«Niikaua võib ta seda teha, kuni lapsed tulema hakkavad»

Ratsaraamatukogu töötaja 12. jaanuaril 1938. Foto: Wikimedia Commons

Jojo Moyese uus, tõestisündinud loost inspireeritud «Tähtede jagaja» jutustab viiest ebatavalisest naisest.

1930ndate lõpu Inglismaal otsustab elavaloomuline ja seltskonna normide käes lämbuv Alice Wright hetke ajel abielluda jõuka ameeriklase Bennett Van Cleve’iga ning perest ja vanematekodust lahkuda.

Jojo Moyes, «Tähtede jagaja». Foto: Raamat

Kuid sumbunud ja provintslik Baileyville Kentuckys, end töösse mattev ja naist vältiv abikaasa, kes allub vastuvaidlematult oma despoodist isale, ei ole see seiklus – ega pääsemine –, mida Alice oli lootnud. Kuni ta kohtub linnakese valulapse Margery O’Hare’i, tuntud kurjategija tütrega, kellest linnaelanikud pigem midagi teada ei tahaks.

Margery missiooniks on vaestele ja viletsatele raamatuid levitada ja lugemise rõõmu tutvustada – ja selleks vajab ta Alice’i abi.

Mõõtmatu taeva all üle mägede ja läbi metsade ratsutades avastavad Margery, Alice ja teised raamatukoguhoidjad vabaduse ja sõpruse ning loovad elu, mida võivad tõeliselt enda omaks pidada.

Aga kas vastastikkusest usaldusest ja kirjasõnasse uskumisest piisab vaprate naiste päästmiseks, kui kogu Baileyville nende vastu pöördub?

Loe raamatust katkendit!

***

Baileyville ei paistnud Apalatšide lõunapoolsete linnade hulgas millegagi silma. Kahe mäeaheliku vahel lösutav linn koosnes kahest V-kujuliselt ühendatud peatänavast, mida ääristasid läbisegi tellisest ja puidust hooned, ja kust said alguse käänulised teed ja rajakesed, mis suundusid madalamale, kaugematesse orgudesse või kõrgemale, puudega kaetud nõlvadel hajusalt paiknevate mägimajade juurde. Neis jõe lättele lähemal asuvais majades elasid traditsiooniliselt jõukamad ja lugupeetumad perekonnad – lauskjamal maal oli lihtsam seaduslikult elatist teenida, metsikumas ja kõrgemas osas aga hõlpsam alkoholi peita –, kuid sajandi esimeste kümnendite möödudes tõi kaevurite ja nende järelevaatajate sisse­vool linnas ja selle ümbruses kaasa vaevumärgatavad demograafilised muutused, mis tähendas, et enam ei saanud vaid tänavaosa järgi otsustada, kes on kes.

Baileyville’i WPA ratsaraamatukogu kavatseti rajada viimasesse allesjäänud puitonni, mis jäi peatänavalt paremale pöörava tänava äärde, valgekraedest töötajate, poodnike ja peamiselt omakasvatatud saaduste müügiga elatise teenijate eluasemete juurde, Spliti jõe lähtmele. Erinevalt paljudest teistest madalamal asetsevatest hoonetest, mis olid kevadise tulvavee kaitseks postidele ehitatud, kükitas see otse maapinnal. Vasakul kasvava hiigelsuure tamme varju jääva hoone pindala oli umbkaudu viisteist korda kaksteist sammu. Maja esiküljelt pääses sisse mööda logisevat puutreppi ja tagumine puituks oli kunagi olnud küllalt lai lehmade jaoks.

«See annab mulle võimaluse ümberkaudseid inimesi tundma õppida,» oli Alice meestele hommikulauas selgitanud, kui Bennett seadis taas kahtluse alla, kas naisest oli ikka arukas see töö vastu võtta. «Seda sa ju ometi tahtsid? Ja ma ei pea terve päev Annie tuhvli all olema.»

Alice oli avastanud, et meestel oli raskem talle vastu vaielda, kui ta rääkis rõhutatult inglise aktsendiga. Viimaste nädalatega oli ta aktsent peaaegu kuninglikuks muutunud. «Ja lisaks saan muidugi jälgida, kelle usk vajaks tuge.»

«Tal on õigus,» märkis härra Van Cleve, eemaldas suunurgast peekonikõhre tükikese ja asetas hoolikalt taldrikuservale. «Niikaua võib ta seda teha, kuni lapsed tulema hakkavad.»

Alice ja tema abikaasa vältisid püüdlikult teineteise pilku.

Nüüd lähenes Alice ühekordsele hoonele, saapad teel lahtist tolmu üles keerutamas. Ta tõstis käe silmadele varjuks ja kissitas. Värskelt maalitud silt teatas: USA, RATSARAAMATUKOGU, WPA, ja seest kostis aeg-ajalt katkev haamrilöökide jada. Härra Van Cleve oli eelmisel õhtul alkoholiga liiga vabalt ümber käinud ja hommikul ärgates ärritas teda kõik, mida keegi majaelanikest tegi. Hingamine kaasa arvatud. Alice liikus hiilides, toppis ratsapüksid jalga ja avastas veidi alla kilomeetri pikkusel jalutuskäigul raamatukokku, et ümiseb vaikselt omaette, sulaselgest rõõmust, et saab ometi kusagil mujal olla.

Ta astus paar sammu kaugemale, et sisse piiluda, ning kuulis seda tehes läheneva auto ühtlast mürinat koos mingi muu, veidi kõikuvama heliga, mida ta ära ei tundnud. Ta pööras ringi, nägi veoautot ja märkas juhi rabatud ilmet. «Kuule! Vaata ette!»

Alice pööras ringi just siis, kui ratsanikuta hobune piki kitsast teerada tema poole galopeeris, jalused laperdamas ja ohjad pikkadesse peenikestesse jalgadesse takerdumas. Kui veok looma vältimiseks järsult kõrvale keeras, hobune peatus, komistas ja virutas Alice’i teetolmu pikali.

Ta tajus ähmaselt, et temast möödus paar tunkesid, kuulis autopasuna signaali ja kapjade plaginat. Kuule… kuule, oota nüüd. Oota, semu…

«Oeh.» Alice hõõrus küünarnukki, pea kumises saadud obadusest. Kui ta end viimaks istuli ajas, märkas ta, et temast paari meetri kaugusel hoidis üks mees hobust päitsetest ja silitas rahustavalt looma kaela. Hobune pööritas silmi, nii et ainult valged paistsid ja veresooned pungitasid ta kaelal nagu maakaardil.

«See lollakas!» Teed mööda lähenes sörkides noor naine. «Vana Vance andis meelega signaali, et mind sadulast maha raputada.»

«Olete kombes? Saite päris korraliku põntsu.» Käsi sirutus Alice’it jalule aitama. Ta seisis silmi pilgutades ning uuris käe omanikku: pikk mees tunkedes ja ruudulises särgis, silmis siiras hoolimine. Mehe suunurgas turritas ikka veel nael. Ta sülitas selle peopessa ja pistis taskusse, enne kui tutvumiseks kätt pakkus. «Frederick Guisler.»

«Alice Van Cleve.»

«Inglise pruut.» Mehe peopesa oli kare.

Hingeldades ilmus nende vahele Beth Pinker ja haaras mühatusega Frederick Guislerilt ohjad.

«Scooter, kus su aju on?»

Mees pöördus tema poole. «Beth, ma ju rääkisin sulle. Puhtatõulist ei saa siin niimoodi galoppi ajada. See keerab ta üles nagu vedru. Esimesed kakskümmend minutit tuleb sammu sõita, siis on ta terve päev tubli.»

«Kellel selle jaoks aega on? Pean keskpäevaks Paint Licki jõudma. Pagan, ta lõhkus mu parimad ratsapüksid ära.» Beth sikutas hobuse sadulasse ronimiseks mõeldud kõrgenduse juurde, jätkuvalt endamisi pomisedes, kuid pöördus siis järsult. «Oh. Kas sina oled uus tüdruk? Marge käskis sulle öelda, et ta tuleb.»

«Aitäh.» Alice tõstis peopesa üles ja hakkas sinna kinni jäänud kivikesi noppima. Nende silme all kontrollis Beth sadulakotte, vandus veel kord, keeras hobuse ringi ja traavis teed mööda minema.

Frederick Guisler pöördus taas Alice’i poole ja vangutas pead. «Kindel, et kõik on korras? Võin teile vett tuua.»

Alice püüdis hooletult muljet jätta, nagu küünarnukk ei valutaks ja ta poleks äsja märganud, et ta ülahuult kaunistab kruusa­terade kiht. «Kõik on korras. Ma ainult… istun siia astmele.»

«Alla?» Mees muigas.

«Jah, just nii,» vastas Alice.

Frederick Guisler jättis ta omapäi. Mees naelutas raamatukogu seintele tahumata männipuust riiuleid, mille all seisid ootel raamatukastid. Üks sein oli juba raamatuid täis, kõik hoolikalt sildistatud, ja nurgas seisev hunnik viitas, et osa ka juba tagastatud. Erinevalt Van Cleve’ide majast valitses väikeses hoones eesmärgistatuse õhkkond, tunne, et peagi saab sellest midagi kasulikku.

Kui Alice tee ääres istudes riideid tolmust puhastas, möödus temast teisel pool teed kaks noort naist, mõlemal pikad India batistist seelikud seljas ja laiaäärelised kübarad peas, et hullemat päikest eemal hoida. Nad vaatasid üle tee tema poole ja panid siis nõupidavalt pead kokku. Alice naeratas ja tõstis ettevaatlikult tervituseks käe, aga naised vaid põrnitsesid teda ja pöördusid minekule. Ohates mõtles Alice, et ilmselt olid nad Peggy Foremani sõbrad. Mõnikord mõtles ta, et võiks endale sildi kaela riputada: Ei, ma ei teadnud, et tal oli kallim.

«Fred räägib, et kukkusid veel enne, kui hobuse selga said. Peab selleks alles vaeva nägema.»

Alice tõstis pilgu ja nägi Margery O’Hare’i, kes vaatas tema poole alla. Naine istus suure ja koleda, liiga suurte kõrvadega hobuse seljas ning talutas oheliku otsas väiksemat pruun-valget poni.

«Noh… jah… ma…»

«Kas sa muulaga oled kunagi ratsutanud?»

«Kas see on muul?»

«Päris kindlasti. Aga ära talle ütle. Ta ise arvab, et on Araabia täkk.» Margery kissitas laia kübaraserva alt tema poole silmi. «Võid seda lapilist katsetada, tema nimi on Spirit. Ta kipub tüli norima, aga on väga kindla jalaga, nagu ka minu Charley, ega löö millegi ees kartma. Teine tüdruk ei tule.»

Alice tõusis ja silitas väikese mära valget nina. Hobuse silmad vajusid poolkinni. Ta ripsmed olid pooleldi valged ja pooleldi pruunid ning temast hoovas magusat värske heina lõhna. Alice kandus otsekohe tagasi suvedesse vanaema mõisas Sussexis, kui ta oli neliteist aastat vana ja vaba päevade kaupa ringi kappama, ilma et keegi kogu aeg ütleks, kuidas käituda.

Alice, sa oled liiga taltsutamatu.

Ta kummardus ettepoole ja nuusutas beebipehmeid karvu hobuse kõrvades.

«Kavatsed temaga armatsema hakata? Või ronid ikka selga ja ratsutad?»

«Praegu?» küsis Alice.

«Ootad proua Roosevelti luba või? Lase käia, meil on pikk maa sõita.»

Pikka juttu tegemata ajas ta muula liikvele ja Alice’il tuli kiiruga sadulasse ronida, kui väike kirju muula sabas sörkima hakkas.