L, 1.04.2023

Ka psühholoog võib lõpuks vihastada

Raamatuportaal
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: Raamat

Norra kirjaniku Synne Sun Løesi äsja eesti keeles ilmunud «Vihane psühholoog» on satiiriline romaan, milles piir normaalsuse ja hullumeelsuse vahel on kohati imeõhuke.

Psühholoog Idunn Jæger peaks päästma teisi, kuid ühel päeval laguneb kõik koost. Esmaspäeva hommikul seisab psühhiaatriakeskuse ees üks naine korvitäie munadega. Enne kui psühholoog Idunn Jæger jõuab järele mõelda, loobib ta oma töökoha pihta mune. Palju mune. Tore on näha nende purunemist vastu klaasust.

Idunn on 49-aastane ja vallaline. Ta elab koos pojaga, kes on sõjaväkke minemas ja üksindus on hirmutav. Eakad vanemad on tüütud ja parim sõbranna liiga täiuslik. Kõige vihasemaks ajab teda aga vaimse tervise hooldus, kus süsteem ja aruandlus on olulisemad kui patsiendid. Idunni ainsaks sooviks on diivanile pikali heita ja lihtsalt alla anda. Siis aga koputab uksele politseinik. Ja diivanipadjast hiilib välja Freud.

Synne Sun Løes (1975) elab Oslos. Ta debüteeris 1999. aastal raamatuga «Yoko er alene» («Yoko on üksi»). Noorteromaani «Å spise blomster til frokost» («Lilled hommikusöögiks», 2002) eest võitis ta maineka Brage auhinna.

***

Synne Sun Løes, «Vihane psühholoog».
Synne Sun Løes, «Vihane psühholoog». Foto: Raamat

Võimalik, et see ei olnudki juhus, et sattusin just täna hommikul DPSi peasissepääsu ees, selle piirkondliku psühhiaatriakeskuse maja ees, kus olen töötanud viimased üheksa aastat, veidrasse olukorda. Võimalik, et sellel kõigel oli märksa sügavam mõte. Kui ma oleksin tulnud mitte jalgratta, vaid autoga, oleksin jõudnud mitu minutit hiljem ja üsna ilmselt sellesse mitte sattunud. Sellesse veidrasse olukorda. Oleksin õige mitme minutiga mööda pannud, punase kolmekorruselise tellismaja peasissepääsutrepist üles läinud ja tavalisel moel ukse lukust lahti keeranud. Oleksin kuulnud selja taga ukse uuesti kinni kukkumise metalset heli kui valju ja otsustavat märki sellest, et tööpäev on alanud ja et ma praegusest hetkest järgneva kaheksa tunni jooksul peaksin keskenduma pigem teiste inimeste probleemidele kui minu enda omadele.

Aga ei. Ei läinud sugugi sedasi. Ma komistasin trepi kõige alumisel astmel ja komistades ma vandusin. Ma ei hakka kordama neid sõnu, mis lipsasid mu suust välja nagu sogane, räpane oja. Need ei olnudki mõeldud teistele kui mulle endale. Ning trepile.

«Ossa,» ütles kähe naishääl minu lähedal.

Kehitasin õlgu, pöörasin pead ja nägin silmanurgast naist pikas lillelises kleidis ja plastkõrvarõngastega, mis olid suured ja säravad nagu kaks viiekroonilist. Ta juuksed olid kollased ja rasvased, meenutades märga põhku, ning silmad olid mustaks värvitud ja pandalikud. Huuled kergelt oranžid. Naha kohta oleks võinud öelda hästikrohvitud.

Ta võis olla vast kuuekümnene? Vanust oli raske öelda. Temas oli midagi määratlematut. Midagi klounilikku. Ühes käes hoidis ta munakarpi munadega ja tema kõrval ülemisel trepiastmel seisis Dole pappkast, mis oli servast servani munakarpe täis laotud.

«Issand jumal!» nurises ta. «Need astmed on liiga libedad. Aga ega psühkhiaatrial ei ole ju raha osta korralikke plaate, mis oleks kindlaks jalgealuseks süütutele ravimitest nõtradele patsiendijalgadele. KUSSASELLEGA. Marsisammul otse metsa. Mürki pumbatakse meile verre, selleks neil raha jätkub. Mürki, mis varastab meie emotsioonid, muudab meie ajud totakate millimallikate sarnasteks ja mädandab meie hambad juurteni. Võiks ju arvata, et see on paras piin. Aga KUSSASELLEGA. Reieluukaela murd kantakse meile ka hõbekandikul ette. Kohe pärast seda, kui nad on meile süsti tagumikku suranud. No nüüd on mul sellest küll KURADI mõõt täis.»

Ta võttis karbist kriitvalge muna ja viskas selle klaasukse suunas. Võttis seejärel uue muna ja veel ühe uue muna ja veel ühe muna. Viskas kiiresti üksteise järel.

Seadsin peopesad enda alla jahedatele kiviplaatidele. Surusin ennast püstisesse asendisse. Vasakus puusas naksus nagu midagi. See tekitas rahulolematust. Ning see rahulolematus tekitas tunde, nagu oleks mind reedetud, nagu ma oleksin läbi kukkunud. Nagu elu ise ja olemasolu oleks mind alt vedanud.

Alati võib süüdistada aega, et käputäis valesti kulunud sekundeid on süüdi, et sattutakse õnnetusse ajahetke. Aga nii see ei ole. Polnud ju sekundid süüdi, et mu jalad sel päeval alt kadusid, see olin ikka mina ise. Oleksin rangelt võttes võinud teistmoodi käituda. Keegi ei sundinud mind osalema. Ma nägin võimalust ja haarasin sellest kinni.

Ma olin vihane.

Olin vihane olnud juba paar aastat. Vihane, sest ma magasin halvasti. Sest keha valutas. Krigises. Vihane, sest ma tundsin ennast vana ja väsinuna. Vihane, sest ema ja isa olid vanad ja väsinud. Vihane, kuna kogu universumis ei leidunud ühtegi elusat meest, kellega ma oleksin võinud voodisse minna muidu kui ainult elavas fantaasias. Kuid ennekõike olin ma vihane psühhiaatria peale. Vihane DPSi juhtkonna peale. Vihane tervise- ja hoolekandeministri peale. Vihane Tervishoiudirektoraadi peale. Vihane arstide peale. Ülemuslike ülemarstide peale. Psühhiaatrite peale. Või õigem oleks öelda, ühe kindla psühhiaatri, Ingolf Meyeri peale, kes arvab, et tal on vastus absoluutselt kõikidele probleemidele. Kes arvab, et igale keskmisele inimesele kulub marjaks ära madal, kuid pidev liitiumi algdoos veres ja iga-aastane kognitiivse teraapia kursus. Kes ühel töötajate koosolekul möödunud aastal oli isegi nii ebaviisakas, et ütles: «Ega see sulle ka halba ei teeks, Idunn! Üks leebe meeleolustabiliseerija veres ja põhjalik kevadpuhastus peakolus.» Mispeale mina möirgasin: «AGA VESTLUS!». Aga sellele tal vastust ei olnud. Pööras ainult mulle selja ja tegi, nagu poleks mind kuulnudki. Ei tahtnudki minuga vestelda. Siis sain ma veel vihasemaks. Ma olin nii vihane, et viskasin kolm värskeltteritatud saaminuga tema lihaselisesse laia selga.

Õnneks olin ma ainuke, kes nägi neid kolme nuga peeneruudulisest särgist täiesti horisontaalselt välja turritamas, kergelt võbisedes, nagu kolm äsjalastud noolt märklaua keskel. Kes nägi, kuidas Ingolfi ülakeha aeglaselt-aeglaselt toolil kokku vajus, kuni ta viimaks ettepoole kaldus ja plartsatusega maoli põrandale kukkus. Kenasti ja stiilipuhtalt. Vereloiku.

Kust mu viha tuleb ja millest on tegelikult jutt? Sellele on kindlasti palju vastuseid. Rohkem kui mul ülevaadet on. Mida ei tea, seda pole olemas. Kuid ma olen enam kui veendunud, et vaimse tervise hooldus, Tervishoiudirektoraat ja Tervishoiuministeerium on asjaga tihedalt seotud. Lõputud kirjaread alalõpmata uute reeglitega, juhised, korraldused ja nõudmised. Ja see kuramuse PAKETTRAVI.

Miks ma üldse psühholoogiks hakkasin? Miks ma parem tuletõrjujaks ei hakanud? Kui ma oleksin olnud mees, oleks ma võinud seda teha. Võinuks saada meheks, kes kustutab päris tulekahjusid. Mitte naine, kes püüab metafoorilisi tulekahjusid kustutada. Tuletõrjujaid peetakse kangelasteks, samal ajal kui psühholoogid (avalikus sektoris) visatakse kividega surnuks. Sellel on suur vahe.

Jutu mõte on, et ma ei olnud päris mina ise, ja ma ei oleks tohtinud sel päeval tööle minna. Oleks pidanud helistama ja ütlema, et olen haige. Köhima torusse ja ütlema midagi sellist nagu «palavik öösel» ja «kurk on valus». Oleksin pidanud ütlema, et ma ei taha kedagi nakatada ja et jään sellepärast täna koju, võib-olla isegi homme. Ja ülehomme. Oleksin pidanud võtma paar päeva, et rahulikult kõhuhingamist teha. Juua lagritsateed, mis mind rahustab, ja süüa kaerahelbeputru, mis annab tunde, et kõik liigub õiges suunas. Ent lihtne on olla tagantjärele tark, palju lihtsam, kui olla enne tark.

Naine seisis minu kõrval, naeratas ja karjus. Ma ei olnud teda eluski enne näinud. Ja ometi olin ma teda näinud igal issanda päeval viimase kahekümne kolme aasta jooksul, sest ta esindas ju igal moel patsientide gruppi.

«Minu nimi on Zoe,» ütles ta ja pühkis oma paksu nikotiinikollase nimetissõrmega ninaalust. «Zoe nagu Zoooooo, nagu loomaaed inglise keeles,» ütles ta ja huilgas valjult ja väga elutruult nagu ahv.

«Kas tahad ka mõned?» küsis ta ja ulatas mulle karbi kaheteistkümne valge munaga. «Mul on neliteist karpi.»

Vaatasin üles klaasukse poole, mis oli kaetud purunenud munakollastega. Vaatasin naist. Zoe’it. Tema nägu – nii kangekaelne, vihkamisest nii tardunud. Minu enda jõuetust. Äkki kuulsin oma peas muusikat. Susanne Sundfør, «Kamikaze» Did you ever feel you’re heartbroken? Did you ever feel like it’s the end of the world? The bells are ringing ... Süda lõi koos muusikaga aina kiiremas ja kiiremas taktis ... Cause you take me back, you take me back, I’m your kamikaze, and tonight’s the night we might fall together, and you take me back, you take me back, I’m your kamikaze ...

Sõnad ja viisid pumpasid verd soontes edasi. Meri kohus mu sees.

Zoe rebis mõned tumerohelised südamekujulised kaselehed trepi kõrval seisva puu küljest. Viskas need minu suunas ja hüüdis ise: «VISKA! VISKA! MUNAD JA LEHED! LOODUS TULEB VÕIMUJANUSTELE LÄHEMALE!» Zoe hääl segunes Susanne häälega. Koos moodustasid nad mu rinnas koori, terve orkestri.

Did you ever feel like a moth drawn to a flame, It’s time to put on your lifejacket, cause I’m about to step up the game, oh ..

.

Ahvatlusi on igal pool. Sellist ahvatlust igalt poolt ei leia. See oli harvaesinev ja selletõttu hinnaline. Ma seisin valiku ees. Kaksteist muna. Viskan. Ei viska. Viskan. Ei viska. Rebisin karikakra küljest õielehti. Leht lehe haaval. Viskan. Ei viska. Viskan. Ei viska. Viskan. Viskan. Viskan. Viskan ...

Ma noogutasin.

Sel hetkel pidigi see juhtuma. Et minust sai hull. Hull nagu Zoe minu kõrval. Nii hull, et ma unustasin nii aja kui koha. Kes ma olin ja kes mitte. Ja isegi kui kõrvaltvaataja võis mõelda, et see, et kõik toimus minu enda töökoha, DPSi juures, on juhuslik, siis ei, nii see ei olnud. Siin elus ei ole midagi juhuslikku. See ka mitte. Kõik sündmused on peenikesed niidid kootud kangas, mis üheskoos loovad suurema pildi. Sel päeval pidi minu elukangasse põimitama üks uus niit. Kollane limajas munakollaseniit, mis igavesti ja alatiseks muudab mu edasist elukäiku. Tundsin seda sügaval enda sees. Et ma olin valmis ise munast välja murdma. Ma ei ela enam kuramus kauem munas.Ma ei ole kauem enam kuramuse kanapoeg. Nii ma mõtlesin. Oleksin võinud mõelda. Kui ma oleks mõelnud. Aga ma ei mõelnud mitte ühtegi mõtet.

Seisin, munakarp ühes käes ja püksipõlved rokased. Võtsin ühe muna karbist välja. Väikese valge muna. Tundsin selle raskust oma peopesal. Silitasin pöidlaga jahedat ja siledat koort. Ma naeratasin Zoe’ile, ja Zoe naeratas vastu. Kiire otsustava liigutusega viisin käe tahapoole, seejärel tõmbasin selle nii kiiresti kui suutsin, ettepoole. Lasin peo lahti.

Munad lendasid vastu ust, munakollased libisesid klaasil, voolasid siledal pinnal allapoole nagu värske linnukaka. Ma tahan elada, mõtlesin ma samal ajal kui jätkasin loopimist. Ma tahan päriselt elada. Ma tahan teraapiaga tegeleda. Mitte pakkida inimesi väikestesse neljakandilistesse pappkastidesse ning kleepida kastidele diagnoosidega silte. Ma ei taha saata pappkaste ühest kohast teise. Kõiki puuduliku postikuluga saadetisi tagasi saata. Ei. Kui ma oleksin soovinud pakkide pakkija või postiljonitööd, oleks ma leidnud selle töö. See ei oleks minult eriti suurt pingutust nõudnud. Aga ma tahtsin saada psühholoogiks. Ma olen psühholoog.

Keegi ei saa minult vestlusi ära võtta. Patsiente. Aega. Imestamist. Inimlikkust. Kohtumist. Autentsust, haavatavust. Ja sellepärast ma peangi neid mune viskama. Neid purustama. Neid surmama.

Tundsin, et Zoe sakutas mind käest.

«Kas sa oled ka siin patsient, mis?» küsis ta. Ta silmad särasid erutatult. Ta hakkas naerma. Valjult ja veidralt. Ma neelatasin. Noogutasin. Naeratasin. Naersin vastu. Naersin ja naersin. Naersin sama valjult kui tema. Jaa, isegi valjemini. Ma naersin nii et ma karjusin. Lõpuks ma ainult karjusin. Ja mul polnud aimugi, kuhu ma peaksin minema. Ma sulgesin silmad. Pigistasin rusika kõvasti viimase muna ümber kokku. Tundsin vedelat, jahedat munakollast sõrmede vahelt jooksmas. Oli esmaspäev, oli ikka veel esmaspäev. Päike tõusis taevas kõrgemale, sama kuldne nagu munakollane. Seisin ja jäin seda vaatama, minu vasakust silmanurgast jooksis välja pisar. Ma ei kuivatanud seda ära.

Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Märksõnad
Tagasi üles