N, 9.02.2023

Kirjanik Ilja Prozorov: mind on alati huvitanud inimesed, kes ei suuda ennast kodumaal leida ja sõidavad ära

Raamatuportaal
Kirjanik Ilja Prozorov: mind on alati huvitanud inimesed, kes ei suuda ennast kodumaal leida ja sõidavad ära
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ilja Prozorov.
Ilja Prozorov. Foto: Kristina Dušina

Loomingu Raamatukogu uues numbris ilmuvad Katrin Väli tõlkes kaks Ilja Prozorovi jutustust, «D train» ja «Roheline piinapink». Ilja Prozorov on sündinud 1987. aastal Tallinnas ning õpib praegu Tallinna Ülikooli slaavi keelte ja kultuuri magistriõppes. Proosat hakkas ta kirjutama viis aastat tagasi.

Raamatusse valitud kaht lugu ühendab New York, õigemini, Brooklyni emigrantide versioon sellest. Seekord laulavad Frank Sinatraga mõttes kaasa «If I can make it there I'll make it anywhere, it’s up to you, New York, New York» Usbekistani muserdavatest oludest pääsenud Salima ning Tallinnast õnne leidnud, aga eelkõige ilmselt ennast otsima tulnud Fjodor, taustaks galerii juured kodumaa mullast tõmmanud inimestest ja taimedest. Jah, taimedest.

Seda raamatut tutvustab autor nii: «Neid kaht lugu seob sama teema – pagulaselu. Mind on alati huvitanud inimesed, kes ühel või teisel põhjusel ei suuda ennast kodumaal leida ja sõidavad ära. Need, kes on ära sõitnud, jäänud magama ja ärganud üles kodumaast kaugel, teavad, kui nukker see vahel on. Igal neist on oma lugu, oma teekond, mis väga sageli käib läbi põhjast, ja sellised tegelased pakuvad mulle huvi – justkui uuriksin teist universumi. Kõige paeluvam on jälgida inimest, kui ta nagu lind oma pesast lahkub ja asub pikale teekonnale, mida nimetatakse eluks.»

Loe raamatust katkendit!

***

Ilja Prozorov, «D train» ja «Roheline piinapink».
Ilja Prozorov, «D train» ja «Roheline piinapink». Foto: Raamat

Tuba ei tundunud suur. Mööblist oli siin väike halli viltriidega kaetud tugitool ja elegantne haigru jalga meenutav põrandalamp. Seinad olid kaetud tavalise valge tapeediga. Ma tõmbasin seda mööda näpuga ega tundnud reljeefi – kleebitud olid nad ideaalselt. Seinal rippus kolm fotot: Margarita Stepanovna portree noorena (tundsin ta kohe ära mandlikujulise silmalõike järgi), värviline portree pruntis põskede ja õlgadeni juustega väikesest tüdrukust, kes pigistas pihku plüüsist karu (perenaise väike koopia – tütar), ja perekonnafoto, millelt mind vaatas kolm paari elurõõmsaid mustvalgeid silmi (Margarita Stepanovna, tütar ja kõige järgi otsustades kadunud abikaasa Fjodor). Viimase foto allservas oli kirjas: «Dagomõs, 1992». See allkiri kajas minu südames kurvalt vastu. Mulle meenus meie perepilt Krimmist, dateeritud sama aastaga, ja mõttes kandusingi kohe sinna. Kuidas visata peast välja jultunud pärdikut, kellega koos õde tahtis pilti teha? Pärdik ei osanud midagi targemat välja mõelda, kui näppas temalt purjeriidest sussi ja rebis selle tükkideks. Mäletan, et riielda sain miskipärast mina – et ei valvanud õe järele. Me elasime väga kõrgel, hotelli eelviimasel korrusel. Igal õhtul vaatasin ma sidrunkollast loojangut mere tumesinisel horisondil. Väiksed laevukesed surusid end vastu kallast. Ma kujutasin ette vapraid meremehi, kes on sattunud stiihia raudsesse haardesse, ja kummardasin mõttes nende mehisuse ees. Siit, ohutust hotellitoast saatsin ma neile vaimustatud tervituse. Mõelda vaid, kui imepärane on elu. Ta viib kokku kaks inimest, kes oleks võinud kohtuda teineteisega palju aastaid tagasi, aga ei osanud seda mitte aimatagi. Mis siis, kui Margarita Stepanovna, kes puhkas samal aastal Krimmis, oli vaadanud väikest mind rannapromenaadil, plombiirjäätis pihus? Mingi ajamasin, mõtlesin ma foto ees seistes. Ma mõtlesin, et kindlasti jagan neid mõtteid ka Margarita Stepanovnaga.

Rohkem polnud toas mitte mingit mööblit. Ülejäänud ruumi täitsid taimed. Neid polnudki nii palju, aga nad nägid välja väga terved ja hoolitsetud. Nad olid midagi enamat kui tavaliselt. Otsekui oleksin ma sattunud esiajaloolisse maailma, kus puud ja taimed maa peal valitsesid ja olid tohutu suured. Potid olid väga hoolikalt valitud. Kõik nad olid ühesugust valget värvi ja sulasid seintega ühte. Seetõttu tundus tuba avaram, taimed aga otsekui hõljusid õhus. Perenaine püüdis sel kombel ruumi ära petta. New Yorgis püüab iga teine endale liigse sentimeetri välja võidelda. Brooklyni ahtad pinalid rõhuvad oma kitsusega, haarates endale viimsegi õhu, mida paljumiljonilises linnas niigi ei piisa. Margarita Stepanovnal oli kõik tehtud targalt. Oli tunda pika Ameerika-elu kogemust ja ääretut armastust taimede vastu. Ma jätsin kohvi kõrvale ja kükitasin. Mul tuli tahtmine lugeda «laste» nimesid. Kui poleks olnud pottidele kleebitud sedeleid, poleks ma ilmaski taibanud, kes on kes. Minu jaoks olid nad kõik ühte nägu. Nimetused sarnanesid rohkem suguhaiguste kui taimede omadega: chamaedorea, radermachera, fatsia, syngonium, dichondra, filodendron. Nagu ka sansevieria puhul, ei lugenud ma kõiki nimesid välja esimese korraga. Tuli pisut keelt murda. Aga üks jäi veel mainimata. Tema seisis erakuna vanas savipotis, mis meenutas, nagu esimenegi kord, ümberpööratud seelikut. Ajaga oli poti savi pragunenud ja mustunud. See oli mulle tuttav maranta.

Märksõnad
Tagasi üles