P, 5.02.2023

Ühe romaani ja selle autori nukker lugu

Ühe romaani ja selle autori nukker lugu
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Carlos Ruiz Zafón.
Carlos Ruiz Zafón. Foto: Mirco Toniolo/ Zuma Press/ Scanpix

Carlos Ruiz Zafóni «Tuule vari» on romaan, milles leitud raamat kujundab ühe noormehe elu, kui ta hakkab selle salapärase autori jälgi ajama. See on esimene kord, kui kirjutan teist korda samast raamatust. Lugesin seda uuesti kahel põhjusel. Esiteks jõudis raamat viimaks minu riiulisse, kuna Varrak andis selle kuldsarjas taas välja. Teiseks külastasin esimest korda Barcelonat, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.

Carlos Ruiz Zafón, «Tuule vari».
Carlos Ruiz Zafón, «Tuule vari». Foto: Raamat

1945-1966, Barcelona. Ühel päeval viib Danieli isa, raamatukaupmees, poja Unustatud Raamatute Surnuaeda, salajasse raamatute labürinti. Poiss leiab sealt Julián Caraxi romaani «Tuule vari» ning satub sellest vaimustusse. Kui ta üritab autori kohta rohkem uurida, ilmneb, et nii kirjanik kui ka tema teosed on kui peoga pühitud. Keegi on võtnud oma elu eesmärgiks kõik Caraxi raamatud tuhaks põletada. Daniel aga jätkab müstilise kirjaniku otsimist ning saab kildhaaval teada tema traagilise eluloo.

«Tuule vari» on ja jääb minu lemmikute hulka. Ka teistkordsel lugemisel valdas mind sama lumm. Sellest õhkub nii palju armastust raamatute ja lugemise vastu. Ma olen võlutud mõttest suunduda Unustatud Raamatute Surnuaeda, ekselda riiulite vahel, kuni üks raamat mind enda poole tõmbab. Müsteeriumite austajana olin vaimustuses kogu salapärast, mis ümbritses «Tuule varju» ja Julián Caraxi. Mulle meeldis, milline mõju oli romaanil poisi üle. Oli tohutult vaimustav, millist seiklust pakkus üks raamat ning selle mineviku lahti harutamine. Mulle meeldis Danieli noor uljus. Mulle meeldis kentsakas Fermin, kelle pikk nimi mul kuidagi meeles ei püsi. Mulle meeldis Fumerot vihata ja Juliani pärast südant valutada. Jumaldasin Barcelonat, mis seekord lehtedelt eriti teravalt ellu ärkas.

Loo detailid olid vahepeal mälus tuhmunud ja ma ei üritanud neid meeleheitlikult meenutada, vaid lasin tegevusel end kaasa kanda. See oli mõnus rahulik kulgemine, mille käigus üht-teist meelde tuli. Panin rohkem tähele taustal läbi käivat sõda ning seda, kui sarnaseks muutusid Danieli ja Juliáni elud. Mäletasin suurt nukrust, aga lõpus valasin ikka pisaraid. Loodan sel aastal lõpuks läbi lugeda Zafóni viimaseks jäänud romaani «Vaimude labürint» mõlemad köited, mis juba ammu riiulis oma aega ootavad.

Märksõnad
Tagasi üles