N, 9.02.2023

Lugu kohutavast, rumalast neljapäevast ja selle ebatavalistest tagajärgedest

Raamatuportaal
Lugu kohutavast, rumalast neljapäevast ja selle ebatavalistest tagajärgedest
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kirjanik Douglas Adams.
Kirjanik Douglas Adams. Foto: Michael Hughes/Imago/Scanpix

Ilmunud on Douglas Adamsi huumoriklassika «Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas» põhjalikult toimetatud uusväljaanne. Viimati ilmus raamat eesti keeles 13 aastat tagasi, esmatrükk ilmus 1995. aastal.

«Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas» on popkultuuri vaieldamatu klassika. Arthur Denti galaktilised seiklused ja äpardused on paelunud uudishimulikke hingi üle terve maailma. See ülipopulaarne kultusteos saadab loogika joonelt orbiidile, mängib füüsikaseadustega ja keerab aja ümber sõrme.

Arthur Denti jaoks oli see täiesti tavaline neljapäeva pärastlõuna, kuni tuldi tema maja maha lõhkuma. Üsna pea pärast seda lasti õhku terve planeet Maa, et teha ruumi Galaktika uuele kiirteele. Arthuri parim sõber on just äsja teatanud, et on tegelikult tulnukas. Ja praegu kihutavad nad mööda kosmost, kaasas vaid käterätt ja pealtnäha kahjutu raamat, millele on suurte sõbralike tähtedega kirjutatud: ÄRA SATU PAANIKASSE.

Douglas Adams (1952–2001) on loonud «Pöidlaküüdi reisijuhi Galaktikas» kõigis selle ilmingutes: kuuldemäng, romaan, telesari, arvutimäng, näidend, koomiks ja käterätt. Tema Arthur Dentist rääkivat romaanisarja on ingliskeelses maailmas müüdud üle 15 miljoni eksemplari ja see on olnud menukas ka paljudes teistes keeltes.

Loe raamatust katkendit!

***

Douglas Adams, «Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas».
Douglas Adams, «Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas». Foto: Raamat

Kaugel-kaugel Galaktika läänespiraali ebamoodsa lõpu kaardistamata kolkas asub tähelepandamatu kollane päike.

Selle orbiidil umbkaudu saja viiekümne miljoni kilomeetri kaugusel tiirleb üks täiesti tähtsusetu väike siniroheline planeet, mille ahvist põlvnevad eluvormid on nii hämmastavalt primitiivsed, et arvavad ikka veel, nagu oleksid elektronkellad lõpp hea idee.

Sellel planeedil on – või pigem oli – niisugune probleem: enamik seal elavaid inimesi olid suurema osa ajast õnnetud. Probleemile pakuti palju lahendusi, ent enamik neist olid suuresti seotud väikeste roheliste paberitükkide ringlemisega, mis on imelik, sest lõppude lõpuks ei olnud õnnetud ju mitte need väikesed rohelised paberitükid.

Nõnda jäi probleem alles: paljud inimesed olid alatud ja enamik neist haletsusväärsed, isegi need, kellel olid elektronkellad.

Paljud olid üha kindlamal arvamusel, et nad kõik olid teinud puu otsast alla tulekuga suure vea. Ja mõned ütlesid, et juba puud olid olnud vale käik ja poleks üldse pidanud ookeanist välja ronima.

Ja siis, ühel neljapäeval peaaegu kaks tuhat aastat pärast seda, kui üks mees selle eest puu külge naelutati, et ta rääkis, kui tore oleks vahelduse mõttes inimeste vastu kena olla, taipas üks Rickmansworthi väikeses kohvikus omaette istuv tüdruk äkki, mis see oli, mis kogu aeg viltu oli läinud, ja ta teadis nüüd lõpuks, kuidas maailm heaks ja õnnelikuks muuta. Seekord oleks see õige lahendus, mis toimiks, ja kedagi ei peaks enam kuhugi naelutama.

Ent kahjuks juhtus enne, kui ta telefoni juurde jõudis, et sellest kellelegi teatada, kohutavalt nõme katastroof ja idee läks igaveseks kaduma.

See lugu ei ole temast.

See lugu on hoopis kohutavalt nõmedast katastroofist ja mõningatest selle tagajärgedest.

Ühtlasi on see ka lugu raamatust «Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas». See pole Maa raamat, seda pole kunagi Maal avaldatud ja enne toda kohutavat katastroofi polnud seda näinud ega sellest kuulnud ükski maalane.

Kõigele vaatamata on see täiesti märkimisväärne raamat.

Tegelikult on see arvatavasti märkimisväärseim raamat, mille Väikese Vankri suured kirjastuskorporatsioonid (millest samuti ükski maalane kuulnud polnud) on üldse kunagi välja andnud.

See raamat pole mitte üksnes läbinisti märkimisväärne, vaid ka väga menukas – palju populaarsem kui «Taevalik koduhoolduse kogumik», läheb paremini müügiks kui «Veel viiskümmend kolm asja, mida teha nullgravitatsioonis» ja tekitab palju rohkem vaidlusi kui Oolon Colluphidi filosoofiliste supermenukite triloogia «Kus Jumal vea tegi», «Veel mõned Jumala suurimatest vigadest» ja «Kes see Jumal üldse on selline».

Paljudes Galaktika välimise idaserva vabamalt võtvates tsivilisatsioonides on «Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas» juba asendanud suure «Galaktika entsüklopeedia» kui kõigi teadmiste ja tarkuse varasalve, sest kuigi sealt on palju välja jäänud ja ta sisaldab rohkesti seda, mis on apokrüüfiline või vähemalt metsikult ebatäpne, on tal siiski tolle vanema, mõneti proosalisema teose ees kaks tähtsat eelist.

Esiteks on see pisut odavam ja teiseks on selle kaanele suurte sõbralike tähtedega kirjutatud sõnad «ÄRA SATU PAANIKASSE».

Ent lugu kohutavast, rumalast neljapäevast, selle ebatavalistest tagajärgedest ja sellest, kuidas need tagajärjed on tolle märkimisväärse raamatuga lahutamatult läbi põimunud, algab väga lihtsalt.

See algab ühe majaga.

Märksõnad
Tagasi üles