis vennatütre Pizza Expressi. Ta ei hakanud tüdrukule peale käima, vaid lasi tal olla ja vaikuses süüa. Isa saatis sõnumi, et oli Pauli korterist leidnud. Too oli peatäit välja maganud, aga nüüd juba meelemärkusel. Louise ütles Emilyle, et issiga on kõik kombes, kuid jättis detailid enda teada. Tüdruk naeratas korraks, sulanud juustuniit suust venimas. Mida Louise oleks võinudki talle öelda? Vaatamata küsimusele, kas tema isa on purjus, oli Emily siiski liiga väike, et hakata talle seletama, et isa vajab abi või et ta käitub nii ainult selle pärast, mis tüdruku emaga juhtus. Ta oli niigi palju kannatanud. Taas valdas Louise’i kihk tüdruk kaasa haarata ja ta selle kõige keskelt minema viia.

Magustoidust Louise ei hoolinud, Emily sõi aga kastmete ja lisanditega plombiiri. «Sa jääd täna vanaema poole ööseks. Sobib?»

Emily noogutas. «Issi on haige, eks?» küsis ta.

Louise ei osanud arvata, kas tüdruk kommenteerib isa tänast pohmelli või üleüldist vaimset seisundit, kuid ei hakanud täpsustust küsima. «Temaga saab kõik korda, aga täna oleks tal parem üksi olla. Vanaema pool on ju lõbus, eks?»

«Kas sina jääd ka ööseks sinna?» uuris Emily lootusrikkalt ja naeratas pärast seda esimest korda siiralt, kui Louise ta eelkoolist peale võttis.

***

Vanemate poole jõudnud, jooksis Emily vanaema käte vahele. Ema heitis Louise’ile pilgu, kui lapselast kõvasti kallistas. Tal olid silmad paistes, justkui poleks ta korralikult maganud. «Paps on toas,» ütles ta.

Louise’i isa tammus elutoas edasi-tagasi. Hilistes kuuekümnendates endiselt jässakas ja tugev, oli Danny Blackwell armsaim mees, keda Louise oli kunagi kohanud. Lapsena oli ta oma papsi idealiseerinud, tehes tõenäoliselt karuteene kõigile oma täiskasvanuea suhetele. Ta polnud veel kohanud kedagi, kes suudaks isa seatud latist üle hüpata, kuigi teadis, et võrdlus polnud just õiglane ning et tõenäoliselt püüab ta end vaid kaitsta ega annagi endale võimalust kellelegi jäägitult pühenduda.

Louise nägi isa haruharva vihasena, aga praegu ta seda ei varjanud. «Kuidas tal oli?» küsis Louise.

Isa lõpetas tammumise. Ta polnud tütre saabumist tähele pannudki ja jõllitas teda nüüd hetkelises segaduses. «Ei saanud sõnagi suust. Haises nagu tõhk. Pobises midagi teisipäevase hommikusöögi kohta kohalikus pubis ja laual seisis poolik viskipudel. Vedasin ta külma vanni, aga selle peale ei teinud ta teist nägugi. Ma tean, et tal pole lihtne olnud, Louise, aga ta on ikka üks isekas väike sitapea. Kuidas kurat ta võib Emilyle niimoodi teha?»

«Saan aru, paps, saan aru.»

«Mis ma teha saan? Ma ei oska kuidagi aidata.» Isa vajus diivanile kössi ja nägi kõvasti vaeva, et emotsioone vaos hoida.

«Papi!» hõikas Emily tuppa joostes.

Louise’i isa äigas käega üle silmade, kui lapselaps ligi lippas. «Kulla laps,» ütles ta ja sirutas käed tüdrukule vastu.

Louise läks kööki ja pani veekeetja tööle.

«Ega see vist kõlbaks, kui ma midagi kangemat võtaksin?» küsis ema ja kergitas kulmu.

«Emps,» ütles Louise ja vangutas pead. Emal oli alati must huumorimeel olnud ja ta pööras tavaliselt esimesena halva olukorra naljaks.

Nad jõid koos teed ja muigasid Emily kilgete peale, kui too vanaisaga müras, kumbki põhiteemat vältides. «Kuidas siis mere ääres elatakse kah?» küsis ema.

«Järjest paremini. Nüüd tuli päike ka välja.»

«Mõnd mahlasemat juhtumit ka on?»

Seda küsis ta vaid viisakusest. Ema oli alati Louise’i politseitööd toetanud ja tundis tütre üle uhkust, kuid ei tahtnud tegelikult üksikasju kuulda ega Louise’i ameti sisuga silmitsi seista.

«Ma pean varsti tagasi minema, aga me peame enne rääkima sellest, mis täna juhtus. Tead, et koolil on õigus lastekaitsesse helistada? Kujuta ette, kui nad praegu Pauli poole sisse sajaksid. Emily võidaks lastekodusse panna.» Louise’i kõri nöörisid pisarad ja ta pidi imestama, millist häda tema puuduv vend suutis külvata.

Ema aga naeratas. Väliselt ei paistnud teda kunagi miski häirivat, ent Louise teadis, et lähedasi tabanud mured vaevasid teda väga. Tema oli Dianne’i viimasel elunädalal ja traumeerival leinaajal tugevaks jäänud. Ta oli peret aastaid koos hoidnud, samas kui Paul end pudelisse uputas. Kuigi Louise seda harva välja ütles, oli tal vedanud, et vanemad nii head eeskuju andsid. «Su paps ja mina oleme seda asja arutanud ja otsustanud, et vaatame järgmised kuud kuni suvevaheaja lõpuni ise Emily järele.» Need sõnad tõi ta kuuldavale trotsiga, mis andis mõista, et Louise ei tohi vaielda.

«Kas olete seda Pauliga ka arutanud?»

«Veel mitte.»

«Ma ei usu, et ta nõusse jääks.»

«Tal pole valikut. Nagu sa ütlesid, sekkub lastekaitse varem või hiljem, ja isegi su vend pole nii loll, et riskiks Emilyst ilma jäämisega.» Ema tuli lähemale ja sirutas käe tema oma järele. «Kuule, ma ei mõelnud niimoodi. Su vend pole loll, kaugel sellest, aga ta pole hetkel võimeline isegi ennast aitama. Ma räägin temaga ja selgitan, et nii oleks kõige parem. Loodetavasti annab see talle vajaliku võmmu tagumikku. Me juba ütlesime, et hangime talle abi, ja homme räägime sellest uuesti.» Louise sulges

silmad ja hingas nina kaudu sügavalt sisse. «Ta tapab ennast, Lou. Su suur vend tapab ennast ja me peame teda aitama.»

«Oh, ema,» ütles Louise ja haaras ta käte vahele, häirituna ema keha kergusest; ema kaelal oli tuttav lavendlilõhn.

Piinlikkust tundes lükkas ema ta õrnalt eemale. «Kas sa ...»

«Ma teen nii palju, kui saan. Püüan iga nädalavahetusel siin käia, õhtuti abiks olla.»

«Arvad, et pead meid valvama või?» tögas ema muigvelsui. «Arvad, et käime papsiga igal õhtul peol?»

«Ei käi siis või?» pistis Louise vastu ja teeskles üllatust.

«Aitäh pakkumast ja me võtame su abi tänuga vastu, kui vaja, aga ma tahtsin tegelikult küsida, kas räägiksid Pauliga. Mitte täna, aga lähimatel päevadel. Ütle, et toetad meie otsust ja üritad talle abi hankida.»

Louise kahtles, et vend ta äragi kuulaks, aga lubas siiski proovida.

«No nii,» ütles ema ja lõi käsi kokku, justkui oleks maailm jälle korda seatud. «Hakka parem minema. Sul on kindlasti palju tööd ja mul on üks väike preili vaja voodisse kupatada.»