P, 5.02.2023

«Palun, lase mul minna. Ma ei räägi kellelegi. Ma...»

Linda Pärn
, raamatuportaali toimetaja
«Palun, lase mul minna. Ma ei räägi kellelegi. Ma...»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Shutterstock

Ilmunud on M. J. Arlidge'i uus krimiromaan «Nukumaja». See on uurija Helen Grace’i juhtumitele keskenduva sarja kolmas raamat.

Noor naine ärkab külmas ja pimedas keldris, teadmata, kuidas ta sinna sattus või kes ta röövis. Nii algab tema kohutav õudusunenägu. Lähedal asuvast kõrvalisest rannast avastatakse maetuna veel ühe noore naise surnukeha. Kuid surnud tüdruku kadumisest pole keegi kunagi teatanud – võõrdunud perekond on saanud temalt aastate jooksul regulaarselt sõnumeid. Keegi on teda haua tagant elus hoidnud. Uurija Helen Grace’i jaoks on see jahmatav tõend selle kohta, et ta otsib koletist, kes pole mitte ainult väärastunud, vaid ka tark ja leidlik – mõrtsukat, kes on ka varem tapnud. Ja kui Helen püüab mõista mõrvari motiivi, saab ta aru, et jookseb meeleheitlikult võidu ajaga.

Loe raamatust katkendit!

***

M. J. Arlidge, «Nukumaja».
M. J. Arlidge, «Nukumaja». Foto: Raamat

Tuul piitsutas uurija Helen Grace’i, kui ta mööda rannateed kihutas. Ta ei olnud selles kauges kandis varem sõitnud ja siin meeldis talle. Metsik loodus, eraldatus – see sobis tema jaoks. Tee avanes tema ees, ta lisas kiirust, sõites tugevas vastutuules.

Peagi tuli kuriteopaik nähtavale ja ta lasi gaasi lahti, nii et tema Kawasaki liikus vaid mõistlikud nelikümmend viis kilomeetrit tunnis. Seersant Lloyd Fortune ootas teda tuules habiseva politseilindi juures. Noor ja nutikas Lloyd oli Southamptoni etnilise vähemuse poliitika käilakuju ning teda ootas suur tulevik. Helenile oli ta algusest peale meeldinud ja ta pidas noorest mehest lugu, ometi oli kummaline tunne, et Fortune oli nüüd tema parem käsi. Charlie oli ajutiselt Ella Matthewsi juhtumi ajaks seersandiks ülendatud, aga see polnud nii jäänud. Ja kohe, kui Charlie teatas oma rasedusest, muutus see teoreetiliseks – ta jääb lähiajaks oma senisele konstaabli auastmele. See polnud õiglane, aga nii see käis, võimalused olid alati töötavate emade vastu.

Vana tiim lagunes. Tony Bridges oli politseist lahkunud, konstaabel Grounds pidi peagi pensionile jääma ja Charlie oli raseduspuhkusel, mõne nädala kaugusel sünnituse tähtajast. Lloyd oli uus seersant, nüüd olid neid kaks – raskete isikuvastaste kuritegude tiim tundus väga teistsugune. Kui päris aus olla, tekitas see Helenis ebamugava tunde. Ta ei olnud uute inimestega veel piisavalt tuttav, ei olnud veel suutnud äsja kokku pandud tiimiga mugavat rütmi saavutada, aga ainus võimalus seda teha oli koos läbi tule minna.

«Mis sul siin on, Lloyd?»

Nad läksid juba politseilindi alt läbi ja üle liiva kraavi poole.

«Noor naine. Maetud umbes meetri sügavusele. Kaks last leidsid ta umbes tund aega tagasi. Nad on koos vanematega seal.»

Lloyd viitas neljaliikmelisele perekonnale, kes politsei antud pleedide all kössitas, andes vormiriietes politseinikule ütlusi.

«Seos ohvriga?»

«Ei ole, nad käivad siin peaaegu kõikidel nädalavahetustel. Tavaliselt on omaette.»

«Kas siin lähedal elab kedagi?»

«Ei. Lähimad majad on viie kilomeetri kaugusel.»

«Kas majaka valgus öösiti siia ulatub?»

«See on liiga kaugel.»

«Seega päris hea matmispaik.»

Nad läksid vaikuses kraavi serva juurde. Southamptoni politseijaoskonna peakoroner Meredith Walker seisis kraavi põhjas ja kaevas ettevaatlikult surnukeha välja. Helen silmitses, kuidas valges kombinesoonis koroner kükitas pahaendeliselt naise kohal, kes tundus nii rahulik, ehkki märga liiva oli tema juustes, silmade ja suu peal.

Naise nägu, õlad, ülakeha ja käed olid juba välja kaevatud. Tema käed olid piinavalt kõhnad ja ihu väga kahvatu, nii et tätoveering torkas seda rohkem silma. Hoolimata osalisest lagunemisest oli ta kummaliselt ilus, mustad juuksed raamisid erksiniseid silmi. See tuletas Helenile meelde vendade Grimmide muinasjutte, gooti preilid ootamas armsaima suudlust.

«Kaua ta siin olnud on?» küsis Helen.

«Raske öelda,» vastas Meredith. «Liiv on nii sügaval külm ja märg – ideaalsed olud surnukeha säilitamiseks. Loomi ega putukaid siin ka ei ole. Aga see pole hiljutine surm. Lagunemist arvestades pakuksin kaks-kolm aastat – Jim Grieves suudab täpsemini öelda, kui naine surnukuuri saab viidud.»

«Mul on kuriteopaiga fotosid vaja täna õhtuks, kui võimalik,» sõnas Helen.

«Sobib, ehkki ma ei tea, kas neist abi on. See, kes seda tegi, oli väga hoolikas. Kõrvarõngad ja ninarõngad on ära võetud. Küüned on lõigatud. Ja võid ise arvata, mida aeg ja merevesi on teinud võimalike asitõenditega.»

Helen tänas Meredithi ja läks veepiirile, et parem ülevaade saada. Närvilisus hakkas juba tekkima. See oli hoolikas ja läbimõeldud matmispaik, matjaks keegi, kes teadis täpselt, mida teeb. See polnud amatööri kätetöö. Niisugune asjaolu ütles Helenile omakorda, et mõrtsukas oli sama ennegi teinud.

*

«Hoia eemale. Ära tule lähemale.»

Ruby oli nurka taganenud. Ta sirutas käed tõrjuvalt ette, aga teadis, et see on mõttetu.

Klõps. Võimas taskulambikiir suunati tema peale. Süda peksles, kui ta vaatas, kuidas see üle tema libises, näo pealt allapoole, üle rinna reitele ja jalgadele. Ehkki ta oli otsustanud tugevaks jääda, kadus enesekindlus nüüd ja ta hakkas nuuksuma.

«Ära karda.»

Mehe hääl oli rahulik ja ühtlane. Ruby ei tundnud seda, ehkki Southamptoni aktsent oli selgelt kuulda.

«Palun, lase mul minna,» halas ta läbi pisarate. «Ma ei räägi kellelegi. Ma...»

«Kas sul on külm?»

«Palun. Tahan lihtsalt koju minna.»

«Kui sul on külm, võin sulle teki juurde tuua. Tahan, et sul oleks mugav.»

Mehe rahulik praktilisus oli muserdav. Ta rääkis, nagu poleks midagi ebaharilikku juhtunud. Nagu oleks see normaalne.

«Kas sul on kõht tühi?»

«Ma tahan koju minna, sa raibe. Lõpeta... lõpeta minuga rääkimine. Lihtsalt... vii mind koju. Politsei otsib mind...»

«Mitte keegi ei otsi sind, Ruby.»

«Mu vanemad ootavad mind. Ema tuleb täna külla...»

«Su vanemad ei armasta sind.»

«Mis asja?»

«Pole kunagi armastanud.»

«Miks sa ütled...»

«Olen näinud, kuidas nad sind kohtlevad. Mida nad räägivad, kui sind pole. Nad tahavad sinust lahti saada.»

«See pole tõsi.»

«Tõesti? Sina ju jätsid nemad maha, mäletad. Miks nad peaksid sind otsima tulema?»

See kohutav loogika võttis Ruby sõnatuks.

«Ei... ei. Sa eksid. Sa valetad. Kui tahad raha, siis neil on...»

«Ma räägin ainult tõtt. Nad ei taha sind, aga mina tahan.»

Ruby nuuksus valjemini. See ei saanud olla päriselt.

«Ma tahan koju minna,» niuksus ta.

Taskulambi kiir liikus lähemale. Mees oli tema kõrval. Ruby langetas pea, sulges silmad. Ta tundis kehal mehe hingeõhku ja võpatas, tundes meest tema juukseid silitamas.

«Seda on hea kuulda, mu kallis.»

Mehe hääl oli soe sosin.

«Sest see on nüüd sinu kodu.»

*

Alison Sprackling oli tütre peale maruvihane. Nad olid leppinud kokku, et kohtuvad kell üksteist – nüüd oli kell peaaegu üks. Kus, pagan, ta on?

Uksekella peale polnud kedagi tulnud ja Alison läks oma võtmega sisse. Ruby elas üksinda tillukeses vanas korteris. Ta armastas pidutseda ja käis reede õhtuti tihti väljas joomas, nii et polnud sugugi võimatu, et ta kössitab teki all, pohmakas, ja väldib maailma. Muidugi oli olemas ka võimalus, et ta kellegi koju kaasa toob – Alisonile ei meeldinud sellele mõelda, arvestades tütre seniseid suhteid –, aga liiga palju oli kaalul, et nüüd midagi häbeneda.

Selleks, et nende perekond jõuaks hetke, mil leppimine on võimalik, oli kulunud nii kaua aega – Alison oli otsustanud seda mitte ära rikkuda, ehkki Ruby võis olla kapriisne ja ebausaldusväärne. Mitu kuud diplomaatilist suhtlust oli viinud sinnamaani, et Ruby saaks koju tagasi tulla – täna oli päev, mil nad võtavad ühendust tema majaomanikuga ja broneerivad kolimisfirma. Päev, mil tähistada ametlikult suure vaevaga saavutatud kaine mõistuse võitu valu üle.

Seda Alison ihkas. Normaalsuse taastumist, õnnelik, taas ühtne perekond. Aga kus Ruby on? Kus ta võib olla – ja veel täna? Kas helistada Jonathanile? Kutsuda mees siia? Ei, parem mitte anda talle laskemoona, kui vaherahu on niigi habras.

Ruby aastapikkune eemalolek perekonnast oli olnud kohutav. Mitte ainult kibedad süüdistused, pisarad, ähvardused, vaid pigem tema, nende vanima lapse puudumine pereüritustelt, pühadelt, grillpidudelt. Need kõik olid tundunud valed, nagu nemad – ja tema – oleksid meelega eiranud põlevat maja või uppuvat ujujat.

Alison käis veel korra korteri läbi – magamistoast vannituppa ja siis elutuppa –, aga tütrest polnud märkigi. Mida see tähendas? Viimane mäss? Hoiatus, et ta võib olla – ja oleks – endiselt iseseisev naine? Või oli asi tõsisem? Kas ta taganes nende kokkuleppest? Ebakindlus tegi Alisoni väga närviliseks.

Järsku kõlas linnulaul – Alisoni telefon andis märku uue säutsu saabumisest. Ruby säutsus pidevalt – selle järgi Alison tal peamiselt silma peal hoidiski –, nii et Alison kiirustas käekoti juurde ja tõmbas kõik välja, et telefoni leida.

See oligi Rubylt. Alison luges säutsu. Ja kulmu kortsutades veel korra. Ta ei saa ju olla nii isekas?

Märksõnad
Tagasi üles