Asitõendeid napib, aga surnute arv kasvab

Foto: Shutterstock

Matt Brolly «Louise Blackwelli» sarjas on ilmunud uus põnevik «Vabalangus».

Vaikses Weston-super-Mare’i rannikulinnas leitakse kaljujalamilt laip. Sama juhtus väga sarnasel moel kõigest mõni kuu tagasi ja uurija Louise Blackwell ei usu, et tegu oleks kokkusattumusega. Laiba kõrvalt leiab ta hüvastijätukirja, milles kordub eelmise hüppaja kasutatud fraas «surm pole veel kõik».

Louise on veendunud, et meeleheitlike enesetappude taga peab olema niiditõmbaja, aga kui paljud peavad veel surema, enne kui ta tema isiku ja kavatsused välja selgitab? Suutmata õieti keskenduda, kuna ta vend on koos tütrega teadmata suunas kadunud, teeb Louise viimaks siiski kauaoodatud läbimurde, kui kolmas hukkunu juhatab ta sarmika sektiliidri jälgedele. Kahtlusalune on politseil küll silmapiiril, kuid paraku kehtib sama ka vastupidi.

Kas olukorras, kus asitõendeid napib ja surnute arv kasvab, suudab Louise tapja hukutava missiooni peatada, või pistab ta seekord rinda alistamatu vastasega?

Loe raamatust katkendit!

***

Matt Brolly, «Vabalangus». Foto: Raamat

Tagasiteel Westonisse ei suutnud Louise eriti millestki muust peale Pauli ja Emily mõelda. Talle meenus päev, kui Paul ja Dianne teatasid, et Dianne’il on vähk. Kohe torkasid silma vaevuaimatavad muutused vennanaise rühis ja liigutustes. Dianne’i seisundi kiire allakäik järgmiste nädalate jooksul jahmatas kõiki. Järgmine kord, kui Louise vennanaist nägi, lamas ta juba haiglavoodis ja närtsis lausa silmanähtavalt. Tookord rääkisid nad Emilyst: Dianne tänas Louise’i, et too tema tütre elus osaleb, ning Louise jagas ebavajalikke lubadusi lapsel silma peal hoida. See oligi päev, kui Louise märkas Paulis esimest korda muutust: kalkust silmades, mingit trotsi ja meeleheidet, mis enam üle ei läinudki.

Kuigi need muutused olid soovimatud, polnud need Louise’i üllatanud. Ta oli midagi sarnast varemgi kogenud. Lapsena oli Paul hea ja hooliv vanem vend ja kuigi neilgi tuli ette õe-venna nääklusi, said nad alati hästi läbi. Oli aegu – ja Louise’ile ei meeldinud seda tunnistada –, kui Paul oli ta parim sõber. Nüüd tabas Louise’i melanhoolia, kui ta mõlgutas, kuidas see sõprus tasapisi kokku kuivas. See oli loomulik osa kasvamisest, aga ikkagi tegi haiget, kui Paul teismeikka jõudes õe sinnapaika jättis.

Tagasi vaadates sellest kõik algaski. Paul pidi olema viieteist- või kuueteistaastane, kui jooma hakkas. Esialgu polnud vanemad eriti mures – ega poiss ainuke teismeline olnud, kes pargis odavat valget siidrit lürpis –, kuid Louise vihkas venna muutumist. Sageli oli poiss tõsine ja endassetõmbunud ning jõlkus uute nägude seltsis. Kui ta Louise’iga rääkiski, siis turtsakalt ja kärsitult, ning väike Louise tundis end kuidagi süüdi, justkui oleks vend tema pärast muutunud.

Alles siis, kui Paulile juba kangemad ained hakkasid huvi pakkuma, jagasid vanemad Louise’i muret. Üht kurikuulsat puhkusereisi – viimane kord, kui Paul perepuhkusele kaasa tuli – ei võetud pereringis kunagi jutuks. Nad olid parasjagu Cornwallis, kui Louise’i isa leidis Pauli taskust amfetamiini. Louise polnud kunagi varem näinud, et isa sedasi enesevalitsuse kaotaks. Veidi enne seda oli Paul saanud viletsad riigieksami tulemused ja avastusele järgnenud õhustik oli niivõrd mürgine, et nad olid lihtsalt samal päeval koju sõitnud.

Mõni nädal hiljem kolis Paul kutsekooli ühikasse. Ta oli õde hüvastijätuks kallistanud, aga nende suhted olid juba jäädavalt muutunud. Kutsekool ei andnud vennale muud kui kolm aastat pidutsemist ning sellist elu jätkas ta ka pärast kooli lõpetamist ja perspektiivitule telefonimüügitööle asumist.

Ilmselt elaks ta endiselt nii, kui Dianne’i poleks olnud. Muutus toimus päevapealt: joomine vähenes ja narkootikumide tarvitamine lõppes. Louise hakkas taas märkama lahket ja hoolivat poissi, kes Paul oli kunagi olnud. Seda oli imeline näha, ning selleks ajaks, kui sündis Emily, ei muretsenud Louise Pauli pärast enam ammu.

Louise oli lootnud, et pärast Dianne’i surma hoiab Emily olemasolu Pauli joone peal, kuid vahest alahindas ta mõju, mida Dianne oli vennale avaldanud. Paul pingutas – seda Louise teadis –, kuid ilma Dianne’ita polnud midagi, mis teda vanade kommete juurest eemale hoidnuks.

Louise pööras kiirteelt maha ja möödus rannikulinnast lahkuvate autode laviinist. Need olid turistid ja ühepäevapuhkajad, kes olid saanud viimaks päikese käes peesitada. Eelkooliõpetaja kõne oli vastu võtnud politseijaoskonna kontorijuhataja Simone, kes levitas nüüd kahtlemata arvamust, miks Louise pidi ummisjalu minema tormama. Louise’il polnud mingit tahtmist tegeleda küsivate pilkude ja sosinatega.

Kuigi ta oli Westonis juba üle kahe aasta elanud, suutis ta oma eraelu – niipaljukest, kui seda oligi – ja tööelu lahus hoida. Oli avalik saladus, et siia mereäärsesse linnakesse kolimine polnud ta vabatahtlik otsus. Varem töötas ta mõrvarühmas, mille peakorter asus Portisheadis. Pärast seda, kui ta tulistas relvastamata meest – mis sest, et tegu oli kättemaksuhimulise sarimõrvari Max Waltoniga –, toimus juurdlus ning talle esitati ultimaatum: kas kolida või erru minna. Toona ei suutnud Louise varjata, kuidas ta seda otsust põlgas, ning see oli mõningal määral sisseelamist takistanud. Viimase seitsme kuu jooksul olid asjad pärast üht edukat mõrvajuurdlust siiski paranenud, kuid Westoni väikse uurimismeeskond polnud Louise’i endiselt omaks võtnud.

Oma väikeses Worle’i bangalos Westoni külje all sõi Louise teleri ees ühele mõeldud valmiseinet. Mäludes pruuni tuvastamatut liha, silmas ta varju, mis võttis enda alla poole elutoaseinast. Kaheksa kuu eest olid koorekarva seina viimast kui tolli katnud fotod. Kuigi need polnud just meeldiv vaatepilt – fotod ohvritest, kelle oli tapnud ajakirjanduses Pensionäritapjaks ristitud jõhker mõrtsukas –, andsid need Louise’ile siiski sünge eesmärgi. Pärast seda oli ta roll Westoni väikese kripo-osakonna uurijana sama sündmustevaene kui väikelinn ise. Louise’i uusim edulugu oli väikese kanepidiilerite rühmituse vahistamine Bournville’i rajoonis. Kui ta oleks endiselt olnud mõrvarühma liige, poleks nii tühine juhtum tema lauale jõudnudki.

Ta pani taldriku nõudepesumasinasse, mille vaid kord nädalas sisse lülitas, ja läks voodisse. Harjumusest vaatas ta enne uinumist telefoni, pooleldi oodates soovimatut sõnumit oma endiselt Bristoli kolleegilt. Siis üritas ta magama jääda, kuid mõtted tüürisid ikka ja jälle venna ja vennatütre juurde.

Ega Paul otsekohe pärast Dianne’i surma uuesti jooma hakanud. Mõnda aega elas ta endistviisi edasi. Sel ajal oli Louise venda imetlenud, sest too jäi tütrele kindlaks toeks, samas kui laps mõistis vaid osaliselt, mis toimus. Kuid siis, ühel pühapäevasel lõunasöögil, ei ilmunud ta perekondlikule kokkusaamisele. Louise sõitis siis tema poole ja leidis ta diivanilt magamas, tühi viinapudel kõrval, sellal kui Emily istus tugitoolis ja vaatas telekat. Nad oleksid pidanud otsekohe midagi ette võtma ja Paulile abi muretsema, kuid jätsid probleemi vinduma. Nüüd muretses Louise, et neil ei õnnestugi teda enam aidata.

Kell 5.30 võpatas ta ärkvele. Polnud mõtet enam üritada magama jääda. Niisiis pani ta kohvimasina tööle, käis duši all ja riietus poolunes. Kui tal õnnestus esimene teretulnud kohvilonks võtta, piiksatas telefon. «Vaata ette, mida soovid,» pomises ta endale, kui sõnumit luges.

***

Kakskümmend minutit hiljem parkis Louise juba Uphilli jahisadamas auto, kuigi jahisadam oli selle kohta palju öelda. Piirkond oli merega ühenduses põhimõtteliselt ainult tõusu aegu, kui meri Axe’i looklevate lisajõgede suudmed üle ujutas. Enamiku ajast oli see aga vaid vanade paatide prügimägi. Hüljatud paadivrakid võitlesid tõusujoonest kõrgemal mudalappide eest ning Louise kahtles, et ükski neist enam kunagi oma kere vastas vett saab tunda.

Louise sammus politseinike sabas kaljuseina all lindiga sisse piiratud alale, kuhu oli püstitatud kuriteopaigauurijate valge telk. Nende kohal sätendasid püha Nikolause kiriku varemed päikeses nagu piltpostkaardilt maha viksitud.

Hommikul oli sadamakohviku omanik enne avamist lühikesele jalutuskäigule läinud ja leidnud noore naise surnukeha. Esmalt pidas Giles Lawson kaljujalamil silmatud kogu siia sokutatud prügikotiks. Alles pambule lähemale jõudes taipas ta, et see on hukkunu kägardunud keha.

Lawson selgitas seda Louise’ile telgi juures, kus kuriteopaigauurijad ja krahvkonna patoloog Stephen Dempsey laipa uurisid. Kohvikuomaniku silmad olid pisaraist triiki, kui ta laiba leidmist meenutas. «Ma pole kunagi varem ühtegi surnud inimest näinud,» tunnistas mees.

Louise oskas talle kaasa tunda, meenutades esimest surnukeha, kelle ise oli oma ametiajal leidnud. Tookord läks tal süda pahaks. Ta oleks seda praegu öelnud, kui sellest oleks tema arvates midagi kasu olnud. Selle asemel jättis ta pealtnägija konstaabli hoolde, tõmbas kriminalistide valge kombinesooni selga ja sisenes telki.

Kitsasse ruumi astudes võitles Louise pealetükkiva klaustrofoobiaga, enne kui väändunud laibale lähenes. Naine oli maandunud näoli. Teda oli pildistatud ja sündmuskohta filmitud ning seejärel naine selili pööratud, tuues nähtavale näo jäänused. Louise’i hingeõhk oli maski vastas kuum, kui ta iiveldustunnet maha surus. Üks kriminalist pildistas parajasti naise näo püdelat sodi, kaameravälgu sähvatus valgustamas kogu telki, justkui peatuks hetkeks aeg.

«Inspektor, me leidsime selle,» ütles üks teine kriminalist ja ulatas Louise’ile asitõendikotti pistetud rahakoti. «Saime ravikindlustuskaardilt nime, aga fotoga dokumenti pole.» Ta heitis pilgu naise tümale näole, andes mõista, et ega pildiga dokumendist tuvastamisel rohkem tolku poleks olnud.

«Mis ta nimi on?» küsis Louise.

Kriminalisti pilk oli endiselt naisele kleebitud, nagu üritaks ta vormitust näost sotti saada. «Claire Smedley, inspektor.»

«Aitäh,» vastas Louise.

Sel silmapilgul – kuidas ameti praegu nii üksluine iseloom talle ka pinda poleks käinud – soovis Louise üksnes telgist põgeneda ja pääseda võimalikult kaugele õnnetust hingest, kes ta jalge ees lebas. Hüübiva vere lehk tõi meelde nii palju halbu mälestusi, et selga pöörata ja minema joosta olnuks lihtsamast lihtsam. Siiski kükitas ta patoloogi kõrvale.

Dempsey kandis maski, kuid kanavarvaste järgi ta silme kõrval nägi Louise, et ta naeratab. Oma esimestel Westoni nädalatel oli Louise kord Dempseyga maganud. Ta oli hullemaidki vigu teinud, kuid kõige enam kahetses ta nende ametialasele suhtlusele jäänud jälge, kui pingsalt ka Dempsey ei üritanud olnut unustada.

«Meil on vist järgmine hüppaja,» ütles Dempsey tervituse asemel.

Louise ei osanud otsustada, kas avaldus mõjus kergendavalt või ärritavalt. Kuus nädalat tagasi oli Brean Downi kaljult alla pudenenud kahekümne kaheksa aastane Victoria Warrington. Victoria oli ühest Oldmixoni tornhoone korterist tuba üürinud. Kohtuarsti otsust neil veel polnud, kuid kõik osutas sellele, et juhtum kuulutatakse enesetapuks. Kuigi väikeses mereäärses linnas polnud suitsiid just ennekuulmatu, võisid probleemiks kujuneda kahe naise samasugune surmapõhjus ja muud sarnasused. «Kähmlusest jälgi pole?» küsis Louise.

«Esialgu mitte. Kukkudes pani ta siiski parema käsivarre kaitseks näo ette. Muid kaitsehaavu pole näha, aga eks hiljem selgub täpsemalt.»

«Meil on kiiremas korras toksikoloogia aruannet vaja,» andis Louise korralduse.

«Olgu,» vastas Dempsey ja kõhkles hetke, justkui tahaks midagi lisada, kuid pöördus siis tagasi laiba juurde.

Kui Louise telgist väljus, peatas ta seersant Thomas Ireland. «Kuhu sa jäid?» küsis Louise, kes leidis juba hommikul valitsevast leitsakust telgikuumusele vähe leevendust.

Thomas naeratas laialt ja Louise pööras pilgu ära, kirudes end, et meest nähes nii emotsionaalselt reageeris. Thomas oli jaoskonnas lähim vaste sõbrale ja nõrkusehetkedel tabas Louise end mõttelt, et nende suhe võiks kaugemalegi areneda. Varem oleks taolised mõtted vaid tühi fantaasia olnud, kuid viimase tormilise aasta järel olid Thomas ja ta naine lahutusavalduse sisse andnud. See lahku kolimine poleks pidanud Thomase ja Louise’i suhteid muutma ning viimane arvaski, et kõik on tema kujutluse vili, kuid mõnikord tabas ta mehe end vaatamas. Sellest ei saanud midagi välja tulla. Esiteks oli Thomas tema alluv ja teiseks ei mõelnudki Louise end siduda vastlahutatud mehega. Pealegi ei osanud Westoni politseijaoskond ega keegi selles linnas saladust pidada. Louise’il oli kohanemisega niigi raskusi, ilma et temast räägitaks kui ülemusest, kes magab oma alluvatega.

«Nimi on teada,» ütles ta ja varjas kimbatust, sellal kui Thomas teda häirimatult silmitses.

«Kas tahad, et ta jälgi ajaksin?»

Louise oli kavatsenud ise noore naise isikut kontrollida, kuid ulatas asitõendikoti Claire’i kindlustuskaardiga Thomasele. «Anna teada, kui pereliikmega ühendust saad. Tahan kohal olla.»

Kui Thomas minekule pöördus, käskis Louise endal end kokku võtta. Ta andis mehele viis minutit edumaad, enne kui parkimisplatsile lonkis. Kell polnud veel üheksagi, aga päike siras juba kõrgel pilvitus taevas. Sellistel päevadel meeldis Weston Louise’ile väga, kui harva neid ka polnud. Valgus andis linnale uue ilme. Selle asemel, et vigu rõhutada, jättis päike need kuidagi varju, sest kiired timmisid vaated täiuslikuks. Isegi õhk maitses teistmoodi ja kauge meri mõjus kutsuvalt, mitte peletavalt.

Louise jalutas ümber nurga ja alustas järsku tõusu kirikuvaremete juurde, kus nägi enda üllatuseks varemete kõrval nurmel väikest lehmakarja. Tõus pani ta hingeldama ja tippu jõudmise ajaks olid jalad tina täis. Mis ajast ma nii vormist väljas olen? mõtles ta ja tõotas endale, et hakkab jälle jooksmas käima, kui järgmine vaba hetk tuleb.

Tema vaatenurgast käänas Weston-super-Mare’i rannajoon paremale ning mõlemad sadamasillad – Grand Pieri sadamasild ja vana hüljatud Birnbecki muul – küünitasid mudasele merepõhjale, kuhu meri alles päeva jooksul tõusma pidi. Kaugemal turritas sogasest merest välja kaljurahn nimega Steep Holmi saar. Louise ei võinud saarekest enam kunagi näha, ilma et meenutaks eelmise aasta lõpus toimunud sündmusi, kui ta jälitas Pensionäritapjat. Mõtlemata puudutas ta väikest armi käsivarrel, mis jäi teda tolle paigaga igavesti siduma.

Siin telki polnud, kuid kriminalistid olid lindiga kirikaia kõrval eraldanud väikese jupi kaljuserva suunaga Brean Downi ja Axe’i jõe mudase suudme poole. Siin toimus alles uurimine, kuid üks kriminalist ronis lindi alt välja ja tuli Louise’iga rääkima. Kui ta maski suu eest ära tõmbas, tundis Louise ära Janice Suttoni, kellega oli Bristolis korduvalt koostööd teinud.

«Palav päev,» mainis Janice. «Kuidas käbarad käivad, Louise? Pole sind pärast toda eelmise aasta koledat lugu näinudki.»

«Tore jälle näha, Janice. Arvasin, et sa ei tööta enam siinmail.»

«Tead ju mind, lähen kuhu vaja. Praegu pole meil sulle küll veel eriti midagi öelda. Maa on nii kuiv, et jälgi on raske eristada,» selgitas kriminalist ja heitis pilgu väikestele rohupuhmastele, mis liivast ja kuivanud porist välja turritasid. «Nagu näed, tehti siin lõket,» lisas ta ja osutas kõrbenud tukkidele. «Oletan, et eile õhtul. Käime kogu ala läbi, tavaline protseduur.»

«Kas rüselusest on jälgi?»

Kriminalist kehitas õlgu, justkui poleks talle pähegi tulnud, et siin võis juhtuda midagi peale enesetapu. «Hetkel on võimatu öelda. Seni pole sündmuspaigalt verd leitud.»

Janice viipas valges kombinesoonis mehe poole, kes kaljuserval konutas. «Meie hinnangul kukkus ta sealt. Parem, kui sa praegu lindi taha ei roniks,» lisas ta, kui oli Louise’i jalavarjudele pilgu heitnud.

«See võis siis õnnetus ka olla?»

«Küllap vist. Nagu isegi näed, langeb kalju kohe müüri tagant püstloodis alla. Kujutan ette, et Dempsey oskab lähemalt rääkida. Naine võis ju purjus olla ja pimedas üle serva koperdada.»

Louise kratsis kukalt, teadmata, kumb on hullem: kas ise hüpata või kogemata kukkuda.