Kultusteos, mis saadab loogika joonelt orbiidile

Kirjanik Douglas Adams. Foto: Via Www.imago-images.de/scanpix

Ilmunud on Douglas Adamsi huumoriklassika «Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas» põhjalikult toimetatud uusväljaanne. Viimati ilmus raamat eesti keeles 13 aastat tagasi.

«Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas» on popkultuuri vaieldamatu klassika. Arthur Denti galaktilised seiklused ja äpardused on paelunud uudishimulikke hingi üle terve maailma. See ülipopulaarne kultusteos saadab loogika joonelt orbiidile, mängib füüsikaseadustega ja keerab aja ümber sõrme.

Arthur Denti jaoks oli see täiesti tavaline neljapäeva pärastlõuna, kuni tuldi tema maja maha lõhkuma. Üsna pea pärast seda lasti õhku terve planeet Maa, et teha ruumi Galaktika uuele kiirteele. Arthuri parim sõber on just äsja teatanud, et on tegelikult tulnukas. Ja praegu kihutavad nad mööda kosmost, kaasas vaid käterätt ja pealtnäha kahjutu raamat, millele on suurte sõbralike tähtedega kirjutatud: ÄRA SATU PAANIKASSE.

Douglas Adams (1952–2001) on loonud «Pöidlaküüdi reisijuhi Galaktikas» kõigis selle ilmingutes: kuuldemäng, romaan, telesari, arvutimäng, näidend, koomiks ja käterätt. Tema Arthur Dentist rääkivat romaanisarja on ingliskeelses maailmas müüdud üle 15 miljoni eksemplari ja see on olnud menukas ka paljudes teistes keeltes.

Loe raamatust katkendit!

***

Douglas Adams, «Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas». Foto: Raamat

Kolmapäeva öösel oli kõvasti sadanud, külatänav oli märg ja mudane, aga neljapäeva hommikul paistis päike Arthur Denti maja peale selgelt ja heledalt, ja nagu selguma pidi, siis viimast korda.

Arthurile ei olnud veel korralikult pärale jõudnud, et kohalik volikogu tahtis ta maja maha lõhkuda ja selle asemele ringtee ehitada. Kell kaheksa neljapäeva hommikul ei tundnud Arthur Dent end kuigi hästi. Ta ärkas uimasena, tõusis üles, uitas uimaselt mööda tuba, avas akna, nägi buldooserit, leidis oma sussid ja tatsas vannituppa pesema.

Hambapasta harjale. Nühk-nühk.

Habemeajamispeegel vahtis lakke. Ta kohendas seda. Hetkeks peegeldas see vannitoa aknast teist buldooserit. Korralikult kohendatuna näitas peegel aga Arthur Denti habemetüügast. Ta ajas selle ära, pesi, kuivatas end ja tatsas kööki, et suhu pistmiseks midagi meeldivat leida.

Veekann sisse, külmkapp, piim, kohv. Haigutus.

Sõna «buldooser» vilksas hetkeks ta mõtteist läbi, otsides midagi, millega seostuda.

Buldooser köögiakna taga oli päris pirakas.

Ta jõllitas seda.

«Kollane,» mõtles ta ja tatsas tagasi magamistuppa riietuma.

Vannitoast möödudes peatus ta, et juua suur klaas vett, ja veel teinegi. Ta hakkas kahtlustama, et tal on pohmakas. Miks oli tal pohmakas? Oli ta eelmisel õhtul joonud? Ta oletas, et küllap siis oli. Midagi läigatas habemeajamispeeglis. «Kollane,» mõtles ta ja tatsas edasi magamistuppa.

Ta seisis ja mõtles. Kõrts, mõtles ta. Oh jumal, kõrts. Ta mäletas ähmaselt, et oli olnud vihane, väga vihane millegi pärast, mis tundus tähtis. Ta oli sellest teistele rääkinud, ta kaldus koguni arvama, et oli sellest teistele pikalt ja laialt jahvatanud: tema selgeim mälupilt oligi täiesti klaasistunud pilguga inimestest. Midagi uuest ringteest, millest ta äsja teada oli saanud. Seda oli plaanitsetud juba kuid, ainult et keegi ei paistnud sellest teadlik olevat. Naeruväärt. Ta võttis lonksu vett. See laheneb iseenesest, otsustas ta, keegi ei taha ringteed, volikogul pole millelegi toetuda. See laheneb iseenesest.

Aga jumal küll, millise pohmaka ta sellest oli saanud. Ta vaatas end riidekapi peeglist ja ajas keele suust välja. «Kollane,» mõtles ta. Sõna «kollane» eksles ta ajus, otsides midagi, millega seostuda.

Viisteist sekundit hiljem oli ta majast väljas ja lamas piki aiateed läheneva suure kollase buldooseri ees.

**

Härra L. Prosser oli, nagu öeldakse, ainult inimene. Teiste sõnadega: ta oli süsinikul põhinev kahejalgne ahvist põlvnev eluvorm. Veel täpsemalt: ta oli neljakümnene, paks ja hooletusse jäetud ning kohaliku volikogu palgal. Küllaltki huvitaval kombel, kuigi ta ise seda ei teadnud, oli ta Tšingis-khaani otsene meesliinis järeltulija. Vahepealsed põlvkonnad ja rassiline segunemine aga olid ta geenidega nii palju trikke teinud, et temas puudusid märgatavad mongoliidsed jooned ja ainsad härra Prosseris võimsatest esivanematest säilinud märgid olid tähelepanuväärne tüsedus kõhu piirkonnas ja eriline armastus väikeste karvamütside vastu.

Mingil juhul polnud ta suur sõjamees; tegelikult oli ta üks närviline ja murelik mees. Täna oli ta eriti närviline ja murelik, sest tema ülesandega – Arthur Denti maja õhtuks eest ära koristada – oli midagi tõsiselt viltu läinud.

«Tulge sealt ära, härra Dent,» ütles ta, «teil ei ole mingit šanssi, saate ju isegi aru. Te ei saa ju igavesti sedasi buldooseri ees lamada.» Ta püüdis panna oma silmi raevukalt leegitsema, aga need lihtsalt ei võtnud tuld.

Arthur lamas ja lirtsutas selle peale muda.

«Las käia,» vastas ta, «eks näe, kes enne roostetab.»